Mälestusi taimedest. Uku Masing
Читать онлайн книгу.
kas olen minestanud, kas näen und. Ei kaalutlenud ainult, tõepoolest tundsin mõlemat korraga. Vaarikapuhma taga, mille ees kaevasin, oli puukuju. Lausa korralik eit – midagi Vaikse ookeani deemonite taolist – silmad pärani lahti minu poole. Taipasin küll, et kuju metsas on reaalselt võimatu, aga rohkem kui sekundi tundsin selle võimatu olevaks. Olgugi unes või uimas. Pidin endale viimaks kohe sundima pääle, et see pole kuju, on vanaeit, jääb eideks. Ometi seesama osa – või mõni teine – kahtles edasi. Kõik inimesed on lugenud viletsaid romaane, kus juhtub taolisi asju, ja nende reaalsust nad usuvad surmatunnini. Kuidas ta küll nii liikumatult võis seista? Küllap ta uskus, et kaevatakse üles kümne aasta eest maetud karpi kuldlusikatega – nendest meie maal see lauahõbe tavatseb koosneda – et püsis nii vakka? Küllap arvas, et ma teda ei hakkagi nägema ja otsustas juhtuvat piiluda lõpuni. On muidugi olnud vahel taolist, ei mäleta aga ühtki korda, mil nii sassi läinuks reaalsus. Keegi ju küll ei tea, kas ta elab või on surnud. Kui on tegemist alternatiiviga, millega teha kindlaks, kas kõik juhtunu pole unenäoga sarnlev kujutelm? Tol korral vapustas vist just see järsk üleminek olevast võimatule, oodatamatule, mis mingil moel ju metsa ei sobi, mida iial pole sääl nähtud ega kuuldud. Muide, selline lugu on ilus näide, miks primitiivses maailmas on nii tähtis näha võõrast enne, kui näeb tema. Siis ju inimesel jääb aega kataloogimiseks ja otsustamiseks, kuidas võõrast kohelda. Ühtaegu siit tuleneb inimese meelepaha iga oodatamatu, kõige uue vastu. Miks peaks maailmas säilima see oodatamatu ja hirmutav?
Kümmekonna aastaga on Tiksojal kullerkupumaale kasvanud paras mets, milles ehk polegi enam lilli või ainult mõni üksik veel, mida pole mõtet luurama minnagi. Ei mäleta selgesti seda maastikku, lühemagi vaheajaga sündmuste põhjused kaovad juba meelest. Arvasin, et kaks aastat järgemööda juba oleme käinud kullerkupul Tõravere ja Nõo vahelise oja ääres ja suure meenutamisega taipasin, et 1958. a. kevadel ei saanud ma ju kummardada ja vaevaga kõndisin. Sääl kasvavad väga lopsakad 4 cm läbimõõduste õitega kullerkupud. Aga 1957 oli lepavõsa kõrge, peaaegu mets, milles andis pugeda, ja kullerkupud lokkasid – nagu surnud sõdurite ulmad (kust meenus mulle 1957.a. kevadel see lause?) – lagedal võsa ja oja vahel. Tänavu polnud see kollaste kolpade väli nii rabav. Võsa oli vahepääl raiutud hagudeks vist, kuigi kände polnud jalgu hakkamas ja see paneb kahtlema. Madal lepistik aga kollendas vägevasti ja üsna soojas päikeses pääsuke kädritas meeletu agarusega. Otsekui käristaks õhku. Raudtee kuuseheki ääres, kus tunamullu tõusis ainult paar väga suurt kullerkuppu, tänavu oli neid mitukümmend. Kasvas nüüd koguni heki ja raudtee vahel. Üks väheseid selliseid paiku. Bensiini- ja tolmusegast maanteekanalit kullerkupud lausa pelgavad, kuigi mõnikümmend meetrit eemal neid juba on. Raudteed nähtavasti mitte nõnda. Imelik mõelda, et Tiksoja heinamaa kulust pidi neid otsima ükshaaval ning sääl on neid lausa pillamiseks. Kaunis palju ka ühel soisemal kohal Tõravere lähedamal, küllap vist sellesama oja ääres. Kuidas ta saab elada nõnda saariti? Vist nende laikude vahel ikka on üksikuid valvureid, sest tuul ometi ei kanna ta seemet kuigi kaugele ega putukad. Ja muiste kasvas neid kindlasti palju tihedamalt siis, kui rabasid oli vähem ja „kultuurheinamaid”, kui metsad polnud suremas lodudeks.
