Risti rahvas. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
meile ka, kuid rohkem rääkis ta siiski Aurelius Augustinusest, kelle «Pihtimuste» pea kõik raamatud mulle tuttavad on… Ja vaata, just mõne mõtte kohta, mis mul selle raamatu ettelugemist kuulates pähe on tulnud, tahaksin ma selgust saada.»
«Ka minule on Augustinus armas kirjamees,» kostis eesriide tagant. «Aga kas ei vii selle raamatu arutamine meid meie teemast kõrvale?» Kas polnud abti hääles kärsitust?
«Mina arvan, et mitte,» lausus Tanel ja jätkas rutakamalt:
«Vaata, oma seitsmendamas raamatus räägib Augustinus ülimatest asjadest ja riknevatest asjadest. Inimene ei ole mitte ülim asi või hüve, sest kui ta ülim hüve oleks, siis ei saaks ta mitte rikneda, aga ta ju rikneb. Aga hüveline on ta siiski, sest, kui ta seda poleks, siis poleks temas ka seda, mis saaks rikneda…» vuristas Tanel.
«Kas pead sa riknemise all silmas lihahimule allaandmist?» pidi abt küsima, sest ju oli tal juba raske aru saada, kuhu see imelik pihtija välja kavatseb jõuda.
«Jah, just seda,» kostis selge vastus. «Niisiis – kui riknemine põhjani läheks ja seeläbi kogu hüvelisus kaoks, siis poleks riknevaid asju enam üldse olemaski. Aga oma armus on Jumal nii ette näinud, et ka pärast oma tungidele allaandmist – ja seda tuli minul varematel aegadel tihti ette – pole ma mitte lõplikult kadunud. Veel enam – just siis olen ma tundnud, et ma enam rikneda ei tahagi, ja päris kohe ei saagi. Ja seepärast arvan ma koos Augustinusega, et ju olen ma oma riknemises kogunisti paremaks muutunud. Ja kas olen ma siis Kõigevägevama tahtmise vastu asunud? Ei ole ju. Sest tema pole mind kõige ülemaks, see tähendab ilmrikkumatuks loonud… Igatahes tahan ma pärast oma himudele allaandmist tükk aega püsida rikkumatuna.»
Kardina tagant kostis nihelemist, ja Tanel taipas, et kohe varsti peab ta oma jutule lõpu tegema, aga kuidas sa, hing, saad nii keerulistest asjadest kiiremini ja lühemalt rääkida…
«Ning seepärast tahan ma koos Augustinusega hüüda: «Kuna Sa kõiki asju võrdsetena pole teinud, siis on nad kõik, igaüks eraldi võetuna hüvelised ja oma koosolemises väga head, sest meie Jumal on loonud kõik väga heaks!»»
«Mis sa kostad,» imestati teki taga. «See, kuhu me välja jõudsime, on ju Moosese Esimese raamatu lõpp, kus kuulutatakse: «Ja Jumal vaatas kõige peale, ja vaata, see oli hea.»»
Isa Matteuse hämmeldus muutis tema hääle hoopis teiseks.
Kuid kohe, ja juba endisel, tõsisemal ja karmimal häälel, kus siiski ka veel nõutust kuulda oli, süüdistati Tanelit:
«Sina oled tõesti suurt sõnaosavust ilmutanud ja koguni Augustinuse ning Moosese endale kaitsjateks võtnud, et oma lihahimule õigustust leida.»
«Ei hoopiski. Mina olen viimastel aastatel naistest üsna eemale hoidnud, mida Jumal vist ei nõuagi, aga ma olen märganud, et ihu taltsutamine annab vaimule jõudu juurde. Ja see, kes on vaimurõõmudest hakanud osa saama, on nagu lind, kellel ei ole enam isu siu kombel maapinna külge aheldatud olla ja roomata. Nii on minuga lood, isa Matteus.»
«Kas sa võid seda vanduda, Tanel, et sa õigust räägid?»
«Muidugi räägin ma õigust, ja seda enam, et ma neid, kes oma ihu käskudele alla on pidanud vanduma, mitte sugugi ei põlga. Ma koguni arvan, et seegi pole hea, et sinu munkade hulgas on palju selliseid, kes kunagi naisterahvast ei kehaliselt ega vaimliselt armastanud pole; ma olen kindel, et nad ei teagi, millest nad oma tõotusega end ilma on jätnud. Kas pole nii, et sellest, millest inimesel õrna aimugi pole, ei ole tal ka kuigi raske loobuda?»
«Sinu jutud, Tanel, on hullud ja sündmata, ning ma ei tea, miks ma sind üldse kuulan…»
«Ma arvan, et see on sinu kohus, armas vaimulik isa!» Taneli sõnades polnud aga kõrkuse raasugi. «Kohus mitte minu, vaid Jeesuse Kristuse ees, kes praegu meie juttu kuuleb. Ja muidugi ka sinu iseenda südametunnistuse ees.» Ning natuke tasemini kostis Matteuse kõrvu:
«Sa kuulad mind ka sellepärast, et ma tunnen, et sa mind armastad.»
