Risti rahvas. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
ilmutust polnud Tanel enam magama jäänud; oma rõõmuks nägi ta lõpuks, umbes kella kaheksa paiku, isa Matteust korraks kloostriõuele ilmuvat ning kohe seejärel kirikusse astuvat. Veel viivu ootas Tanel – ta ei tahtnud isa tema hommikupalvusel segada – , ent varsti söandas temagi, ärev ootus hinges kirvendamas, kirikuukse avada.
Ta nägi isa Matteust põlvitamas ja jäi lävele seisma.
Ei olnud suur see Padise kloosterkirik, mille hallid kivimüürid hommikupäikese esimestest kiirtest õrnalt roosatasid, – oli ootamatult väike, iseäralikult vaikne.
Kargest õhust püüdsid sõõrmed kinni vana puu magusavõitu lõhna, mis mõjus kuidagi rahustavalt, peletas viimase hirmuraasu ja tekitas pikalt ekslemiselt koju saabunud poja tunde.
Tõesti, tõesti – see on Jumala Koda, tundis Tanel. Ilmselgelt teadis ta, et siin lihtsalt tuleb põlvitada – see on ainuvõimalik asend – ootamise, kuuletumise asend.
Ses pühas paigas tunned sa end nagu Vägede Jehoova peopesal; kohe-kohe tõstab ta sind oma silmade juurde ning su peale langeb tema silmade leebe ja mõistev valgus. Siin on otsesideme paik, siin ei saa sa midagi varjata; aga sa tunned, et sa mitte ainult ei tohi, vaid ei tahagi seda.
Isa Matteus oli kuulnud ukse kriiksatust, pööranud pea ning viibanud Tanelile, et too tõuseks ja lähemale astuks. Ta tõusis ka ise ning astus pihitooli poole.
«Sa oled Tanel, eks?» Kui Tanel oli noogutanud, jätkas ta: «Sind ma ootasingi, sest arvasin, et kindlasti tahad sa enne püha armulauasakramendi võtmist, mida sa ju soovinud oled, oma hinge avada ja südant kergendada. Tule siia, mu poeg!»
Ta lükkas rasked kardinad kõrvale ja astus pihitooli.
«Vaevalt on su hingel mõnd tõesti rasket pattu. Räägi mulle aga seda, kas sind siiski miski ei vaeva!»
«Ma ei tahaks, et sa mind variseride sarnaseks peaksid, isa. Nemad ju ütlevad, et ei tea oma hingel mingit pattu olevat. Küllap olen mina nagu teisedki surelikud pea igal oma sammul patustanud nii mõtte kui teoga, kuid ma kardan, et mu aru on liialt lühike kõigi mu tegude mõõtmiseks.»
«Kas ei kuulu sa siiski nende hulka, kes loodusevaimudesse usuvad?» küsis abt seejärel. Eks midagi niisugust oli ju ka oodata. Pärast järelemõtlemist usaldas Tanel lausuda:
«Issand on loonud meie maailma kõiges tema imepäralisuses. Eks oleks ülbe arvata, et meie nagu mõisa aidamehed oskaksime üles lugeda kõik tema salved ning ära öelda, mis neis varjul. On asju, mida me ei tea ega saagi teada. Eks ole ju meie Isa majas palju kodasid.»
«Pole pahasti vastatud,» nentis abt. Seejärel tuli küsimus, millest Tanel päriselt aru ei saanud. See käis lihahimu kohta.
«See sõna on mulle võõras,» oli Tanel segaduses. «Aga mul on tunne, et selline himu on sinu munkadel küll palju suurem kui minul. Kas või näituseks munk Andreasel, kes mul külas käinud.»
«Andreasel?» Tanel kuulis, et Matteuse hääl pihitooli musta eesriide taga, millesse üks mitte just suur auk sisse oli lõigatud, justkui värahtas.
«Ja mis lubab sul, Tanel, oma ligimesest, keda sa vaevalt tunned, nii halvasti arvata, et sa teda lihahimus süüdistada julged?!» Hääl oli taas kindel ja karm.
«Ega ta rohkem minu juures pole käinud kui kahel korral – see teine käik läks tal muuseas korda ilma viperusteta – , ja mõlemal korral pakkusin ma talle ka natuke einet. Ta sõi leiba ja marju, seeni ja mett, aga mul on küll niisugune tunne, et midagi jäi tal nagu puudu. Ma usun, et ühest tublist lihakäntsakast poleks ta küll ära ütelnud…»
Pärast üsna pikka vaikust kostis pihitoolist taas Matteuse juba üsna kuri hääl:
«Kas sa, Tanel, tahad pihisakramendist naljanumbri teha?! Ma ei usu, et sa nii lapsemeelne oled ja mu küsimusest aru ei saa. Ei päästnud ükski soo- ega isegi kõrbeüksindus, kust prohvetid varju otsisid, neid liha himustamast.»
