Mälestusi taimedest. Uku Masing
Читать онлайн книгу.
haisustki, et selle maa keegi on valanud täis äädikat või midagi veel mõrudamat. Säärast Iris sibirica uputust nagu Haaslava kandis Emajõe vasakul kaldal ei usu olevaks ükski põhjaeestlane. Samuti keegi vaevalt usub, et mägisibul võib kasvada nõnda vabalt, ilma et teda keegi kataks. Arvaksid ennem, et võrukad pisemad korjavad sügisel kotti ja kevadel puistavad oma järsakuile laiali. Sininukk on Põhjas vähemalt nii haruldane, et mina ei osanud teda pidada sibulaks ega tahtnud arvata äiatariks. Olla võib! Parem pole lugu lambapähkliga (Saxifraga granulata), mille uskusin kuuluvat nelkide sekka ja praegugi eemalt kuulutan kõigeks muuks kui temaks. Kurekellalehist ängelheina pole Põhjas vist üldse, vähemalt Raikkülas kuskil mitte.
See on pisuke loend. Kui arvestada hulka, siis asi läheb muidugi veel teravamaks ja ometi segasemaks. Mulle tundub, et Põhjas on tavalisim Orchis’test maculata, Lõunas valitseb incarnata päris häbematul võilille ja hunditubaka kombel. Ainult Tilleorus Liismitini on vist incarnata päris haruldane ja maculata ülisage. Aga vahel võib minusugune jääda päris hätta. Ma ei tea, kas see nii tavaline taim Ahtamalt, mida meil korjati vahel heinastki ja pandi segamini õlglilledega talveks vaasi, ikka oli Sanguisorba officinalis, sest meeles on ta mul pigemini sarnlevana jõetakjate ja lugadega, kuigi neist ühtki pole nimetatud kirsspunaseks. (Sanguisorba’l koosneb nutt kiledest, sellel minu meelest igal seemnel oli kida otsas ja nutt üsna hõlpsalt poetatav. Lehedki nagu polnud Sanguisorba kombel roosõielise omad.) Seda taime ma olen kohe otsinud taga Tartumaal ega ole leidnud. Otsin ju seda, mida ma tõepoolest enam ei mäleta. Täpselt samuti nagu üht liiki õuna, mis sarnleb kuldrenetiga, kuid on suurem ja lapergusem. Pääle oma kodu aia ma pole teda näinud kuskil ning ometi ta võib olla sääraseks kasvanud mu mälus. Samuti see punase nutiga taim Ahtamalt. Vast pole ta pilti ometi üheski mulle tuttavas raamatus. Ja võimalik, et ma kord veel pean eraldi minema Ahtamale ja otsima üles taime, mis on ehk Kasari vesikonnas üldtavaline. Või mitte! Lohutan end, seletades, et ta oli mõni Juncus või Sanguisorba, aga see endale sisendamine mind siiski ei lohuta.
Kõik need laused tulevad populaarteaduslikult kuivad, täpsust taotlevad ja ometi täpsusest väga kauged. Ma enam ei oska kirjutada õieti, kujukalt ja pilte manavalt, kui ma seda üldse kunagi olen suutnud. Iga üksiku näitega on neos mitu lugu ja, kuigi pärast mõnd nendest püüan jutustada, ega neistki tule vist paremat. Inimene peab unistama, et kirjutada õieti. Mina aga vaevlen nagu kalts, mida kutsikad sikutavad. Valan igasse mõttesse mitut eliksiiri, maitsen neid ega oska otsustada. Arvan vajaliseks suurema sõõmu, säälsamas jälle, et tuleks kasta vaid keeleotsa. Ja seepärast, mida võib loota jutust, mille kirjutaja kogu aeg mõtleb, et ta peaks kirjutama teisiti või hoopis muud, rahatootvamat? See vaev istub igas mu ulale minemise katses, mis kõik jäävad pooleli, sest ma peagi pöördun tagasi igapäevsesse kütkesse ja unistan ainult võimalusest „minna paha pääle” ega oska enam unistada sellest pahast, mida keegi ei soodusta. Otseselt või kaudselt ainult takistavad, et päevad läheksid kõik meelest oma ülinormaalsuse tõttu. Nagu nüüd see erinevusegi olm mulle on nii tavaline, et ma temaga ei arvesta.
Põhjusi on palju vist ja päämine läks mulle selgeks, kui mõtlesin muid erinevusi ja neid hakkasin naerma. Meil ei olnud liiv säärane maapõuevara nagu Tartumaal kruus. Et kruusaaugu ümber kakeldakse Kudina meeste moodi! Ja Tartu kõnniteede armetus! Põhi on nii kaugel, et säält tõsiselt on raskendatud pae vedamine! Küllap tartlased ülbeltki suhtuks säärasesse uuendusse, sest paas nende arvates ei ole kivi. Ainus kivitõug on maakivi, milleks ei hüüta kive maas, vaid rändrahne. Kõik see on koomiline paega harjunud inimesele, keda väga häirivad tartlaste liivaväljakud ja lodumetsad. Need imeasjad (tuua Riia kaudu Soomest raiutud graniiti, pae asemel Vägevalt või Kiltsist, on ikka ränk imeasi!) tegid mulle mõistetavaks taimestiku erinevusegi. Kurekell kasvas meelsalt kõlbmatuks loobitud lubjahunnikuil, just sääl ta vars oli eriti mahlakas ja magus. Tumepunane neiuvaip poeb paeklibusse, kasvab säälgi veel, kus ei tule toime ükski taim pääle samblikkude ja seente. Kuidas ta võiks kasvada maal, kus paas on haruldasim kividest koguni jõekruusas? Isegi ookrit leidub rohkem. Ja seegi natukene paaneklibu on enamasti ränistunud kivindite kõige kõvemad jääned. Seepärast Epipactis rubiginosa ei tule enne Tartumaale, kui tartlased on parandanud meelt pae suhtes. Ma küll olen kuulnud, et isegi siin lähikonnas hädaga on põletatud lupja põllult korjatud kividest, aga sellestki kohast ma õigupoolest ei oska pidada midagi. Mõtlen ainult vaeva.
