Pál-tänava poisid. Ferenc Molnar
Читать онлайн книгу.
teritage see pliiats ära!“
Nemecsekile pisteti pihku Weiszi pliiats, mille ots oli taskus kuulide vahel murdunud. Ja reamees võttis pliiatsi kuulekalt vastu, seisis valvel, pisarad silmis, ja asus siis teritama, suurest nutust ikka veel veidi nuuksudes-löristades, ja ta teritas kogu oma nukruse, kogu oma väikese südame kibeduse sellesse Hardtmuthi pliiatsisse number kaks.
„Te… teritatud, härra leitnant!“
Ta andis pliiatsi tagasi ja ohkas sügavalt. Ja selle ohkega loobus ta esialgu ka edutamisest.
Sedelid jagati laiali. Igaüks hoidis omaette, sest see oli suur ja tähtis küsimus. Seejärel korjas reamees sedelid kokku ja viskas kõik Csele mütsi sisse. Kui ta Csele mütsi ringi kandis, müksas Barabás Kolnayd.
„See on ka rasvane.“
Kolnay heitis pilgu mütsi sisse. Ja mõlemad tundsid, et neil pole enam midagi häbeneda. Kui isegi Csele müts on rasvane, siis on maailmal küll ots peal.
Boka luges kokkukogutud sedelid ette ja andis need seejärel enda kõrval seisva Gerébi kätte. Kokku oli neliteist sedelit. Ta luges järjekorras: János Boka, János Boka, János Boka. Siis luges ta ühe korra: Dezső Geréb. Poisid vahetasid pilke. Nad teadsid, et see oli Boka sedel. Ta oli viisakusest Gerébi poolt hääletanud. Siis järgnes jälle ainult János Boka. Ja siis veel üks Dezső Geréb. Ja lõpuks veel kord üks Dezső Geréb. Niisiis oli Bokal üksteist häält ja Gerébil kolm. Geréb naeratas kohmetult. Nüüd oli esimest korda juhtunud, et ta konkureeris kambas avalikult
Bokaga. Ja need kolm häält tegid talle heameelt. Bokale aga tegid kaks häält kolmest haiget. Ta mõtles hetkeks, kes võivad olla need kaks, kellele ta ei meeldi, kuid leppis siis sellega.
„Niisiis te valisite juhiks minu.“
Jälle hüüti elagu ja Csónakos vilistas. Nemecseki silmad olid veel märjad, kuid temagi hõiskas vaimustunult. Talle meeldis Boka väga.
Juht aga viipas, et palub vaikust, sest ta tahab rääkida.
„Aitäh, poisid,“ ütles ta, „ja asume kohe asja kallale. Ma arvan, et teile kõigile on teada, et punasärgid tahavad meie krundi ja puupinud vallutada. Juba eile võtsid Pásztorid poistelt kuulid ära ja täna luusis siin Feri Áts ja viis ära meie lipu. Varem või hiljem tulevad nad siia, et meid siit minema kihutada. Meie aga kaitseme seda kohta!“
Csónakos pasundas vahele:
„Elagu krunt!“
Ja mütsid lendasid õhku. Kõik hüüdsid täiest kõrist vaimustusega:
„Elagu krunt!“
Nad vaatasid ilusat suurt maatükki ja puupinusid, mida säratas armas pärastlõunane kevadpäike. Nende silmist oli näha, et nad armastavad seda tükikest maad ja võitleksid selle eest, kui seda vaja peaks minema. See oli peaaegu nagu isamaa-armastus. Nad hüüdsid „Elagu krunt!“ nii, nagu oleksid nad hüüdnud „Elagu isamaa!“. Ja nende silmad särasid ja kõigi südamed olid tulvil tundeid.
Boka aga jätkas:
„Veel enne, kui nemad siia tulevad, läheme meie nende juurde Botaanikaaeda!“
Muul ajal oleksid poisid säärase hulljulge plaani ees vahest taganenud. Kuid sellel vaimustuse tunnil hüüdsid kõik kogu hingest:
„Läki!“
Ja et kõik hüüdsid, et nad lähevad, hüüdis ka Nemecsek, et „Läki!“. Tema, vaeseke, longib niikuinii teiste sabas ja tassib härraste ohvitseride kuubesid. Ja puupinude poolt kostis ka üks veinine hääl. Seegi hüüdis, et „Leki!“. Nad vaatasid sinnapoole. See oli slovakk. Ta seisis, piip suus, ja irvitas. Tema kõrval seisis Hektor. Poisid naersid. Slovakk aga jäljendas neid: viskas mütsi õhku ja kisendas:
„Leki!“
Sellega oli ametlik osa lõppenud. Järgnes laptuu. Keegi hüüdis kõrgilt:
„Reamees, minge lattu ja tooge pall ja kurikas välja!“
Ja Nemecsek lippas lattu. Ladu oli ühe puupinu all. Ta puges palkide vahele ning tõi kurika ja palli välja. Puupinu kõrval seisis slovakk ning slovaki kõrval seisid Kende ja Kolnay. Kendel oli käes slovaki müts, Kolnay aga võttis sellelt rasvaproovi. Slovaki oma oli selgelt kõige rasvasem.
