Risti rahvas. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
Vilbust tasu karta – see va tühi vembumees, kes hauatagusest ilmast vahel meelt lahutama tuleb. Ei võta sihukest taevariik vastu, aga päris mustade jõudude hulka teda kah ei arvata. Tiirutab teine Hea ja Kurja piiri peal ja ehmatab argu inimesi. Eks ta üks tühikargaja ole, ja ise vist kah selle üle õnnetu,» rääkis kunagi vanaisa.
Aga siis hakkas mitmest paigast kostma haledat nuttu – nii haledat, et südamesse lõikas, kuskil mökitas keegi, kuskilt kostis naeruturtsakas. Kes need olid? Poisikesel hakkas aina jubedam. Ja kui äkki Mardus otse Taneli kõrva sisse karjatas, jah, Mardus, see surmakuulutaja, ei pidanud poiss enam vastu. Ummisjalu jooksis ta kodu poole, teravad oksad nagu haarasid ta järele, puujuured otsekui tõusid maa seest mullapinnale, et ta komistaks ja kukuks. Paaril korral kukkuski poiss räntsakile maha, ajas end vaevaga püsti ja andis jalgadele valu. Varsti ta, veritsevi põlvi, koduväravas oligi.
Sinna metsa ta enam jalga ei tõstnud. Must mägi oli tabu.
Alles mitu head aastat hiljem, siis, kui murdeaeg kätte jõudis ja näkineiudki teda nii unes kui ka ilmsi kimbutama hakkasid, toimusid ta ihu ja hingega muutused. Vanaisa tegi neil aegadel temaga koos pikki jalutuskäike, rääkis kivide ja puude hingest, aga ka nende inimeste piinatud hingedest, kes elus suurt kurja on korda saatnud ja nüüd kuidagi rahu ei leia. Eks ükskord siiski halastab neile Jeesus Kristus ning Taevaisa laseb neil uuesti sündida, kuid enne peab neil siiski mõtlemisaega olema, et nad uuesti siia ilma tulles jälle samadesse aukudesse ei komistaks, kus nad kord juba kakerdanud on.
Vanaisa jälgis teda neil aastail teraselt. Ta nagu ootas midagi. Ja ega ta asjata oodanud. See, mida kolmandaks silmaks nimetatakse ja mida arvatakse laubal asuvat, ehk küll keegi teda näinud ei ole, hakkas avanema. Imelikud kihelused kiusasid poisi keha, rohkem küll vaimu, kui see tume õis end lahti hakkas lööma. Ja algasid ka unerännud. Vanaisa aga õpetas:
«Kõik inimesed rändavad unes. Hing jätab ihu maha ja käib oma teed, mida unenäodki kõigile näitavad. Aga ainult see rändab targasti ja tulukalt, kes oma mõistuse hingega koos oskab kaasa võtta. Kui sa iseennast unes näed, see võib juhtuda ka päevaajal ja poolunes, siis proovi endale mõni käsk anda – noh, näiteks kas või kõrvaauku sügada, ja kui su unekuju seda tõesti teeb ning sa unes juba iseenese tahtmist mööda mõistad talitada, siis on sul suur võim käes: võid oma vaimu saata, kuhu iganes tahad. Aga ega see igaühel korda lähe. Inimene peab olema tugev uskumises, sest Taaveti Poegki on öelnud: «Oh, nõdrausuline, miks, miks oled sa kahevahel?» Aga selleks et mitte kahevahel olla, peab inimene hingelt puhas olema. Ja kõiki armastama. Ka oma vaenumehi!»
«Aga kui mul vaenumehi polegi? Mis ma siis pean tegema?»
«Ei vaenumehed tulemata jää,» naeris vanaisa.
Ühel oma tõelistest rändudest jõudis Tanel jälle Mustale mäele, ja eks see ole ka loomulik, sest hing ihkab selguse poole; millest inimene lõpuni pole aru saanud, see kutsub-meelitab teda ikka enda juurde tagasi.
See, mis Tanelile tema uue nägemise ees avanes, polnud enam eemalepeletav, ennemalt ehk kurb.
Must mägi oli tõesti õnnetute hingede, taevaste silmis mitte armu leidnute pärusmaa. Ei tea, miks nad just selle paiga valinud olid. Too kerjusmunk, kelle isa ja vanaisa oma katuse alla võtsid, oli selle kohta arvanud, et nõiad ja rahu leidmata hinged üldse armastavad üksildasi kõrgemaid paiku: Saksamaal olevat mingi Blocksbergi mägi, kus Saatana teenrid oma riitusi peavad; tõelisi Peltsebuuli kummardajaid, liiati nende pidusid ja oma peamehe kummardamise öid Mustal mäel vist küll pole olnud.
Muidugi ei ole põhjust seepärast veel uskuda, et niisuguseid pahu vaime Eestimaal üldse ringi ei huiguks, kuid ju neil on siis mõni teine paik – küllap ehk kloostrist ja jumalameestest kusagil kaugemal.
Esimeseks õnnetuks hingeks, kes kohe Taneli juurde kaeblema tuli, oli ühe noore naisterahva oma. Tanel sai kuulda, et see vaeseke oli peigmehest mahajäetuna suures meeleheitehoos oma lapsukese hukanud ja seejärel ennast jõkke uputanud.
