Möbiuse leht. Teine raamat. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
seda stopptulevärvilist repriisi, riigivärvides coda’t täiesti halvakspanevalt Karli vaadati nagu opakat, kes olulisi asju segi ajab. Salmel oli siis nägu, nagu on täiskasvanuil, kui nad lausuvad, et “laps räägib siis, kui kana kuseb…”.
Kui Inglismaa kurb saatus lõppkokkuvõttes tädi eriti ei huvitanud, siis mõnel teisel rahvaluuleproduktil (jah, lapsed hoiavad seni veel minevikupärandit aus; kas pole selline konservativismiilming ootamatugi?) oli vahelduv edu. Oopus:
Rikit-rakit, nikit-nakit,
katlas keesid keerumakid.
Jüri võttis nüri noa,
lõikas mulle makki koa,
mõjus kord nii, kord naa.
Muide ei teadnud Karl ka ise päris hästi, mis asjad need makid on. Seda ei teadnud nende kandis keegi. Kuid tuleb välja, et luule mõjujõud polegi nii otseselt sõltuv tema arusaadavusest.
Mõne korral kuulas Salme keerumakilaulu soostuvsoosivalt, limpsis koguni huuli, ent seda ei juhtunud sageli. Enamasti vaadati noort eksperimentaatorit üleolevalt, natuke põlglikultki: loe, loe, kui sulle meeldib, ükskõik, mis laps teeb, peaasi, et ei karju. Selline suhtumine oli solvav! Mis see Salme, va hani, endale lubab!
Kummatigi sel ajal, kui teiste külapoiste lemmikuteks olid kassid-koerad või hobused, eelistas Karl Moorits neljajalgsetele hoopis oma kummalist tädi. Ei meeldinud see hästi vanaemale, emast rääkimata, kuid ema oli enamasti ikka linnas, sest tema pidi oma raamatupidajapalgaga nüüd peret toitma. Pere oli küll väike – ainult tema ise ja Karl, kuid eks palkki olnud pisike. Mis puutub teistesse poistesse, siis kippusid need suisa irvitama, kui nägid Karli tädi jalutamas. Ent Karl sellest ei hoolinud, vastupidi, see talle isegi meeldis: uhkelt, püstipäi, rinnas märtri- ja teadusemeheuhkus, marssis ta keelenäitajate eest mööda. Huvitav, et tädi ei hoolinud meie maailma keelenäitamisest üldse, kuigi mõnikord ka oma keelt lahkesti vastu näitas. Ent ta tegi seda mingi lõbusa üleolekuga. Tädil oli muide väga pikk ja punane keel. Ega Karlgi hoolinud – kes pärast naerab, naerab paremini. Kord tuleb aeg, mil ta valges kitlis paradeerib, tal on käskiv ja läbitungiv pilk, mis vaimunõtrade rügemendid otsemaid endale allutab. Ja raskematel juhtudel saetakse mõnel eriti haigel uurimisobjektil (miskipärast olid nad ikka pigem uurimis- kui raviobjektid) kolp pealt lahti (kujutluses avanes see nagu vanaisa taskukella kaas) ja siis teeb dr. Karl Moorits helkiva kirurginoaga väikseid, väga ohtlikke ja väga tulutoovaid lõikusi.
Karl teadis, et tädi mõjutamiseks on olemas veel teisi, hoopis vägevamaid vahendeid, kuid need olid rangelt keelatud. Eriti kummaliselt mõjusid katseobjektile nr. 1 (teisi katsealuseid paraku polnud) aisakellad ehk kuljused. Kord oli Karl toonud vanaisa töötoast seal muidutühja-seisvad aisakellad – nendega olevat kunagi talvel kirikusse sõidetud, ent nüüd vaadati kirikuskäimisele pahasti – ja need seaaias vanale emisele kaela pannud. Ta muidugi teadis, et selline tobe nali teda ei vääri, kuid miks ei võiks mõnikord ka lihtrahva labaste naljadega kaasa minna, seda enam, et vanemad inimesed eeldavadki, et poisid lollusi teevad. Nende hukkamõistmine laseb täiskasvanuil endast paremini arvata, ja kas on põhjust seda väikest rõõmu neile keelata… Mida emis tegi, see oli muidugi ette arvata, hoopis iseäralik oli aga reaktsioon, mille kellakõlin tädi Salmes esile kutsus. Ta oli muide toas.
Otsemaid oli tädi Salme leentoolist üles karanud ja end peegli ette korrastama jooksnud. Seejärel – siis oli ka Karl juba toas – aga hakanud tantsima. Jah, tantsima mingit väga aeglast ja imelikku õõtstantsu.
Ema ja Karl seisid, suud ammuli, Salme aga tantsis kummaliselt otsekui kuutõbine. See oli üliaeglane, rituaalne, kuidagi ürgne ringitammumine. Ühe käega tõstis ta natukene seelikuserva ja lubas imetleda oma sääresambaid. Ning seejuures naeratas ta kelmikalt ja… ja siivutult… Alles siis, kui vanaisa seal kellad kaelast kätte sai, rahunes Salme tasapisi. Ent kuljuseid nõudis ta näha ja riputas nad teiste protestidest hoolimata saali ühe vana pildiraami külge. Näis, et kui tarvis, on ta valmis neid hullu inimese kogu ihurammuga kaitsma.
Seejärel, jah, jäi ta loiumaks, võttis sisse oma tavalise rahumeelse poosi ja lausus siis üsna arusaamatu “Eks nad tule siis mõni teine päe…”.
