Mälestusi taimedest. Uku Masing
Читать онлайн книгу.
Ahtama jõe kaldailt asjatu on teda otsida, kuid nähtavasti ta ei kasva kruusal ja liivalgi lausa. Minnikal on aga kunagi mets olnud jõeni. Ja et teda on sääl, siis peab teda sama jõge pidi olema küllalt kaugemale ülesvett. Sest pungadega murtud juurikatükid ei või ujuda vastuvett. Ja teist võimalust temal levimiseks pole. Meil ei kasvavat tal seemneid ja seda eitavad moldaavlasedki. Igatahes ta õitseb Minnikalgi, mitte põrmugi höchst selten8, nagu väidab vana Klinge. Kasvatab mammade meelest sündmatus asendis küünlaid, mida me väga tahtsime. Muidugi ma siis ei teadnud, et leht ülalpool küünalt vastab kallade torbiklehele. Kuigi inimene tahab end petta tagantjärgi, ma ei saa lahti tundest, et Minnika kalmustel vahel oli seemneidki. Mitte igal aastal ja võimalik, et mõnel suvel nad ei hakka õitsemagi. Nägin ju selgesti, et oli vähe aastaid – vast iga viies –, mil kalmused Härjaaugu soones lausa lokkasid ja nende lehed olid vajunud lainelisiks lopsakusest. Mingipärast mu arvates teevad nii troopikataimed. Oli nii halbu aastaid, et kalmused ei kasvanud palju suuremaks tarnadest ja meil peeti seda pahaks. Ma ei tea, kas seepärast, et mõned koormad sõnnikupõhku jäid puudu, või seepärast, et neil aastatel heinagi sai vähe. Juhtub ju külma kalmuselegi tärkamise ajal, küllap veel eriti siis, kui Kabala mölder hakkas varakult hoidma vett ja uputama heinamaid. Hoolimata sellest, et Kasaril ju ainult kohati on langust, ega see takista veejõu kogumist ja kasutatava maa uputamist, nagu rabu oleks vähe! Minnika ja Kabala veskid päälegi mõlemad on asutatud kohale, just allpool kummatki paistab olevat pinnas langus. Heldeke, küll ma olen pahandanud selle Kabala möldri pääle, küll on temaga käidud pahandamas, sest ta vahel lausa kiusas, pidades oma tammi kinni kogu juuli läbi või lastes vee alla suure sundimise pääle mõneks päevaks. Ei ole mingit rõõmu käsitsi taguda vikatit nürivat rohtu ja haudutada varbavahesid, kui tead, et see on ühe ahnitseja süü, kes arvab, et vast keegi siiski kuidagi heinaajal leiab vajalisel määral aega tulla veskile või sööb nii palju, et rukkijahu astjast saab otsa. Vihaleajavam oli veel see, et oli vast kilomeetri ümber ülesvett meie heinamaalt Minnikani, mis aga tähendab, et Kabala uputas maa ära Minnikani. Meie heinamaa ja Minnika vahele jäi ehk vast sadakond meetrit ainult maad, kus jõgi tõesti sai voolata. Mõnel aastal ta kurivaim hoidis vee koguni nii kõrgel, et jõgi hakkas voolama meie joogiveeallikasse. See allikas on ühe kruusanõlvaku all ja just selle väänleva nõlvaku tõttu jõgi sääl langeb kaunis tublisti ja Kabala võib uputada sinnani välja. Lõunas ja Põhjas ei tee vesiveski kurja, aga Läänes on ta lausa ülekohus. Mu vaga ja vaimulik isa ei jõudnud iial küllalt manada, miks valitsus ometi lubab nisukesi paruniteaegseid vanu jätiseid nagu vesiveskid ja ometi kulutab suuri summasid jõgede õgvendamiseks ja süvendamiseks. Sest sedasama jõge Rapla-Järvakandi maantee kohal otsestati ja ahendati, aga Kabala mölder avardas teda ja uputas edasi.
