Risti rahvas. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
ekssortsijate suurt tööd.
«Aga selleks, et kedagi tema patust üle aidata saada, peab abipakkuja seda pattu hästi tundma,» võttis jutt äkki ootamatu pöörde. Mis Tanel sellest arvaks, kui temagi korraks hundinaha selga tõmbaks – muidugi mitte vaimu, aga inimese kujul – ja nad korra koos püüaksid seda rasket pattu lähemalt tundma õppida? Mis oleks ühest ühisest väikesest lambajahist?
Saksasoost proua hinge ümber ilmus samal ajal hõõguvpunane võbisev kuma; sellist punast kuma, kuigi mitte nii eredat, oli Taneli nägijasilm vahetevahel ka kiigemäel mõne inimese keha ümber värelemas näinud. See polnud midagi muud kui lihahimu kõige otsesemas mõttes – soov kellegagi kokku elada, ja enamasti mitte kristlikus abielus.
Nüüd oli Tanelil sellest libaprouast selge pilt. Aga kuna vanaisa oli õpetanud, et ühtegi inimest põlata ei tohi, ütles ta ettepanekust viisakalt ära ja andis lubaduse targemate inimestega sellest asjast rääkida. Ta sai aru, et tema jutt verehimulist naist eriti ei trööstinud, ja nad läksid mitte just ülearu sõbralikult lahku.
Kui ta libanaisest vanaisale oli rääkinud, arvas too, et kergesti võis tegu olla ühe Nissi kandi saksiku prouaga, kelle kohta päris kindlasti teada olevat, et ta sihukest kahepaikset elu elab. Verejanuline naine – kui kusagil mingit kohut peetakse, olla ta esimesena platsis, ja kui asi ihunuhtluseni jõuab, olla naisel kohe rõõmupäev – vahib teine põlevate silmadega pealt ja ootab, millal saaks verd näha. Niisugused naised olla kanged mehi himuteedele meelitama. Nad on nagu pärm sellele halvale, mis meie kõigi hinge sügavamates soppides salamisi elab.
Kui naine tõesti libahundikombest lahti saada tahab, põletagu hundinahk ära ja kuuvalgetel kiusatuseöödel otsigu kiriku- või kloostriseinte vahelt varju. Aga vaevalt ta sul seda teeb…
Neid mõtteid heietades oli Tanel korraks suigatanud. Magada Mustal mäel – niisugust asja poleks ta veel mõni aasta tagasi ette kujutadagi julgenud. Kuid nüüd tunti teda siin hästi, ja polnud vaimu, kes oleks söandanud noort eksitama tulla.
Idakaar hakkas alles rohekalt hahetama, koiduni oli veel aega, kuid Tanel arvas, et lõpuks võib ta ju hommikut kloostrile lähemalgi oodata: ja kas üldse on sünniski niisugusest halva kuulsusega paigast otse armulauale tõtata. Jeesus Kristus näeb ju kõike ja võib-olla ei kiida seda heaks.
Noor mees astus tuttavat teed õige kiire sammuga ja leidiski end äkki metsaserval, kust kloostri tumedad kontuurid paistma hakkasid. Jah, inimene, kel kõrgem nägemisanne puudus, võis neid kõige tavalisemateks hallideks müürideks pidada, kuid Tanel nägi selgesti ka puhast sinakat kuma, mis nende ümber väreles. Ta teadis, et kui punased toonid rohkem ihuga ja tema vajadustega – alati mitte kõige puhtamatega seotud on, siis sinine on tarkuse, rahu ja usu valgus. Niisuguste seinte vahel saab hing puhtamaks; ega siis suure hulga karskusele ja vagadele mõtetele pühendunud vendade mõju ka hoonet ennast puutumata jäta – seinad imevad õilsuse jõu endasse. Ega kloostreid ja kirikuid asjata Jumala Kodadeks nimetata, sest kurjus nende müüride taha ei pääse: Kristuse enda vaim seisab valvurina teel ees.
Aga küllap oleks see sinine vaimuvalgusekuma ergem, kui siin oleks rohkem vendi, kes mitte üksi usu välisest vormist kinni peaks, vaid enam tema tõelise sisu poole kipuks. Eks too Andreaski kuulu rohkem nagu tuimade, aga täpsete kohusetäitjate kilda, nende hulka, keda Jeesus Kristus variserideks nimetas. Tundub sedaviisi. Kui Andreas kõiki patuseid järjekordselt põlevate väävlimerede ja sulatina ning hirmsate elajatega hirmutas, pidi Tanel lõpuks kõhklevalt küsima:
«Munk Andreas, kas me siiski ei usu erinevatesse jumalatesse?»
«Pole teist Jumalat peale meie Õnnistegija. Ja tema poeg Jeesus Kristus istub tema paremal käel,» vuristas Andreas soravalt.
«Ma kardan, Andreas, et sina ja paljud sinusugused on endale ise Jumala välja mõelnud ja ise talle ka näo andnud. Ja sellesse väljamõeldisse te ka usute…
Palvetate muidugi õigel ajal, ent ka sööte õigel ajal. Ja priskelt… Aga Kuradisse usute te vist veel enam… Sest kui te temasse ei usuks, siis tuleksid ju kõik need inkvisitsiooni tuleriidad kohutavateks kuritegudeks kuulutada… Aga seda ei tee teie mitte.»
