Mõrv šokolaadiküpsistega. Joanne Fluke
Читать онлайн книгу.
topside ja salvrättide lauale sättimine ei võtnud kaua aega. Kui kõik oli valmis, läksid Edna ja Hannah tagasi kööki, et juua tass kohvi. Nad istusid köögi nurgas asuva nelinurkse puulaua taga ning ootasid skautide saabumist, kui Edna taas raskelt ohkas. “Sellest on lihtsalt nii kahju.”
“Mõtled Roni?”
“Jah. Vaene poiss töötas nendel kaubaringidel kurnatuseni. Ta töötas nädalas kuuskümmend tundi ja Max ei maksa ju lisatundide eest. See hakkas talle liiga tegema.”
“Kas Ron rääkis sulle seda?”
Edna raputas pead: “Betty Jackson rääkis. Ta oli siis seal, kui Ron Maxilt endale abilist küsis. See oli enam kui kuus kuud tagasi, kuid Max oli liiga kitsi, et veel kedagi palgata.”
Hannah teadis seda. Max Turner oli tuntud selle poolest, et tal võis kopik peos palavaks minna, enne kui oli nõus seda välja andma. Kuulujuttude järgi oli tal raha küllalt, ent ta elustiil ei peegeldanud seda sugugi. Max sõitis uue autoga, aga see oli ka ainus luksus, mida ta endale lubas. Ta elas ikka veel Cozy Cow meierei taga vanematekodus. Ta oli seda küll veidi remontinud, kuid viimases hädas – poleks ta seda teinud, oleks maja talle kaela langenud.
“Minu meelest on nii kahju, et Ron pidi surema just sel päeval, kui ta lõpuks endale abilise sai.”
“Ronil oli abiline?” Hannah pööras pilgu üllatunult Edna poole. “Kuidas sa seda tead?”
“Mul on lahustuva kohvi purk alati Roni jaoks väljas. Talle meeldis midagi sooja juua, kui oli külmkambris töötamise lõpetanud. Kui ma täna hommikul tööle jõudsin, siis oli leti peal kaks tassi ja ma oletasin seega, et ta on lõpuks omale abilise saanud. Aga ma ei oleks kunagi arvanud, et Max palkab naise!”
Hannah tundis, kuidas adrenaliin ta vere kihama lõi. Roni uus abiline võis olla mehe mõrva tunnistaja. “Oled sa kindel, et Roni abiline oli naine?”
“Tassil oli huulepulgajälg. Kindlasti oli see naine noor, sest huulepulk oli erkroosa ja see värv näeb meievanuste naiste peal kohutav välja.”
Hannah läks natuke turri, et teda arvati ühte kampa naisega, kes oli temast vähemalt kakskümmend aastat vanem. Tal tekkis väike tahtmine seda Ednale meelde tuletada, kuid see ei oleks olnud kasulik. “Edna, kas sa pesid tassid puhtaks?”
“Ei. Ma viskasin need minema.”
“Sa viskasin need minema?”
Edna naeris Hannah’ jahmunud näoilme üle. “Need olid plasttassid.”
“Need võisid olla asitõendid,” teatas Hannah talle ja Edna naer katkes järsult. “Bill juhib uurimist ja ta peab neid nägema.”
Hannah tõusis lauast ja suundus kraanikausi juures asuva prügikasti poole, ent Edna peatas ta enne, kui ta jõudis seal sobrama hakata. “Härra Hodges viis mu prügi kohe pärast lõunat välja. Mul on tõesti kahju, Hannah. Ma ei oleks neid minema visanud, kui oleksin teadnud, et need on tähtsad.”
Hannah mõistis, et oli liiga järsk olnud. “Pole hullu. Lihtsalt ütle mulle, mida härra Hodges prügiga teeb.”
“Ta viskab kõik sinna parklas asuvasse suurde oranži prügikonteinerisse. Keegi peab selle läbi otsima, enne kui seda tühjendama tullakse.”
“Millal seda tühjendatakse?”
“Umbes kella viie ajal.”
Hannah tõi kuuldavale vaikse vandesõna. Ta ei saanud jääda kõrvalvaatajaks ja lasta prügiautol olulisi asitõendeid minema vedada. Ta peab üritama Billi kätte saada, ent kui õemees ei ole banketi lõpuks kohale jõudnud, siis peab Hannah ise prügikotid läbi otsima.
“Tubli töö, Hannah!” Gil Surma, Lake Edeni skaudijuht ja Jordani keskkooli nõustaja, kinkis Hannah’le sõbraliku õlapatsutuse. “Väga hea, et sa küpsiseid rohkem tõid. Ma poleks eales arvanud, et kaheksateist poissi suudab seitse tosinat küpsist nahka pista.”
“See teeb vähem kui viis küpsist näkku ja nad on ju kasvavad poisid. Mõtlesin, et kui ma juba skautidele banketti korraldan, siis peaksin ka ise skautide moto kohaselt käituma.”