Ja Kabala mölder läks aina ahnemaks. Ta viimati suutis nagu ühe sandi Jehoova võtta vähidki vete seest. Isa torises väga, kui keegi temalt küsimata leotas Härjaaugus linu, aga ometi naabrimeestele lubas minu meelest liigagi tihti. Vahel oli see auk puupüsti linu täis ja kui siis Kabala mölder vee tõstis väga kõrgele, voolas kogu haisev auk põhjani tühjaks solgist. Ja ühel aastal polnud siis jões enam ühtki vähki, kaladest rääkimata, konnalaipu ainult vedeles. Muidugi, võis olla muidki põhjusi, aga tema ahnus tõepoolest kasvas. Nähtavasti ta ei andnud aega solgi settimiseks augu põhja ega vetikaile selle puhastamiseks. Mäletan ainult paari suve, mil auk oli jõest täiesti eraldi ja sai peaaegu kuivi jalu käia tema ja jõe vahel.
Aga olgu nende seemnetega kuidas tahes, botaanikuile ma ikka päris ei anna järele. Vast neid siiski sääl oli. Praegu mu ees laual on üks kalmus Uderna tiigi äärest, mis igati armetum Minnika omadest. Udernaski pole õisi kuigi sageli ja väga päratu jäi mulle tunne. Vast seda tiiki kasutatakse kurjasti, järvekal maal ei hooli ju keegi, kuigi ta ääres poseeris haigur nagu vettehüppaja pildistajale. Roostunud ja närused ning lühikesed olid säälsed kalmused kõik. Nagu oleks lendav haigur neid väetanud püdela taignaga, mis nappuse ajaks kogutud soomaageaugust varakevadel. Kui Raikküla pae- ja kruusakõrves leidunuks ükski sääraseid tiike! Aga kilomeetrit viis lähima jõeni ja selle paarikümne ruutkilomeetri pääle ainult mõned kevadised lombid, mida juuni algusel saab juba nutta taga, liiva- või saviaukudes. Mida aitab see vastu, et meil on muid haruldusi, mis pole millekski kasutatavad muuks kui kinniajamiseks. Kevadel sulavesi otse kolinal jookseb kuristitesse küll, aga nii üpris üürikest aega ja sääl, kuhu ei pääse vaatama. Põldudel on sihukesed lehtrid paes täidetud kividega ja aegamisi kuhjatakse nende kohale vared, sest muidu viiks sulavesi kaasa mullakirmetise. Ja paemurd on täis alles lund, kui vesi põldudelt vulisedes ja kolisedes paar-kolm päeva voolab kaane alla. Mida teeks meil laisemgi mees säärase lombiga, nagu neid devoni-maal on peaaegu iga talu juures! Seepärast see lohakus Uderna tiigi ääres nii ärritabki nagu mõne kalli asja kulutamine sääl, kus vilets olnuks päris imeline. Nagu keegi võtaks tõelist kinnaveri maalimiseks igasuguste peagi pleekivate solkide sekka. Võimalik, kui ei rikutaks vett, Udernaski kasvaksid kalmused vähemalt sellised nagu häil aastail Minnikal. Ja ometi kuskil Eestis neil oleks seemetki, sest Udernassegi nad peaksid olema ju istutatud. Mingil moel nad ei või olla tulnud Elva jõest. Ja kuigi istutamisevõimalust rumal on salata, ma ometi ei suuda uskuda, et mõni mõisakärner tegeles sellegagi. Et mõni kogemata viskas vee äärde tüki kalmusejuurikat, mõni lind tassis sinna koos saagiga või pesa ehitamiseks ja see aegamisi on piiranud kogu tiigi. Küllap seegi pole võimatu, aga oletan, et selliseid kohti on Eestis muidki. Kõiki pole võimalik ometi seletada nõnda. Ja seepärast arvan, et kalmustelgi kasvõi iga paarikümne aasta tagant juhtub võimalus kanda seemet. Mitte ainult meil, vaid kõikjal väljaspool Hiinamaad. Umbes samuti, nagu meil vahel kümmekond aastat järgemööda pähklapuud on tühjad nii, et võiks hakata oletama nende peatset hävinemist. Või vastupidi, nagu metsades pole põrmugi haruldased noored tammed, kuid vanemaid leidub üpris vähe ja poolvanu paiguti minu meelest üldse mitte. Muidugi, mu jutt ei loe sinnani midagi, kuni keegi leiab seemnetega kalmuse. Vaevalt niipea, sest ta mitteeksistentsis ollakse veendunud ja vaevalt keegi vaevub vaatama sügisel neid küünlaid ühekaupa.
