Rekonstruktsioon. Rein Raud
Читать онлайн книгу.
Talle meeldis meeldida, talle oli vaja, et iga tema pisike ettevõtmine ärataks kelleski vaimustusepuhangu. Ja kui ta siis näiteks meiega koos metsas jalutades kännu otsast alla hüppas, aga sellele ei järgnenudki minu ja Maire vaimustunud aplaus, tuli tal peaaegu nutt kurku. Meie ei saanudki aru, milles asi, aga tema arvas nimelt, et see hüpe oli, lihtsalt pidi olema – erinevalt kõigist varasematest – kuidagi totaalselt ebaõnnestunud. Ja seepärast veetis ta kogu pärastlõuna aias kivi otsast allahüppamist harjutades, nii et ainult beseekook ja jäätis suutsid ta enesearendamise juurest lõpuks ära meelitada.
Need omadused ei kadunud tal ajaga ära. Pidev vajadus teda parasjagu ümbritsevate inimeste heakskiidu ja tunnustuse järele ning äärmine visadus oma eesmärkide poole pürgimisel. Kumbki neist ei olnud ju üldse halb, ma mõtlen, päris hea ju, kui inimesel polegi hullemaid vigu. Tema auks peab pealegi ütlema, et tal ei olnud kunagi kalduvust ise rahulduda teda ümbritsevate inimeste standarditega. Ta mõõtis ennast ainult absoluutidega. See oli ka põhjus, miks ta oma sitkusest hoolimata jättis iluuisutamise ja klaverimängu pooleli kohe, kui me seda võimalikuks pidasime. Sest ta oli juba aru saanud, et teist Irina Rodninad või Teresa Carreñot temast ei tule.
Ajapikku õppis ta oma tunnustusenälga ka varjama, sest sai aru, et kui ta nii otseselt ja vahetult heakskiitu ootab, siis võib see just sellepärast tulemata jääda. Aga koolis oli tal sellest palju kasu, sest õpetajatele meeldis, kui keegi tahtis neile meeldida. Juba esimeses klassis pandi tema pilt autahvlile. Ma saan aru küll, et põhiliselt sellepärast, et keegi pidi nende klassist autahvlil olema, isegi kui kõigile lastele pandi tunnistustele esialgu kõigis ainetes välja viied, sest selline oli nende õpetaja pedagoogiline põhimõte. Eriliseks esiletõstmiseks oli Anni muidugi väga sobiv kandidaat, sest hoolimata oma tohutust hulgast koolivälistest tegevustest iluuisutamisest klaveriõppeni oleks talle tegelikult ka võinud kõigis ainetes kõhklematult viied välja panna ja lisaks sellele oskas ta saali ees täpselt õigeid kohti oma lapseliku häälega õigesti rõhutades luuletust deklameerida ning peale kõige muu nägi ta ka foto peal väga hea välja.
Parem kui elus, sest – ehkki mulle kui isale oli ta mõistagi kõige kaunim väike tüdruk terves maailmas – tõele au andes pean ma vähemalt praegu, tagantjärele tunnistama, et välimuse poolest võis ta tegelikult olla veidi ilmetu. Minu perest ei olnud ta väliselt saanud peale vanaema siniste silmade mitte midagi. Aga ka ema meenutas ta vähem kui tädi, tal oli samasugune nirginägu, ainult et kui Elo elav iseloom kogu aeg ta näojoontes mängis, siis Anni sisemine kindlus hoidis need paigal, ja samuti andsid Elo välimusele sära juurde tema sügavad tumedad silmad. Juuksed olid tal samasugust kartulikoore tooni nagu Elolgi, aga temal need lokki ei kiskunud, vaid olid sirged nagu emal. Klassi tüdrukute seas oli ta üks pikemaid, aga selles vanuses võis see olla pigem probleem, sest võimlemistunnis seati ta ka suuremast hulgast poistest ettepoole, ja poistele selline asi üldiselt ei meeldi. Oma klassikaaslastega sai ta sellegipoolest väga hästi läbi ja kutsus neid alatasa meile külla. Eriti sügisel ja kevadel, kui sai veel aias olla, kilkas seal alatasa paar-kolm tema sõbrannat ja nädalavahetustel kogunes neid mõnikord terve hulk ning siis polnud neist majas ka väga pääsu.
Üks juhtum tuleb meelde, mis mu arvates tema iseloomu päris hästi illustreerib. Koolist oli neile antud korraldus järgmiseks päevaks kaasa võtta oma kõige armsam mänguasi, seda pidi igaüks siis teistele lastele näitama ja sellest mingi loo jutustama. Anni rääkis selle meile ära ning üks õhtupoolik möödus meil kollektiivses arutelus, milline võiks olla Anni kõige armsam mänguasi. Tal oli mitu uhket välismaist nukku, isegi mõned sellised, mis üldiselt seisid kapis klaasi taga ja mida ainult haruharva välja võeti, et nad ära ei määrduks. Ja siis oli tal veel väike paksude plastmassjuustega poni, mida sai kammida, ning siis muutus tema juuste värv mingi elektrilise efekti läbi. Ja veel oli tal üks vanaaegne auto, selline 1920ndate Packard, mis lemmikuks oleks võib-olla poisile rohkem sobinud, aga kui Anni mängis, kuidas tema nukud jalutama lähevad, pani ta selle auto neile alati taustaks, ja kui ma küsisin, miks, siis vastas ta mulle nagu iseenesestmõistetavalt, et ega nad siis kodunt parki jala ei tulnud, see on liiga kaugel. Nukud vahetusid, aga Packard jäi samaks. Ja veel oli tal tohutu suur karvane jänes, mis oli küll väga armas, aga selles mõttes ebapraktiline, et kooli vedada teda vaevalt et oleks õnnestunud. Läksime Maire perega omavahel isegi vaidlema, milline asi oleks kõige mõistlikum võtta, ja vaene Anni kuulas pealt. Tema oleks hea meelega kõik võtnud, sest igaüks meist kiitis oma lemmikut tema asjade seas nii veenvalt, et ta lihtsalt pidi meie kõigiga nõusse jääma. Lõpuks jäi ühine valik ikkagi ühe saksa nuku peale, mis oli õiges suuruses, et kooliasjade hulka ära mahtuda, äärmiselt ilus ja haruldane, nii et kellelgi teisel klassis niisugust kindlasti polnud, ja ühtlasi selline, millega Anni oli ikkagi natuke mänginud ka.