Ropka ja Ülenurme jaama vahelises metsas, tukkade välguteil ja heinamaade servil on ka väga ilusaid kullerkuppe. 1955.a. külmal kevadel saime sääl korjata veel 15. VI. Korjata palju ja koju tuua õige pisut. Eha pani saagi kraavi, sest rongini oli liiaks aega. Mind vaim valgustas ja hoiatasin teda, et need tingimata võetakse ära ehk varastatakse. Eha ei uskunud, tõotas aga edaspidi alati uskuda mu juttu. Nad polnud meist kaugel, kedagi kahtlast me ei näinud ja ometi neid ei leidnud enam. Oli aega veel salust otsida mõned paljude asendajaiks. Neid see vaevalt rõõmustas, sest nad tundsid meie mõtteid eneste kohta: kaotatud on ju ometi ilusamad.
Nelja aastaga olen kuivanud raugaks Soosaare, Salumaa, Kleisi ja Ariste üle vihastades, vaeveldes töödega, mis kõlbavad akadeemikuile varastada, mitte avaldada, kogedes, et iga tobe nadikael peab end targemaks ja õilsamaks minust. Aastad ei too vanust iseendast, vaid see, et sihukesed logardid peavad õigeks täita teise inimese päevad irisemise ja irvitamisega. Nad täidavad päevad nõnda, et ei jää ruumi nägemiseks või mõtlemiseks. Kui inimene siis hetketi virgub, ta tunneb enda vana, väsinud ja surma lävel. Ta ei tahagi enam elada, sest need sellid on tunnustusetundmise kujundanud talle paratamatuseks ja midagi muud pole tähtis enam. Ei eksisteerigi. Ma taipasin vaeveldeski seda, aga mul polnud pääsu. Olin lubanud teha, hoolimata töövõlgadest, mis pole praegugi veel õiendatud. Nüüd ma enam pole säärane loll. Enam ma ei luba ega tee. Tehku härrased ise oma lollusi. Ma ei suvatse neid lugedagi, sest nad enamasti õrritavad igasuguste vigadega ja raiskavad nõnda üürikesi päevi. Kas mu meeleparandus pole juba jäänud hiljaks?
Võibolla muude maade kullerkupud on ilusamad mõneti: kurkumikollane peaaegu tundub hoopis teiseaegsest maailmast. Trollius asiaticus ja tema ristamine euroopa kullerkupuga vast annaks mingi päris toreda taime, vast palju suurema õiega. Mulle aga ei meeldi altai kullerkupp, sest ta on alati pudenemise nägu, alati paistab, et vaatleja ohkaminegi ta paneb varisema. Ja pudenemisel ta ise on veelgi kurvem ja inetum meie omast. Määrdunud nagu koltuvad pärnalehed, just nagu keegi kallanuks pori talle otse suhu.