Tanel ei saanud ikka veel aru, kuhu püha isa sihib. Niisugust sõna nagu «lihahimu» polnud ta tõesti enne kuulnud, sest rahvas seda ei tarvitanud. Ei olnud ju Tanel ka kloostris palvetundides käinud, kus abt, erinevalt jutlustest, eesti keelt kasutas. Nii ta siis kohmaski:
«Mina arvan, et tõesti iga inimene, kes armulauale tuleb, teatud, aga ma arvan, et kuidagi vaimses mõttes, lihahimu tunneb. Sest eks ole ju altarileib Jumala Talle ihu. Õigemini küll muutub teenistuse käigus selleks…»
Kuuldes abti kurja köhatust, sai ta aru, et midagi on siiski viltu läinud.
«Või äkki,» taipas ta siis, «peab isa silmas meesterahva loomulikku himu naisterahva ihu järele?» Kuna vaikimine tähendavat nõusolekut, jätkas ta: «See himu või ihkamine pole vist ühelegi tervele mehele võõras. Viimasel korral oli mul ka vend Andreasega sellest juttu. Tema ei kasutanud sõna «lihahimu», vaid rääkis roojasest mittekristlikust kokkuelamisest, mida ta väga põlastas ja hooraeluks nimetas… Kas saab aga mingi kokkuelamine üldse kristlik olla?!.. Vähemalt see sõna pole küll õige, sest Jumala poeg Kristus – niipalju, kui mina sellest tean – ju üldse naisterahvastega kokku ei elanud. Ta lubas neil vaid oma jalgu pesta… Ju ei olnud Jeesusel, kelle isa oli ju Taevaisa ise, maiste naiste järele üleüldse mingit himu ega tahtmist. Taevas on ju inglid…»
Pihitoolist kostis isa Matteuse läkastamist, ja Tanel jätkas kähku: «Ja taevane armastus on muidugitmõista kindlasti hoopis magusam nagu üldse iga hinge – armastus… Meie naistel lubas Jeesus ainult oma jalgu pesta.»
«Kuidas julged sina niisugustest asjadest nagu Jeesuse isud ja himud üldse mõeldagi?!» käratas Matteus ja uus köhahoog nööris ta kõri kõnelemiseks kinni.
Köha kajas tühja kloosterkiriku seintelt tagasi, kestis veel siis, kui pihitoolis sellest juba üle oli saadud.
Ühest seinaorvast vaatas nende poole ehmunud puumees, ju üks apostlitest; puumehel oli paberi- või papüüruserull kaenla all ja hanesulg peos. Tundus, nagu plaanitseks ta nende pihikõnelusi otsemaid kirja panema hakata. Ainult et kuidas panna kirja läkastamist?! Jah, seda ei paistnud püha puumees teadvat, ning ta näol oli ehtne nõutuseilme.
«Sul on õigus, isa Matteus – tema pühadest himudest ei tea me sinuga tõesti mitte midagi. Ja ei saagi teada, nii et ei tasu mõeldagi,» kõlas Taneli rahulik, koguni mõtlik vastus. Ja ta lisas abivalmilt: «Kui sul midagi kurku läks, võiksin ma sind seljale koputada.»
«Sancta simplicitas,» kostis pihitoolist.
«Püha lihtsameelsus,» tõlkis Tanel abti suureks üllatuseks ja kinnitas veelkordselt, et Jeesuse himude üle mõtlemine on tõesti väga ja väga tulutu ning lihtsameelne tegevus. «Aga et ta patuste naiste vastu väga karm oleks olnud, seda ma kah ei usu – igatahes mitte nii karm nagu su õpilane Andreas. Kristuse jalgu tohtisid pesta just patused naisterahvad. Ei variseride ega saduseride naistele sellist au küll antud.»
Pihitool vaikis.
«Mina olen küll naisterahvaste järele himu tundnud ja neid ka, nagu öeldakse, kehalikult armastanud, sest mina pole ju ka Jumala poeg ning oleks hullumeelsus uskuda, et Taevaisa mind neist himudest kohe vabaks oleks teinud. Aga mina, püha isa, ei oska naisterahva pruukimist – ei, nii ei sünni vist ütelda, sest eks see pruukimine ole ju nagu kahepoolne asi – kes teab mis suureks patuks pidada, sest minu meelest on see nagu januse allikal käimine; üks loomulik asi ei saa ju päriselt ropp olla, kui kedagi muidugi seejuures ei peteta.»
«Kas pole sa eales kuulnud pühast abielusakramendist?»
«Muidugi olen. Aga ma ei oska ka seda, hea isa, mitte kuidagi pühaks pidada. See on lihtsalt üks liha käsule allaheitmise viisakam viis. See on mõistlik kokkulepe, aga vaevalt, et püha… Et inimene enda himudest üle ei ole, on iseendastmõistetav asi, see aga, et ta neile allaheitmise koguni pühaks kuulutab, on minu meelest variserlik petukaup… Kas tohin ma sulle mõne oma sellekohase arvamise välja öelda, isa Matteus?»
«Aga just selleks olemegi me ju mõlemad siin.»
«Vaata, ma ei tea, kas Andreas sulle midagi rääkis ühest mungast, kes Cluny kirikulinnast pärit ja kes meil