Raamatute mõjust või pajukududest ja käokingast
Pedagoogidele ja lastekirjanikele mugavaks vaidlemisobjektiks on küsimus: kas loetul on mingit kasvatavat mõju lapsele? Küllap vaieldav ainult seepärast, et sõltuvalt lapse asendist maailma piljardilaual, sama esemega tõugates võib saada hoopis võrreldamatuid tulemusi. Muidugi, laps on üldiselt palju dualistlikum vanast, kui ta vaevub otsustama pooldavalt või eitavalt, siis kategooriliselt, ja seepärast valmistab endale jäädavaks kasvava tee, mis pidevalt kasvab valitsevamaks ta üle.
”Kristliku Lastesõbra” päälis oli väga vastik. Vanemad, küllap ainult emad, lastega kätel Jeesuse juures. Mammasid polnud Jeesus kutsunud, vaid lapsi, keda vanemad takistasid tulemast. Ta sisu tavatses olla samasugune, nii või teisiti vastumeelt mulle juba tollal. Aga kunagi selles oli pildiga paarisarvulisel leheküljel jutt lapsest, kes purki (või siiski klaasi, millede arv meil oli minimaalne) pani pajuurbi. Lugu ma ei mäleta, kuigi oleks huvitav teada, millised tegurid ta on kustutanud meelest. Aga ta tulemuseks oli, et hakkasime – kas õde või mina, kes oskab ütelda, kas mõlemad tollal oskasid lugeda – pidama seda eeskujuks ning soetama purkidesse pajukudusid ja taolisi oksi. See polnud väga kiidetav toiming, sest purgid laste või lasteksjäänute käes on alati ohustatud. Paar vaasi meil küll oli, saksa Hausgreuel’ite3 tõugu, helesinised, mingist läbipaistmatust klaasist, milledel nende puhastatamatuse tõttu tavatses rohkem olla mustust kui värvi. Sest tõstetud käsi pitskäisega, vist sõrmuski sõrmes, hoidmas imiteeritud krepptorbikut üliregulaarse äärega, saanuks puhtaks vast ainult soojas vees paarinädalase ligunemisega. Neis oli vist paberlilli, õlglilli või pilliroopööriseid, küllap sisu vahel muutus. Millised sündmused toimusid nendega viimatisel killunemisel, ei mäleta. Lõhkuda suutsime, aga ma ei suuda taolisi näha – küllap neid leidub nüüdki veel komisjonikauplusis kallisvarana – ebamugava tundeta. Siis nad polnud kohutavad, ilusad ka mitte. Vast see pole hooplemine, et nad mulle juba tollal tundusid sobimatud. Mul on nagu meeles, et seegi „klaas”, millesse „Kristliku Lastesõbra” olend pani pajukudud, tundus sobimatu. Kas ta oli liiaks suur, et kellegi käsi teda ei saanuks hoida nii, nagu tahtis joonistaja?
Küllap see oli esimene ja vast ainus tegur, mis tänaseni mulle õigustab lillede tuppatooma. Kas kõik muud taolised toimingud on arenenud sellest, kesse teab? Lepaurbade tolmu kogumisest ainuüksi ta värvi pärast polnud selles sõnagi. Ja see peab olema tulnud üsna varakult, muidu praegu „tolmuterade analüüs” mulle ei tunduks selliselt huvitav ja kaunis. Konstruida metsi maale, mis vast on olnud mitu korda vaheldumisi põlluks ja rabaks, paistab mulle muinasjutust, kus tegelevad inimesed, kes ise enam ei tea oma vanust ega hooli aastate lugemisest. Pajukudude tohtjas pehmus, sakslaste ja nende järelpalvetajate meelest küll väga omane kassidele, pole vist millegagi võrreldav. Vast ainult hõbedased õhumullid veetaimedel ja putukail on kaugelt sarnased lillavarreliste pajude hõbeurbadega. Ma pole vist üheski luuletuses midagi ülistanud nende varal, kuigi paljuski väga liialdanud ja samastanud. Et olen näinud unes, küllap me siis ikka kududelt võtsime tuppigi vahel väga ennatult tõmmates nad hoopis ära.
Kampmanni lugemisraamatus säilib üks teine taoline tegur, mis kaheksa- või üheksa-aastasele poisile tähendas niipalju, et tast on meeles pisut rohkem. Folkloristile on järgnev kaunis õpetlik lugeda, sest mu mälu keskpärasusest hoolimata, selle loo tähtsus mulle peaks võimaldama üsna täpse ümberjutustuse. Tegelikult eksisteerib ainult tundeile tähtis kujutelm ja teatavad andmed, millest katsun ehitada loogilise loo, aga iga katse tuleb erinev.
Mees purjutab ja lohakas naine aina pahandab. Aga lapsed mängides õuel leiavad õitseva käokinga ja tulevad emale teatama. See suvatseb vaadata aknast, kuid selle pesematus teeb nägemise võimatuks. Ta häbeneb ja peseb akna puhtaks. Siis valgustab see ta toa korratust suurendades veel häbi. Naine hakkab