Boka läks Gerébi juurde.
„Sina said ka kolm häält,“ ütles ta.
„Jah,“ vastas Geréb uhkelt ja vaatas talle teravalt silma.
III
Sõjaplaan oli valmis järgmise päeva õhtupoolikul pärast kiirkirjatundi. Kiirkirjatund lõppes kell viis ja tänaval süüdati juba lampe. Koolimajast välja tulles ütles Boka poistele:
„Enne, kui me ründame, tõestame neile, et me oleme niisama julged kui nemad. Ma võtan kaasa kaks oma kõige vapramat meest ja me läheme Botaanikaaeda. Tungime nende saarele ja kinnitame puu külge selle paberi.“
Seda öeldes võttis ta taskust tüki punast paberit, millele oli suurte tähtedega kirjutatud:
Ülejäänud vaatasid paberitükki lummatult. Csónakos, kes kiirkirja ei õppinud, aga kelle oli kohale meelitanud uudishimu, märkis:
„Sellele paberile tuleks ka midagi solvavat kirjutada.“
Boka raputas pead.
„Ei tohi. Me ei tee ka midagi sellist, nagu tegi Feri Áts, kui ta meie lipu ära viis. Me ainult näitame neile, et me ei karda neid ja julgeme minna nende valdustesse, kus nad oma kogunemisi peavad ja kus on hoiul nende relvad. See tükk punast paberit on meie nimekaart. Selle jätame neile sinna.“
Ka Cselel oli midagi öelda:
„Teate,“ ütles ta, „ma olen kuulnud, et nad on saarel õhtuti just sel ajal ja mängivad röövlit ja sandarmit.“
„Pole midagi. Feri Áts tuli samuti sellisel ajal, kui ta teadis, et me krundil oleme. Kes kardab, see minuga ei tule.“
Aga keegi ei kartnud. Nemecsek näis veel eriti julge. Oli näha, et ta tahab edutamiseks teeneid koguda. Ta astus uhkelt ette.
„Mina tulen sinuga!“
Koolimaja ees ei pidanud nimelt valvel seisma ja au andma, sest seadused kehtisid üksnes krundil. Siin olid kõik võrdsed.
Ka Csónakos astus ette.
„Mina ka!“
„Aga luba, et sa ei vilista!“
„Luban. Ainult nüüd… laske mul veel viimast korda vilistada!“
„Vilista pealegi!“
Csónakos lasigi vilel tulla. Nii muhedal ja meeldival moel, et inimesed tänaval vaatama pöördusid.
„Nüüd olen tänase isu täis vilistanud!“ ütles ta õnnelikult.
Boka pöördus Csele poole.
„Kas sina ei tule?“
„Kahjuks ei,“ kostis Csele kurvalt. „Ma ei saa tulla, sest pean poole kuueks kodus olema. Emal on teada, mis kell kiirkirjatund lõppeb. Ja ma kardan, et kui ma täna hiljaks jään, ei lase ta mind enam kuhugi.“
Ja see mõte kohutas teda väga. Siis oleks kõigel lõpp: krundil ja leitnandi auastmel.
„Olgu siis pealegi. Võtan kaasa Nemecseki ja Csónakosi. Ja homme hommikul koolis kuulete kõigest, mis juhtus.“
Nad surusid kätt. Bokale tuli midagi meelde.
„Muuseas, kas Geréb oli täna kiirkirjatunnis?“
„Ei olnud.“
„On ta ehk haige?“
„Ei usu. Lõuna ajal läksime koos koju. Tal polnud häda midagi.“
Gerébi käitumine ei meeldinud Bokale. Geréb tundus talle ühtäkki ülimalt kahtlane. Eile oli ta nii kummaliselt, nii paljutähenduslikult