Raikküla aia kivide vahel kullerkupud virelevad ainult. Ei meeldi neile suuremat ka siinne paatjas mullaks nimetatud liiv, milles võimutsevad naadid. Võimutsevad nii, et sageli paistab, nagu nad oskaksid kullerkupu juured haarata ümber ja kasvada nende sisse. Küllap nad pigemini tõstavad kullerkupud liiga pinnale ja siis külm võtab nad palja maaga omale. Ja isegi looduslikes tingimustes on kullerkupul üsna vähe abi seemnest, kui see suvel satub mulda. Küllap idanevad ainult need, mis kõdrus püsivad ületalve ja alles kevadel vajuvad mulda. Ometi on kullerkupu seemned väga liuguvad, nii libedad, et nad paistavad elusamad mullakirpudest ja muist matikaist. Värvuski meenutab kitiinkesta. Üpris mõnus on neid kallata pihust teise. Ja väga lõbus neid koguda. Kuigi, kellele lõbus, kellele mitte! Kui mina satun kullerkupuaasale, siis mind hakkab kiusama kvantum. Ometi, kiloga vast juba lepiksin, see oleks umbes nii, nagu inimene, kel siidi on piisanud vaid rinnataskurätiks või ristlipsuks, saaks seda mõnisada ruutmeetrit. Moone näiteks ma ei himustagi sel määral, sinilille või ülast pigemini. Aga sinilille seemet pole mul iial olnud pihus piisavalt ta olemasolu tajumiseks.
Kas on maailmas inimest, kes suudaks maalida kullerkupu läbipaistvuse hulka astmeid, kas on kollast, mis nõnda kumaks? Raskeim on siiski ta läbipaistvus ühtaegu klaasja peegeldumisega. Paljudel õitel on ju umbes nõnda, ent mulle ei meenu ühtki nii õrna, nii kilejat ja ometi nii kindlat. Vast polegi kullerkupu näilised õislehed õhemad muudest ja ainult tema kollase värvuse varje ja tugevusi silm tabab paremini punase või mingi valkja omadest. Sääl vist ongi üks õnnetuse põhjusi, sest värvidega on mu meelest hõlpsaim astendada sinist ja lillat; kollased ja punased, kuitahes puhtad, on ikkagi tuunjamad. Võibolla. Ma ei ole iial julenud hakatagi katsuma ja nüüd enam ammugi mitte. Silmad on viletsamad tabama, mu oskus käsitella värve on peaaegu atrofeerunud – meelega redutseeritud – ning kannatlikkus joonistada on kadunud. Mul pole enam millekski aega. Ja kui elan tuleval kevadel, kui jälle lähen otsima kullerkuppe, on kahtlane, kas mul on aega neid piisavalt silmitseda ja nentida oma jõuetust. Küllap ma üldse neid enam ei vaatle, et näha nende ilu, vaid ainult selleks, et õigustada iseennast ja järjekordselt nentida, et nad on joonistatamatud. Nähtavasti on seegi millekski vajaline ja nähtavasti mind vaevab seegi – neid on tuhandeid – tegemata tegu, seegi laiskus. Ja siis ma ei süüdista iseennast ega üürikest elu, vaid nagu laps ikka teisi inimesi. Tean küll, et ise olen, aga – kuna ja kui palju inimesi on võimelised seda tundma? Võibolla kullerkupud ei vajagi minu joonistamist, võibolla. Aga ülekohus on ometi neid tuua olemasolevasse nõusse lihtsalt asjaks.
Heinaajal pidi kindlasti toodama heinputki, küllap sageli kikkaputkigi, kuid meil polnud taipu vahest. Just Laanest, sest nad sääl tavalises tulimullas kasvasid palju pikemaks kui mujal. Nii vägevaks, et isa tõi vaadata emalegi. Nende ilu ma oskasin kogeda alles pärastpoole, esialgu nad olid näritavad ja maitsesid hästi, virtsuks tehtavad pühapäeva hommikuti tüdivate vanade inimeste abiga. Minu meelest neid kuivanultki kasutati, kas viiuli pähe lõnga kerimisel? Nagu mäletan sedagi, et vanad inimesed pettunult silmitsesid laste hoolimatust tõesti toresuurte ja pikkade putkede vastu. Praegu meenutades nende ilmeid tuleb tunne: neil oli hale vaadata, kuidas jällegi midagi hävineb, sest nendele