Järgmisel ööl ilmutas naisterahva hing end Tanelile unes ja oli väga tänulik. Tema kodukäija-elu (õieti oli ta küll kodukäija ainult tingimisi, sest mitte kodus ei käinud ta end ilmutamas, vaid titekese haual) olevat nüüd lõpuks ometi lõppemas, ning kuigi taevaväravad tema kui enesetapja ees veel ei pruugi avaneda, antakse talle ehk võimalus uuesti sündida ja õige ristiinimese eluga otsast peale hakata.
Aga oli ka teistsuguseid kodukäijaid. Tanel oli arvanud, et surm avab inimese silmad, näitab talle ta vead kätte ning muudab ta sisemiselt puhtamaks. Ent võta näpust: vead saavad tegijale selgeks küll, kuid ega igaüks sellepärast veel end paremuse poole pööra. Üks ihnus mees oli oma varanduse – koti kuldraha – salapaika ära peitnud, et ta naine seda mitte üles ei leiaks… Muidu oleks naisel pärast tema surma lahe elu, ja et naine mehest tüki maad noorem oli, võiks too ehk veel kosilastki oodata. Nii oli see kitsipung mõelnud, kuid seda, et ta naine mehe surmatunnil käima peal oli olnud – ja ikka mehest endast nagu kord ja kohus – , seda polnud üsna noorelt kopsuhaigusse surnud mees aimatagi võinud. Naine oli aga poole aasta pärast kena poisslapse sünnitanud, selle tubliks noormeheks kasvatanud, kuid majas valitses suur vaesus. Heal meelel oleks mees nüüd raha pojale andnud, kuid kuidas talle peidukoht kätte juhatada? Mitmel korral oli ta kodukäijaks käinud, püüdnud pojale nii ja teisid märku anda, kuid peale ärahirmutamise polnud asjast midagi välja tulnud. Ehk näitaks Tanel poisile peidupaiga kätte? Noh, mis seal siis ikka – Tanel jäi nõusse. Öelgu aga mees, kus ta kullakott maha maetud on! Mees oli juba ütlemas, lõi siis aga kõhklema-nihelema: ei julgenud paika Tanelile avaldada. Ju kartis, et Tanel äkitselt kulla välja kaevab ja hoopis endale jätab. «Ma … ma mõni teine päe’ ütlen,» pomises va kooner.
«Kui ma sihukesi alatuid tegusid teeksin, siis poleks mul ju eluajal võimu vaimuna ringi lennata: mu anded võetakse otsemaid ära,» vihastas Tanel.
«Ei mina tea, mis mees sa õieti oled ja kes sulle su võimised kinkinud on. Äkitselt Vanatühi ise!» umbusutses kitsipung. «Einoh … ära pahanda, vast ma homme ütlen. Ma pean ainult natuke enne plaani pidama…»
«Jää aga kodukäijaks ja kummita oma pererahvast edasi. Ei mina sinusuguse abimeheks hakka. Ja jutul lõpp!»
Jah, varsti oli Tanelile selge, et suurem osa Musta mäe rahvast – kummitused, kodukäijad, mardused – olid surnute hinged ning ei mingid erilised, omaette olendid. See, et inimesed neid mitmete erinevate kujudena nägid, olenes kõige enam nägijatest endist, aga eks oma osa mänginud ka eesti rahva muistsed lood ja pärimused – niisugusena, nagu sa nõndanimetatud «tonti» ette kujutad, sellel kujul ta end ka ilmutab.
Noh, muidugi oli Mustal mäel ka teistsugust vaimurahvast, kuid Tanelile paistis, et juba loomu poolest kurjad madalama hingeilma olendid teda lihtsat pelgavad ning temast kõrvale hoiavad.
Üksainus libahunt söandas kord häbelikult põõsast välja hiilida, saba jalge vahel. Aga ega seegi päris tavaline libaloom olnud – ta nimelt rääkis, et häbeneb ja kahetseb oma murdjategusid väga. Niutsudes kaebas ta, et olevat muidu lahke, helde ja kristliku vaimuga saksasoost proua – suurema osa ajast püüdvat ta ikka häid tegusid teha, vaeseid abistada ja on Padise kloostrilegi kingitusi saatnud, aga paaril korral aastas tuleb talle justkui mingi kuri vaim sisse: ta kurgulagi lihtsalt peab sooja vere soolast, kipitamapanevat maiku tunda saama, kihvad ihkavat kõõluseid puruks rapsata; peente kontide ragin hammaste all – see olevat kuri ja magus õndsus…
Siis ta ei saavat teisiti, kui toob pööningult vanast kirstust hundinaha ja tõmbab selle täiskuuööl selga. Juba see tunne, kuidas nahk teatud sõnade lugemise järel äkitselt ihu ümber kokku tõmbab ja siis liibub, olevat midagi erilist – ei saavat selle pigistuse vastu ühegi noore mehe kallistus. Kui paar lammast maha murtud ja nende verd joodud, minevat himu üle. Algavat häbi- ja südamevaluajad, mil ta aina heategusid tegevat, kuid mis sellest enam abi. Suur patt ju hingel. Oskab ehk Tanel talle nõu anda? Tanel tunnistas, et ega oska küll. Kuid ta võib targemate inimeste, kas või vanaisa käest järele küsida, kas on niisuguste kiusatuste vastu rohtu. Ja ta lohutas naist, et ega too oma himudes ainus patune päikese all ole: mõni libahundiks käija on pea igas suuremas vallas. Ta olla aga kuulnud koguni vampiirinimestest – dracula’test,