Risti rahvas. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
näinud.»
«Ja siis?»
«Ma arvan, et nad hoopiski ei kipu oma nahka nende eest turule viima. Ja kui talurahvas appi ei tule, on ordul jaksu küll, et nendele pasa-läänihärradele põlv kõri peale vajutada. Ah?»
Taani kuninga asehaldur räägib siin hirmsaid asju – need plaanid lõhnavad ju selge riigireetmise järele, mõtles Reymar hämmastuse, imetluse, peaaegu et hirmugagi.
«Ja teab, mis siis veel juhtuks, kui mõni pagan äkki niisuguse hirmsa tembuga hakkama saaks, et näiteks punane kukk kusagil kirikutorni kargab? Seda ma muidugi ei usu, ja see oleks jube jumalateotus, mille peale Lucifer patuse põrgus pikema jututa ära röstiks – ja vaevalt et veinikastmes – , aga eks ole ju koledaid tegusid ennegi tehtud… Ordu kohuseks poleks aga siis viimse kohtupäeva ootamine, vaid temal tuleks armsale kirikule kõige kiiremas korras appi tõtata…»
Nüüd oli Mummele selge, miks Breide üldse siia oli sõitnud ja mil kombel see mees ilmatu hulga kulda kavatseb teenida. «Kümnes osa kahekümnest tuhandest Kölni taalrist,» oli ta öelnud – selle raha eest võiks kolm Paide-sugust lossi püsti lüüa…
Reymar Mumme auks tuleb öelda, et tema esimeseks tundmuseks oli vastupandamatu soov sellele … sellele lurjusele ust näidata. Tema, Reymar Mumme, pole eile sündinud, kurjad keeled on teda röövlinäokski tituleerinud; röövel siis röövel, aga ta on siiski mingi määral aus röövel. Kolmkümmend hõbeseeklit, mis punase kuke jumalakoja katusele peavad meelitama – ei, see on liig mis liig! See tohletanud, kõlvatustest äestatud peanupp ootab mõõka, mis ta õlgadelt minema lennutaks…
«Te vaatate mind nagu Juudast, kulla foogt. Kui te arvate, et see on raha, mis mind mõnesugustele mõtetele kihutab, on teil õigus ainult osaliselt. Mida te ise teeksite, kui mingi hale uusaadel teid naerutaks ja lossiuksed teie nina ees kinni löödaks?! Sellele riigile kuuluvate losside uksed, kelle huve te viimse veretilgani kaitsma olete seatud. (Noh, eriti veenvalt see väide just ei kõlanud…) Oma pettusega kättesaadud varast peavad need jultunud mehed ilma jääma! Pühal Kirikul on teenreid, kes kuulutavad ilma valehäbita, et eesmärk pühendab abinõu. Ja mina arvan pärast mulle osaks saanud alandusi täpipealt sedasama!»
Viha sobis Marquard Breidele siiski päris hästi. Ust jõuab ta sellele ülimalt kahtlasele aumehele näidata ka teinekord. Reymar tõstis ka ise veinipeekri suule ja koondas mõtteid. Selles, et nii Braunschweigi Luderus kui ka Eberhard von Monheim oleksid vägagi paljuks valmis, et ammuigatsetud «terra Revaliae» lõpuks ometi ordu kätte saada, asehaldur loomulikult ei eksinud. Et see Breide igasugu intriige oskab punuda, on kah kindel. Aga kas ei haudu ta oma kolbas veel hoopis muid ja kavalamaid plaane? Kas ei kavatse ta Reymarit ennastki oma võrkudesse mässida? Tuleb olla kõigeks valmis! Täna ta igatahes tollele hirmkavalale Marquardile mingit vastust ei anna. Las mehike praeb natukene, sest paljastanud on ta ennast juba lõpuni…
«Ma arvan, et me oleme üksteisest aru saanud. Mingit vastust ma täna teilt veel ei ootagi,» ennetas Marquard Breide teda järjekordselt. «Vahest oleks kõige õigem korraks õue minna ja värsket õhku võtta. Aga üks teener võiks veininõuga meile ehk siiski järele jalutada. Mina joon harva, aga kui, siis juba põhjalikult.»
Ning varsti nad Maarjamaa lihtsameelselt sinise taeva palge all juba jalutasidki. Priske veinilähkriga teener sammus neile järele; muidugi mõista aupaklikult parajat vahemaad hoides. Teenri jälgedes sibas aga pisike ja õige segase sugupuuga karjakrants, kes koertetalli müürinurga vastu nimme oma lõhnajälje jättis – kiusu pärast, sest tema ees olid selle heaoluriigi väravad igaveseks kinni.
Krants nuusutas õhku ja tegi oma koeraaruga õige järelduse: vanad on täna küll õige vägevad tropid teinud…
Päike oli juba õhtukaarde libisemas ning põlispuude varjud muutusid aegapidi pikemateks ja tumedamateks. Kätkesid nad endas ehk ka mingit ennet selle maa tuleviku kohta, millele langesid?
IX
«MIS OLEKSIME MEIE, SAKSLASED, ILMA ALBRECHT I KARUTA?!»