Ja jälle vaikis pihitool.
«Ja ka seda tunnen ma, et vend Andreas mind põlgab. Kuigi ma ei tea, miks. Võib-olla seepärast, et ma näen tema hingevalgust, mis on küll kõike muud kui ilus. Ma soovitaksin sul seda meest karta.»
«Mis tead sina teiste inimeste hingevalgusest?»
«Paistab, et ma midagi siiski tean, sest ma olen kaua püüdnud oma tahtmistest tugevam olla. Ja lihasöömisest olen ma loobunud, sest selle taga seisab alati tapmine. Liha võiks inimene süüa ainult siis, kui teda näljasurm ähvardab. Andreas rääkis, et püha paavst olevat öelnud, et loomadel hinge pole ja et inimene võib nendega teha mida tahes. Aga mina arvan, et paavst eksis.»
«Paavst on ilmeksimatu. Inimene, kes sellesse ei usu, ei ole väärt püha armuleivasakramenti.»
Tükk aega valitses kirikus jälle vaikus. Ainult üks siia kusagilt sissepääsenud maamesilane lendas vastu punasest klaasist aknaruudurombikest ja põristas meeleheitlikult tiibu.
Altariesine vaip, mida vennad eile olid tolmust puhastanud ja ka veega niisutanud, levitas erilist, värsket, kirbet ja pisut magushapukat lõhna – ajatut ja igavikulist lõhna, mis Tanelile alatiseks meelde jääb kui ehtne kirikulõhn. See lõhn tegi ta hardaks ja kurvaks ühekorraga: ei tea, kas tema tohibki sellele vaibale põlvitada?..
«Noh, siis pidi eksima munk Andreas ise,» lausus ta kindlalt. «Jah, just nii pidi see olema, sest mul on tunne, et see on Jeesus Kristus ise, kes tunneb valu, kui me oma väiksematele vendadele häda teeme.»
«Kas ka see on sinu enda mõte, Tanel?»
«Mina ei teagi, isa Matteus, mis tähendab see «minu enda mõte». Mina arvan, et mõttedki on Jumalast.» Ja pärast väikest pausi jätkas Tanel kuidagi rõõmsalt:
«Mina tean, et sinagi oled liha söömisest loobunud ja kalagi vaid harvasti tarvitad,» lausus Tanel, sest lihahimustamise teema polnud tema meelest veel lõplikult lahendatud.
Mesimumm oli leidnud väikese liistudevahelise prao ning osanud sealt välja pugeda.
«See on tore! Ja annab su vaimule kindlasti veelgi jõudu juurde,» lisas Tanel ja vaikis siis kohe, sest sai ka ise aru, et niisugune rõõmuavaldus ei olnud nagu päris sobilik.
«Kas vend Andreas rääkis sulle sellest?» Matteuse häälest kostis üllatus.
«Ei. Aga see on ju näha. Ma tean ka seda kaunis kindlalt, et sa täna, püha isa, peale lonksu piima mingit toitu tarvitanud pole. Jah, kui mitte arvestada neid mustast puust junnikesi, mida sa taskust võtad ja kibeda nälja kustutamiseks lutsutad. Kas pole sa enda vastu juba üleliiasti karm?..»
Matteus ei vastanud.
«Kas sa pillasid midagi, isa?» küsis Tanel, sest ta kuulis selgesti millegi – see oli muide suur ja raske puust kaantega Piibliraamat, mida Matteus põlvil hoidis – kukkumiskolksatust.
Ja seejärel küsis kohmetu hääl, mis enam sugugi isa Matteuse endise range pihitoolihäälega ei sarnanenud, kõige sügavamas nõutuses: «Armas Jumal, kust võid sina, Tanel, seda teada? Ma peaks arvama, et sa mu aknast sisse oled piilunud. Aga see on ju kõrgel…»
«Ei pea ma selleks piiluma, püha isa. Aga kuidas ma seda tean, seda ei oska ma ise ka seletada. Kui ma inimesele otsa vaatan, tekib mu kujuduses mingi pilt, ja enamasti on see õige. Miks see nii on, seda tahaksin ma ka ise teada. Äkki oskad sina vastuse anda?»
Kuna pihitoolis ikka veel vaikus valitses, tunnistas Tanel, et niisugune anne ei olevat alati sugugi meeldiv, vahel koguni segavat, ja mis kõige hullem – sünnitavat kõrkusetunde, mille vastu ta pidevalt peab võitlema. Kui taevas on sind õnnistanud mingi võimisega, mis väga tavaline pole (tõsi, ta olevat kuulnud tõelistest suurtest prohvetitest, kes temast palju selgemini minevikku ja tulevikku näevad – tema ise võivat tulevikku väga harva ennustada), siis võid sa ennast õige kergesti teistest paremaks pidama hakata. Jah, just kõrkusepatt olevat see, mida ta kõige enam kardab. Jeesus Kristus armastab aga kõige enam neid, kes patukaevu on kukkunud ja sealt välja ronides teda sügavas hingevalus appi hüüavad. Ja mida