Igatahes tuli välja, et kuljused on Salmele vägevaks mõjuriks. Ja Karl otsustas sisimas, et ta tulevikus nendega ilmselt veel mitmeid eksperimente teeb. See polnud aga põrmugi lihtne, vähemalt siin, kodumail, kus vanaema enamasti kogu päeva ringi tatsas. Aga kus siis? Metsas? Jah, seal oleks muidugi hoopis teine asi. Järelikult tuleb tädi Salme metsa viia. Ainult et kuidas? Ja nüüd tuleks teha väike kõrvalepõige minevikku.
Kunagi ammu-ammu – Karl oli siis vist veel päris sülelaps – oli tädi ilmutanud kanget soovi marjule minna. Mis siis selle vastu olla võis, seda enam, et ega eesti inimene muidusööjat just hea pilguga vaata. Kui sellest marjakorjamisest midagi välja peaks tulema, siis oleks kõik ju väga kiiduväärt – marjadega oleks sel juhul peres hooletu. Muidugi ei lastud Salmet metsa üksinda, Karli ema olevat igaks juhuks kaasa läinud. Tädi Salme korjanud marju, nimelt maasikaid, üsna rõõmsal meelel. Tõsi küll, natuke aeglaselt, sest loodusteaduslikud huvid konkureerisid utilitaarsetega, kui peenelt öelda. Eriti meeldinud Salmele konnad, tugitoolis istujale olid nad kindlasti põnevad ning Salme üritanud neid salaja kojugi viia – torganud ühe koguni dekolteest sisse, kust too aga ema ehmatuseks äkki välja kalpsas. Jah, kui ema korjas liitri, siis tädi Salme selle ajaga vahest ehk klaasitäie, aga teiselt poolt meeldinud talle see automaatne tegevus sedavõrd, et ta oleks heal meelel öökski metsa jäänud. Kuna Salme ikka ja alati marjule kippus, lasti tal lõpuks siiski üksinda minna. Kuid too debüüt ei õnnestunud. Kuigi teda oli keelitatud tuntud raiesmikult mitte kaugemale minema, ei püsinud see käsk tal nähtavasti meeles. Alles üsna ööhakul tõid naaberküla head inimesed tädi koju. Kuid Salme äraeksimine ei olnud kaugeltki nii muljet jättev, kui tema poolt korjatu: tädi oli sel korral hoogu sattunud takjanuttide noppimisest – neid oli korv kuhjaga täis, ja takjaid ära viskamast keeldunud ta otsustavalt. Kui küsiti, miks ta maasikaid ei korjanud, teatanud ta rahumeeli: “Tüütas ää.” Ja lisas takjanuppudele osutades: “Neid kena loopi – saab nalla!”
Sellega oli marjakorjamisel lõpp.
Ent kui Karl nüüd – muidugi ainult temale endale teada olevail põhjustel – avaldas soovi tädiga koos marjule minna, ei oldud vastu. Aisakellad tuleb eksperimendi korraldamiseks kaasa võtta, ka teine, samuti vägev mõjuriist – vanaisa väike tulekahjusarv. Kord, kui Karl seda proovis – tükk aega pasun ainult pahises, aga lõpuks röögatas nagu põrguline – , sattus tädi kohutavasse paanikasse ning üritas tema kehakuju ja kaalu arvestades võimatut: diivani alla pugemist. Niisiis, pasun kah kaasa! Seal metsas saab mõlemat instrumenti proovida. See peaks õige lustakas olema, mõtles Karl Moorits, kuid samas tegi endale kohe ka sellise suhtumise eest etteheiteid: ega ta siis mingi hullulollitaja ole, tema sooritab eksperimente, millest saab ehk ka teaduslikke üldistusi teha. Kaustik sai vastavaid tabeleid täis joonistatud, kuhu tuli pärast sisse kanda, mitu tantsusammu üks kellakõlistamine esile kutsub, mitu aga pidev helin. Ja veel muudegi näitajate vastu tundis ta huvi: miimika, hingamine, jäsemete liikumine, võimalikud hüüatused ja nii edasi; ainult lahtrit “sülg” ei joonitud – “kaameli sündroomi” ei meeldinud poisil meelde tuletada.
Jah, kaustiku poolest oleks võidud kohemaid metsa minna, kuid enne tulid sinna ju ka katseriistad toimetada. Pasunaga polnud muret, selle võis vaikselt taskusse pista, ent kelladega oli asi keerukam: nad ju ripuvad saalis, ja katsu neid puutuda, nii et tädi ei kuuleks. Kui aga kuuleb, lööb äkki jälle kohe tantsu lahti ning ajab ilusad plaanid untsu. Kellad ripuvad tal pealegi otse pea kohal.
Selge, et aisakellad tuleb siis pildiraamilt ära võtta, kui tädi õue läheb – kas või sellesse majakesse, mille uksesse süda on lõigatud. Ent just tol päeval, kui poisil marjuleminekuluba käes oli, ei kavatsenud tädi toda ruumi üldse külastadagi. Alles lõuna eel võttis ta käigu ette, kuid siis oli vanaema köögis ja puhus naabrinaisega juttu, nii et kelladega väljalipsamine ei tulnud kõne allagi. Tädi, jah, aga läks just siis, ning tal oli väärikas kõnnak. Karl vaatas teda vihaga ning pomises, et