Noh, see oli juba jube, täiel mõõdul ketserlik süüdistus! Jumala ise endale välja mõelnud! Aga Kuradit usume tões ja vaimus!
«Kas sa, mees, annad endale ka oma sõnadest aru?! Just niisuguste juttude eest ootabki inimest tuleriit! Ja kuidas saaks keegi Jumala välja mõelda – ta on ju ennast Moosesele ilmutanud…»
«Jumal on olemas tõesti, aga kas on ta niisugune, nagu teie arvate: julm, kättemaksuhimuline, pika vihaga? Mina kujutan endale küll hoopis teistsugust Jumalat ja teistsugust Kristust ette.»
«Kõik, mis kiriku dogmadest mööda läheb, on jäle väärusk.»
«Kui Jumal oma lihase poja meie lunastamiseks maailma saatis ja ta risti löödi, mis armastava Isa püha plaan, siis on see Jumal üks suur ilmlõpmata armastus, nii suur, et seda ettegi kujutada ei suuda.»
Imelik tõesti, et Andreas teda siiski lõpuks armulauale kutsus.
Tanel istus kiviaiale ja vajus taas mõttesse. Hommikuni oli veel aega.
Kui ta seal niiviisi istus, oma kadunud isale ja vanaisale ning Clunyst tulnud kerjusmungale mõtles, läks ta meel murelikumaks. Kindlasti ei kiida tema tänast armulauale minekut heaks suurem osa tuttavatest talumeestest. Vabatahtlik armulauale minek, eks see ole nende meelest isade usu reedutegu. Ei taha nemad aru saada, et maausk õige loomulikult ristiusku suubub. Just nii nagu looklev ja ekslev ojake lõpuks siiski jõe ja mere leiab.
Aga tema enda lihane õde Anugi, kes nüüd juba tubli mehe noorikuks saanud, ei kiida Taneli plaane heaks. Kord oli neil kloostrist juttu. Anu vaatas talle oma tumedate, lahkete mustsõstrakarva silmadega otsa, päris hingepõhja, ja ütles:
«Mitte ei saa ma aru, mis sind kiriku poole kisub. Eks ole ma ju näinud nii preestreid kui ka munki. Enamasti puudub neil, kuidas seda nüüd öelda … loomulik olek. Ei ma arva, et nad silmakirjateenrid oleksid, aga sinu silmavaade on selgem ja selg sirgem. Ning metsa- ja maa-, õhu- ja veevaimude sõber ja lemmik oled sa ka. Eks tead ju ise. Sina, nagu meie vanaisagi, näed asju, mida minusugune ei näe. Kui taevariik tõesti olemas on, siis ei tea mina tõesti teist, kes sinna pääsemist sinust enam vääriks. Ning ega ma tea, kas sa teiste kloostrivendade hulka sobiksidki, kui sa äkki sinna jääma kipud. Ära pane pahaks, et ma nii räägin, aga ma kardan, et sinu siiras olek teeb mõne kadedaks. Sina oled oma hingepuhtuses paljudest ees.»
«Ega ma kloostrisse mungaks minna kavatsegi,» oli Tanel talle rääkinud.
Aga õde oli nukralt arvanud, et ega see kindel ka ole: just sellepärast, et kloostri ja kiriku kaudu viib tee hariduse juurde, ja selle poole kipud sa, vend, tõesti, mis ka üsna loomulik.
Lõpuks vajus Taneli pea rinnale ja ta suigatas.
Ent tema ärkamine oli imelik. Mis see ometi on, mis ta silme ette kerkib?!
Kloostrist jookseb välja suur hulk mustades mungarüüdes mehi. Miks mustades? Tsistertslaste rüü on ju valge. Ning kas pole neil mitte pistodad peos? Kellega niiviisi tapeldakse?
Sellest oli raske aru saada. Samas tormas ja karjus ka talumehi – justkui pühapäevasemalt riietatud mehi. Kuid neil olid vemblad ja roikad, hangud ja igasugu juhuslikud, kusagilt kaasahaaratud löömariistad käes. Tanel nägi isegi röökimiseks, sõjakisaks avatud suid, kuid ei ainsamatki häält, ei jooksumüdinat ega langejate karjumist polnud kuulda. Kõik toimus hääletult, hauavaikuses… See pidi enne olema.
Ja seejärel hakkas üle müüride paistma punakas tulekuma. Juba tungis leek välja ka väikestest ümaratest akendest ja refektooriumist. Tulekeeled paisusid, ühinesid suureks ahneks, näljaseks sambaks, mis vongeldes ja suitsu süljates taeva poole tõusis.
Punane kukk tallas Padise kloostrit.
Ning siis oli kõik jälle kadunud. Tõusva päikese süütud, roosakad kiired piilusid üle metsakammi. Linnud hakkasid siristama, suvehommik oli saabumas.
Kas oli see mingi märguanne, et ta koju tagasi pöörduks? Ei, ta ei lähe. Kuidas