Järgmisel hommikul sattus meil kõigil olema veidi kiire, väljas sadas ja ma viisin Anni autoga kooli, et siis ise otse tööle edasi sõita. Autos ma veel küsisin, et kas mänguasi on tal ikka kaasas, ja ta vastas, et loomulikult. Aga kui ma tööle jõudsin, helistas mulle üsna peatselt nõutu Maire, sest selgus, et saksa nukk oli siiski kodus laua peal. Ma ütlesin, et Anni oli mulle autos kinnitanud, et kõik on korras. Maire oli tahtnud esimese hooga minna Annile nukku kooli järele viima, aga lõpuks otsustasime siiski, et parem mitte: kui tüdruk on midagi valesti teinud, las ta siis kannab ka tagajärjed. Ometi, õhtul koju tulles seletas Anni, kuidas õpetaja teda esinemise eest kiitnud oli.
“Kuidas nii?” küsisin, “nukk jäi ju koju?”
“Aga Muki oli kaasas,” seletas Anni. Muki oli pulstunud ja rasvaseks määrdunud vahtkummist koer, mida ta oli juba aastaid voodisse kaissu võtnud, nii et selle üks esijalg oli tõsises ärarebenemise ohus.
“Miks sa siis Muki võtsid?” küsisin.
“Õpetaja ju ütles, et võtta tuleb kõige armsam mänguasi,” kehitas tema õlgu, “ja Muki on kõige armsam.” Kusjuures kiita oli ta saanud just selle eest, et oma esinemisel rääkis, kuidas tal on igasuguseid ilusaid nukke ja täpselt õige vanaaegse auto mudel ja suur jänes ja poni, aga kõige armsam on talle Muki, mis sest, et juba vana ja vilets.
Klassijuhatajaga oli meil vedanud – või vähemasti nii kõik arvasid. Kahtlemata oli ta kogemustega pedagoog, veidi noorem kui minu ema, aga ikkagi vanema põlvkonna õpetaja, ja kahtlemata oleks B-klass olnud halvem variant, sest nende juhatajat, tohutult ülekaalulist loodusloo õpetajat ei võtnud lastest keegi tõsiselt. Meie õpetaja Mäeorg hoolitses aga laste eest tõesti suure hoolega ja nägi kõvasti vaeva, et hankida neile vähemalt kord kuus pileteid balletietendusele, kuhu neid lausa oma bussiga viidi, sest ühe Anni klassivenna isa oli bussipargi direktor. Kui ma pärast neid etendusi Anni käest küsisin, kuidas meeldis, siis ta vastas alati, et väga, aga kui kunagi tuli jutuks, kas ta ei tahaks koos vanaema ja emaga ka balletti vaatama minna, oli ta väga imestunud, sest tema jaoks oli see osa koolitööst, ja absurdne oleks olnud tahta teha midagi sarnast ka oma vabal ajal. Olin teistelt vanematelt kuulnud õpetaja Mäeoru kohta küll muudki head, ja Anni oli temasse kiindunud nagu tubli õpilane esimesse õpetajasse kunagi. Aga mul olid ka mõned kahtlused. Natuke liiga palju rääkis Anni pärast klassijuhataja tunde kodus Volodja-juttu, jutustas õhinal Uljanovite perekonna Puhaste Taldrikute Ühingust ja enne kui me olime jõudnud seda tähele panna, lakkus isegi pärast lõunasööki oma taldriku täiesti puhtaks. Arutasin Mairega, kas me ei peaks seda Lenini-kultust kodus kuidagi kommenteerima, aga tema oli väga vastu ja arvas, et on veel vara, sest nii me rikume ära tema suhte oma õpetajaga, pealegi eeldab edukas toimetulek ühiskonnas seda, et suudad tema institutsioonidega normaalset suhet hoida. Küll ta lõpuks asjadest ise aru saab.
Anni esimese klassi kevadel läks asi natuke teravaks. Olime otsustanud tema sünnipäeva peoga tähistada ja ta oli kutsunud peaaegu pool klassi. Maire oli Tallinnast spetsiaalselt suure tordi tellinud ja vanaema tegi hommikust peale võileibu ja salateid. Samuti ei saatnud ma Annit sel päeval kooli. Eelmine päev oli vaba ja ma olin otsustanud, et Anni ei lähe koos teiste oktoobrilastega linna Pronksmehe juurde kogunevatele veteranidele lilli viima. Ilmnes, et mitmed peole kutsutud lapsed jäidki selle ürituse tõttu tulemata, sest õpetaja Mäeorg oli nõudnud, et tüdrukud oleksid koolivormides ja valgete pluusidega, ilma jopedeta see tähendab, ja tuule käes olid mitmed neist külma saanud. Ent hullem oli alles tulemas. Hoolimata mõnest ärajäänud