Imestas mind seegi, et piiblis on kalmuski lõhnarohtude hulgas, sest Minnikal kasvav põhurohi, millest keegi ei pidanud lugu, ei võinud ju olla midagi haruldast nagu nard või kassia. Ja pahem oli veel, et põletamisel tal polnudki seda eriti hääd lõhna. Parima saab värske juurika lõikumisel. Kuivatatud juurikat, millel lõhn püsib mitu aastat, võib kasvõi kohviveskis jahvatada tolmuks ning puistata rõõmuks igale poole laiali. Noaga kaapida teda on siiski palju hõlpsam ja maailma südamerahule kasulikum. Sest kohviveski ummistub kalmusetolmuga ja sest piisab kauaks ajaks kohvimaitse muutmiseks. See kaabe põleb päris ilusasti ja ta suits toob meelde hiina templid, kus vist majapalkidelgi on juures kalmuselõhna. Ma ei tea, mida kõike veel, aga see tingimata on üks suitsetamisvahendeid. Juurika maitse on kirjeldatamatu muidugi. Parem ammugi kui igasugused närimiskummid. Kadakamarjade taoline ja siiski lausa omapärane. Teda võib tundide kaupa pureda pisimagi tüdimiseta. Kauem koguni herneist või pähklaist. Ma pole taibanud mingit mõju küll, kuigi kalmus ravimtaimena peaks soodustama vähevajalist või harva mandunut. Sest peaaegu kõikide indikatsioonid arvestavad haigustega, mis on tekkinud liigsöömisest. Ja ma jonni pärast ei hakka nüüd kuskilt raamatust otsima, mida temast millekski kasutatakse, sest siis ma leian veel kümneid mainitavaid asju temast.
Milline Minnika igimuiste võis olla, seda ma ikka veel ei oska kujutella. Raikküla kant lausa paas ja kruus, üksikute muldsemate kuni paarihektariliste paikadega, kus kunagi poole aastatuhande või kauema eest olid külad omaette, nagu Rakvere, Rõkaru, Ahnepere, mis aga vast Põhjasõja aegu jäid tühjaks, ja Lipale miskipärast kogunes rohkem inimesi. Kuskil metsapõlendikul Lubja ja Eona vahel on veel selgesti näha endisi põlluaedu, küllap majaaluseidki leiduks. Sääl vist oli mõnel kaardil ikka veel kirjutatud kohalikku inimest ärritav olematu Lipasaare. Siis edasi põhjaloodesse tuleb vöönd sood ja kilomeetri osa enne jõge on seda, mida meil hüütakse laaneks. See on võrdlemisi kuiv mets ja kohati, kus ta pehmem, vast sadakond aastat puutumata. Küllap need on õigupoolest saared selles rabastumises, sest jõepoolsed küljed laanetukkadel on liivasemad. Pinnas on siiski rohkem niiskust ja siin näeb tõelisi puid. Ja nad kasvavad võrreldes virelevate puudega Lipa ümberkaudu väga kiiresti. Koguni liivavallidel, milledel rohi jääb alati armetuks, kunagisil põllusmaadel. Arvan, et sellegi jõe suunas on kunagi