Hedwig de Lode ärkas, avas silmad ja nentis vastikusega, et jällegi on alanud üks uus päev – tõenäoliselt sama hall, ilmetu, tusasekstegev nagu nad viimasel ajal kõik: ah, mis viimasel ajal – juba ammu, juba aastaid.
Ta heitis pilgu öökapile: tema mahlakruus, kuhu tuli lahustada mett ning lisada näpuotsatäis kaneeli – see segu aitavat nii kõhukinnisuse vastu kui mõjuvat hästi ka jumele – puudus järjekordselt. Jälle on too lohakas Matilde selle tuua unustanud. Laisk plika. Talle tuleb sulg sappa panna! Ja seda teeb Hedwig juba täna, otsemaid!
See mõte virgutas veidike, andis päevale siiski mingi sisu.
Hedwig upitas end küünarnukkidele ja pidi juba kella helistama. Ent siis meenus talle, et Matilde pidavat ju hoopistükkis haige olema. Eile käis tema ema siin alandlikult vabandamas. Ta oli koguni Matilde õe prouale ajutiseks toaneitsiks pakkunud, kuid Hedwig de Lode teatas, et päeva või paar saab ta ka ise hakkama.
Ega ta mõni abitu vanainimene ole.
Proua Hedwig de Lode laskis peal taas padjale vajuda – resigneerunult ja vihaselt ühekorraga: too, päeva alguseks pisukestki vaheldust tõotanud tegu, pidi niisiis tegemata jääma.
Kitsast võlvkaarega aknast immitses sisse ihmjat, sellele kõledale, ebasõbralikule, kala- ja tökatihaisulisele linnale nii tüüpilist valgust.
Kusagilt kostis sepahaamrite lööke ja raua kolksumist, maja ees tänaval korskas hobune, kostis kutsari ptruutamist ja alamsaksakeelset sõimu.
Hedwig de Lodet ootab tavaline rõske, nüri päev. Jumal küll! – selles vaenulikus hallis Revalis on pea kõik päevad nii ühte nägu nagu siinne rahvaski…
Ta peab ennast täna ise riidesse panema. Hea vähemalt, et kaminast siiski veel natukegi soojust õhkub – too Hans, kombekohaselt punasukastatud teener, vähemalt ei unusta oma kohustusi.
Hedwig de Lode lükkas öösooja teki vastumeelselt pealt ja astus jalgu kõrgele tõstes nagu kurg üle vaiba tugitooli poole, millele ta oli eile lohakalt heitnud oma päevariided. Tal tuli mööduda suurest trümoopeeglist – üks vähestest esemetest, mis proua Hedwig oma sünnikodust – malbest, pärnaõiemeelõhnalisest Brandenburgist siia vastikusse Revalisse kaasa oli toonud. Viimasel ajal oli ta hakanud peeglit, mille ees plikaeas alatihti kekutada armastas, vältima. Kuid ootamatult Hedwig de Lode vihastas ning heitis koguni öösärgi seljast. Vahtis kaua oma alasti, jahedusest sinetavat vananeva naise keha. Vahtis nimme mingi õela, halastamatu rõõmuga.
Kunagi nii sulnilt kõrgele kaardunud rindadest oli saanud kaks pikka, pruunjat kotti. Pealegi hoidsid nad end harali… Teab mis lollist uhkusest; juba ammu polnud neil enam neid vedrusid sees, mis piigade rinnad mõnevõrra isepäisteks teevad. Jah, aga eks siis ole neil selleks ka õigus. Praegu meenutasid Hedwigi tissid neid seeni, mis vananedes lötakateks lähevad ja millele lapsed peale astuvad, et itsitada, kui mustjaspruun tossupilv pahinal välja lendab. Mis nende seente nimi oligi? Vist «der Flaschenstäubling» või midagi sellist. Aga üks kurat puha! Nagu ütlevad matsid.
Põlvekedrad olid suured ja sinakad nagu raudmunad; reied, millel hõredad, udujad ihukarvad külmast turrisid, aga kollakad ning ehmatavalt kõhnad. Muumialikud. Sa oled üks luine vrakk, kallis krahvinna! Aga ütle, kust sa endale küll selle trumja punnkõhu oled saanud, nii kohtlaselt piimvalge, et see muu kõduga kuidagi kokku ei käi?
Ilu on kadunud, noorus on kadunud, on kadunud ka krahvinna tiitel, sest selle hullu de Lodega abielludes sai sinust paruness. Sinust, Albrecht I Karu tütretütretütretütretütrest! Suure esiisani viib küll kaunis pikk, aga laitmatult sirge joon.
Hedwig de Lode tõmbas siidist alussärgi üle pea ja asus seejärel kalaluudega tugevdatud korsetti raevukalt kinni nööpima. Selleks tuli just selle va kõhupauna pärast end kõvasti pingutada. Alati oli talle siinjuures abiks too laisk Matilde, aga täna tuleb Hedwigil selle tööga ise kuidagi toime tulla. Ega ta ju ka Hansu või appi kutsuda… Kuigi too, kohmakas, ent üsna sileda näoga, kohalikust soost noorepoolne teener selle austava ülesandega kenasti toime tuleks. Ta tuleb üldse kõigi ülesannetega toime, ja alati –