Gilil kulus mõistmiseks natuke aega. Hannah’ pilgu all tuksatasid ta suunurgad ning ta hakkas vaikselt naerma. “Pead silmas motot “Ole valmis”? Väga nutikas.”
Hannah naeratas ja tassis boolikausi kööki. Kui ta söögisaali naasis, oli Gil ikka veel seal. “Sa ei pea siia jääma, Gil. Ma võin ise kõik ära koristada.”
“Ei, ma aitan sind.” Gil hakkas plasttopse ja – taldrikuid kokku korjama ning neid prügikasti viskama. “Hannah?”
“Jah, Gil.” Hannah jättis töö katki, et mehe poole vaadata. Gili ilme oli väga tõsine.
“Sina leidsid Roni, eks?”
Hannah ohkas. Kõik, kellega ta kokku juhtus, tahtsid midagi Ronist teada saada. Hannah’st oli saamas kohalik kuulsus, kuid kiire tähelend kuulsusesse, mis põhines Roni mõrval, muutis Hannah’ enesetunde sandiks. “Jah, Gil. Mina leidsin ta.”
“See oli sinu jaoks kindlasti väga raske.”
“See ei olnud just tore elamus jah.”
“Mõtlesin lihtsalt … see oli nii hirmus, mida sa pidid läbi elama ja võib-olla tahad sellest kellegagi rääkida. Minu kabineti uks on alati lahti, Hannah. Ja ma annan oma parima, et aidata sul sellega toime tulla.”
Hannah tahtis talle öelda, et tal ei ole psühhiaatrit vaja. Isegi kui tal oleks psühhiaatrit vaja, ei valiks ta Jordani keskkooli nõustajat, kes tegeles aknest ja kohtinguvabadest laupäevaõhtutest põhjustatud südamevaluga. Kuid siis tuletas Hannah endale meelde, et oli lubanud olla taktitundeline, ning hingas sügavalt sisse, et hädavaleks valmistuda. “Tänan pakkumast, Gil. Kui mul on vaja sellest kellegagi rääkida, siis oled sina minu esimene valik.”
Selleks ajaks, kui Hannah lõpetas asjade pakkimise ja nende Suburbanisse vedamise, oli Edna juba lahkunud. Hannah oli üritanud Billile mitu korda helistada, kuid talle oli öeldud, et Bill on jaoskonnast väljas ning et teda ei ole võimalik kätte saada. Hannah heitis kiire pilgu käekellale. Ta oli lubanud Lisale, et on kella neljaks tagasi, ja tal oli jäänud vaid viis minutit. Kuid huulepulgajäljega topsik leida oli olulisem kui õigel ajal Cookie Jari naasta.
Hannah heitis kiire pilgu oma parimatele viigipükstele ning pulloveri ja kardigani komplektile. Ta pidi õhtul linnapea korraldataval peol toitlustamise eest hoolitsema ja ta oli kavatsenud just neid rõivaid kanda.
Pulloveri ja kardigani komplekt oli helebeež, kuid seda sai pesta. Hannah oigas kergelt mõtte peale, et peab koju jõudes masinatäie pesu pesema, kuid keeras oma kardigani käised üles, marssis prügikonteineri juurde ning pani vaimu teda ootavate sööklajääkidega võitlemiseks valmis.
Prügikonteiner oli tohutu suur. Hannah kirtsutas metallkonteinerist tuleva leha peale nina ja vandus vaikselt. Konteineri äär ulatus talle õlani ja ta ei oleks saanud mitte mingil moel kõiki prügikotte nende sisu uurimiseks välja tõsta. Tuues kuuldavale järjekordse, seekord küll värvikama vandesõna, kõndis Hannah tagasi auto juurde ja ajas selle ninapidi konteineri äärde. Siis ronis ta pärlmutterpunasele kapotile ja sirutas käed konteinerisse, et tõmmata välja esimene prügikott.
Hannah’ esimese prügikoti saak koosnes salvrätinutsakutest, karamellipudingu lärakatest ja mingist pruunist lögast, mis meenutas veiselihahautist. Vähemasti teadis ta nüüd, mida õpilased olid lõunaks söönud. Hannah hakkas juba teist prügikotti välja tõmbama, kui talle meenus, et köögi prügikasti oli vooderdanud väiksem rohelist värvi prügikott. Ta sirutas end kapotil välja ja tõstis mustad kotid ükshaaval üles ning upitas need üle konteineri serva kõrvale. Peaaegu põhjas – ta oleks pidanud teadma, et see oli põhjas – nägi ta üksikut rohelist prügikotti. Kuigi Hannah punnitas end nii kaugele, et kogu ülakeha ulatus üle konteineri serva, siis jäid tema sõrmeotsad rohelisest prügikotist ikkagi oma kümne sentimeetri kaugusele. Ta ohkas ja tegi siis seda, mida teeks iga hea naiseõde ning pühendunud amatöördetektiiv. Ta keeras