Risti rahvas. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
sa sellega ütelda tahad?»
«Kas ma tõesti sellest, mille pärast sina, püha isa, oma südant valutanud oled, rääkima pean? Mul on seda piinlik teha.»
«Räägi!»
«Just siis, kui me ennist himudest, karskusest ja patuelust rääkisime, kerkis järsku mu silme ette üks pilt,» alustas Tanel ja kohmetus ning vaikis.
«Ei ole meist, surelikest, keegi, patuta, Tanel, ja oma patte ei karda ma tõesti mitte üles tunnistada, kui ma neid teinud olen. Kas sa ka minule tahad kõrkust ette heita?»
«Kui sa kõrk oleksid, siis ei kuulaks sa praegu minusugust, keda mõned koguni tagaselja soonõiaks kutsuvad. Ei, mitte kõrkust. See … see on üks ammu-ammu sündinud asi. Ja ma ütlen veel kord, et mina ei oska selles mingit erilist pattu näha… See on kah nagu üks … allikal käimine…»
Kuna Tanel tundis, et pihikardina taga temalt pingsalt vastust oodati, jätkas ta vaevaliselt: «Siis, jah, nägin ma sinust, isa Matteus, üht pilti…
Sa oled veel väga noor mees. Minust palju noorem. Ja ma näen sind ühe sinust natuke vanema naise … kaisus.»
Ja Tanel jätkas nüüd üsna rutakalt, otsekui soovides selle jutuga kähku lõpule jõuda:
«Selles toas on, just teie voodi kõrval, üks suur, justkui idamaine potilill või palm; ainuke aken on aga laes, ja selle taga näen ma hilissuvist või varasügisest tumedat, sooja taevast heledate vilkuvate tähtedega… Naisel on pikad pigimustad juuksed ja kaelas kannab ta üht ketti punase, südamevärvi kalliskiviga… Ainuke asi, mis mind imestama paneb, on see, et tekilina ilusal pitsil näen ma tema kätt, mille ühes sõrmes oleks nagu väga abielusõrmuse moodi sõrmus…»
Sellest on küllalt. Pihitooli raske sametist eesriie lükatakse järsult kõrvale ja sealt astub välja isa Matteus. Ta vaatab Tanelist mööda ning sammub otse altari ette, kuhu aeglaselt, rauga kombel põlvitab.
«Ma poleks tõesti pidanud…» kohmab Tanel ja varsti põlvitab ka tema isa Matteuse kõrval.
Kui Matteus tõuseb, tõuseb temagi.
«Püha isa, see kõik oli ju ammu, nii ammu, et te siis vist veel mungatõotustki polnud andnud.»
Püha isa aga ei tea, kas minna pihitooli tagasi või mitte. Nii nad seal seisavad.
Tasakesi avaneb kirikuuks, ja selle vahelt piilub sisse vend Andrease nägu – üllatanud nägu – ja kohe tõmbub see tagasi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.