Pál-tänava poisid. Ferenc Molnar
Читать онлайн книгу.
ma hea meelega maiustuste sekka!“
Midagi sellist ei tohi Gerébile öelda. See oli peaaegu solvang. Ta ägestus ja ütles:
„Kui juba minu mütsist juttu on, siis selle virutan ma ise maiustuste sekka. See mees on liigkasuvõtja. Mine ära, kui kardad!“
Ja liigutusega, mis tema puhul märkis sõjakust, võttiski ta mütsi peast, et sellega pukklaual olevad maiustused laiali paisata.
Aga keegi haaras tal selja tagant käest kinni. Üks peaaegu mehiselt tõsine hääl küsis temalt:
„Mida sa teed?“
Geréb vaatas üle õla. Tema selja taga seisis Boka.
„Mida sa teed?“ küsis too uuesti.
Ja vaatas talle tõsiselt, kuid leebelt otsa. Geréb mörises korra nagu lõvi, kui loomataltsutaja talle silma vaatab. Ta tõmbus tagasi. Pani mütsi pähe ja kehitas õlgu.
Boka ütles vaikselt:
„Ära tee sellele mehele liiga! Mulle meeldib, kui inimene on julge, aga sinu teol pole mingit mõtet. Tule!“
Ja ta sirutas käe. Tema käsi oli üleni tindine. Boka oli käe midagi kahtlustamata taskust välja tõmmanud, ent tindipott oli sinna rõõmsalt tumesinist vedelikku lasknud imbuda. Kuid nad ei hoolinud sellest. Boka nühkis kätt vastu seina, mille tagajärjeks oli see, et sein sai küll tindiseks, aga Boka käsi puhtaks ei läinud. Tindilugu oli sellega aga lõpetatud. Boka võttis Gerébi käevangu ja nad hakkasid mööda pikka tänavat minema. Kena väike Csele jäi neist maha. Nad kuulsid veel, kuidas ta ütles itaallasele summutatud häälel, lüüasaanud revolutsionääri nukra loobumisega:
„Kui edaspidi on kõik kaks kroitserit, siis andke mulle kahe kroitseri eest meemaiust.“
Ja ta torkas käe oma peenesse väikesesse kukrusse. Itaallane aga naeratas ja juurdles ilmselt selle üle, et mis oleks, kui homsest alates maksaks kõik kolm kroitserit. Aga see oli kõigest unistus. See oli midagi säärast, nagu oleks keegi unistanud sellest, et iga forint on väärt sada forintit. Ta andis kirvekesega meemaiusele vägeva löögi ja asetas lahtikaranud killu väikesele paberitükile.
Csele vaatas talle mõrult otsa.
„Seda on ju vähem kui varem!“
Itaallane oli nüüd äriedust juba häbematuks muutunud. Irvitades kostis ta:
„Kui on kallim, siis on vähem.“
Ja ta pöördus järgmise ostja poole, kes oli toimunust õppust võtnud ja hoidis käes kaht kroitserit. Maiusemüüja lõhkus oma kirvekesega valget suhkrumassi sääraste kummaliste liigutustega, nagu olnuks ta mõni hiiglaslik muinasjutuline keskaja timukas, kes vaksapikkuse tapriga pisikestel pähklist peaga mehikestel päid maha raiub. Ta korraldas meemaiuses lausa veresauna.
„Ptüi,“ ütles Csele järgmisele kundele, „ärge selle mehe käest ostke! Ta on liigkasuvõtja.“
Ja ta ampsas korraga suhu kogu meemaiuse, mille külge pool paberist kinni oli jäänud, nii et seda ei saanud lahti kiskuda, küll aga lutsutada.
„Oodake!“ hõikas ta Bokale ja Gerébile ja lippas neile järele.
Ta sai nad kätte tänavanurgal, sealt keerasid nad Pipa tänavasse ja seda mööda suundusid nad Soroksári tänava poole. Nad hoidsid kolmekesi üksteisel käe alt kinni, keskel kõndis Boka ning seletas midagi vaikselt ja tõsiselt, nagu tal kombeks oli. Ta oli neliteist aastat vana ja tema näol polnud veel kuigi palju märke mehelikkusest. Aga kui ta suu avas, võitis ta mõne aasta juurde. Tema hääl oli madal, vagur ja tõsine. Ja ka tema jutt oli samasugune kui hääl. Rumalusi rääkis ta harva ja võrukaela tempudeks ei ilmutanud ta vähimatki kalduvust. Väiksematesse tülidesse ta ei sekkunud ja isegi kui teda kohtunikuks kutsuti, põikles ta kõrvale. Ta oli juba õppinud, et pärast kohtumõistmist lahkub üks pool alati kibestunult ja seda kibedust tunneb ta kohtuniku vastu. Aga kui häda oli tõesti suur ja tüli selline, et vaja oli vaat et õpetaja sekkumist, astus Boka vahele rahu sobitama. Ja kes rahu sobitab, selle peale ei pahanda kumbki pool. Nii et Boka paistis olevat arukas poiss, ja kui ta elus midagi suurt ei saavutagi, seisab ta vähemalt oma asjade eest ausa mehena.
Kojumineku suund nõudis, et nad keeraksid Soroksári tänavast Közteleki tänavasse. Väikesel vaiksel tänaval paistis armsasti kevadine päike ja puhkis tasakesi tubakavabrik, mis võttis enda alla kogu ühe tänavapoole. Közteleki tänaval oli näha ühtekokku kaht kuju. Nad seisid keset teed ja ootasid.
Üks neist oli Csónakos, tugev Csónakos, ja teine oli väike linalakk Nemecsek.
Kui Csónakos kolme üksteise käevangus kõndivat poissi märkas, pistis ta rõõmust kaks sõrme suhu ja lasi kuuldavale samasuguse vile nagu mõni auruvedur. See vile oli muuseas tema leivanumber. Seda ei osanud järele teha keegi kaheksandikest ja ülepea leidus kogu gümnaasiumi peale vaevalt mõni poiss, kes seda kutsarivilet lasta oleks mõistnud. Üksnes Cinderi, kirjandusringi juhi kohta teati, et ta oskab sel moel vilistada, aga ka Cinder vilistas ainult seni, kuni temast kirjandusringi juht sai. Sellest alates Cinder enam sõrmi suhu ei pannud. Kirjandusringi juhile, kes iga kolmapäeva pärastlõunal klassi ees ungari keele õpetaja kõrval istus, poleks see sobinud.
Niisiis lasi Csónakos vilet. Poisid jõudsid tema juurde ja jäid keset tänavat pundis seisma.
Csónakos pöördus linalaka Nemecseki poole.
„Neile ei ole sa veel rääkinud?“
„Ei,“ ütles Nemecsek.
Ülejäänud küsisid kõik korraga:
„Mida?“
Csónakos vastas linalaka asemel:
„Muusiumis tehti eile jälle einstand!“
„Kes tegid?“
„Eks ikka Pásztorid! Pásztorid kahekesi.“
Seepeale sigines sügav vaikus.
Selle mõistmiseks tuleb teada, mis on einstand. See on Pesti laste eriline väljend. Kui mõni tugevam poiss näeb endast nõrgemat mängimas kuulide, sulgede või jaanileivaseemnete, Pesti keeles boksenlite peale, ja tahab temalt mänguasju ära võtta, ütleb ta: einstand. See inetu saksa sõna tähendab, et tugev poiss kuulutab kuulid sõjasaagiks, ja kes vastu seista söandab, selle kallal kasutab ta vägivalda. Seega on einstand ka sõjakuulutus. Ühtlasi on see piiramisolukorra, vägivalla, rusikaõiguse ja piraadivalitsuse lühike, aga tuumakas väljendus.
Esimesena tegi suu lahti Csele. Peen Csele ütles tülgastusega:
„Tegid einstand’i?“
„Jah,“ ütles Nemecsek julgust juurde saades, kui nägi, missugust mõju lugu avaldas.
Nüüd prahvatas Geréb:
„Seda ei saa kauem taluda! Ma räägin juba ammu, et midagi tuleb ette võtta, aga Boka teeb alati hapu näo. Kui me midagi ei tee, klobivad nad meid veel läbi.“
Csónakos torkas sõrmed suhu selle märgiks, et nüüd kavatseb ta rõõmust vilistada. Tema oli heameelega valmis iga revolutsiooniga ühinema. Aga Boka haaras tal käest.
„Ära meid kurdiks tee!“ ütles ta ja küsis linalakalt: „Kuidas see siis juhtus?“
„See einstand?“
„See jah. Millal see sündis?“
„Eile pärastlõunal.“
„Kus?“
„Muusiumis.“
Nii kutsutakse Muuseumi aeda.
„Räägi nii, nagu asi oli, aga täpipealt nii, nagu oli, sest meil on vaja teada tõde, kui nende vastu midagi ette võtta kavatseme…“
Väike Nemecsek sattus ärevusse, kui tundis, et on tähtsa küsimuse keskpunkti sattunud. Seda juhtus temaga harva. Nemecsek oli kõigi jaoks tühi koht. Ta oli nagu number üks korrutustabelis. Keegi ei teinud temast välja. Ta oli tähtsusetu väike kõhn poiss, nõrk