Lisa täitis parasjagu ühte kotikest maapähklivõiküpsistega ja tema silmad läksid suureks nagu tõllarattad, kui ta nägi tagauksest sisse tuisanud Hannah’t. “Hannah! Mis …?”

      “Ära küsi. Käin kiiresti duši all.”

      “Aga Bill on siin ja tal on vaja sinuga rääkida.”

      Hannah pistis pea vannitoa ukse vahelt välja. “Kus ta on?”

      “Ees kohvikus. Ta hoiab kassal silma peal, kuni ma proua Jessupi tellimuse ära pakin.”

      “Anna talle tass kohvi ja saada ta siia taha. Tulen kohe välja, kui olen end korda sättinud.”

      Hannah kooris kohe pärast vannitoa ukse sulgemist räpased riided seljast ja toppis need pesukotti. Siis ronis ta miniatuursesse metallkabiini, mida Al Percy oli talle hoonet näidates “boonuseks” nimetanud, ja pani vee jooksma. Hannah oli dušši ka kord varem kasutanud, kui 23-kilone jahukott, mida ta oli köögi tööpinnale hiivanud, oli lõhki läinud. Dušikabiin oli küll tilluke ja kitsas, aga dušš vähemalt töötas. Kui Hannah oli nii puhas, kui ahtad olud võimaldasid, siis pani ta vee kinni, astus kabiinist välja ja kuivatas end rekordkiirusega.

      Hannah pani selga varuriided, mida ta eriolukordadeks töö juures hoidis – kulunud, vileda tagumikuosaga teksad ja vana Minnesota Vikingsite pusa, mille purpurjas värv oli muutunud tuhmiks tinakarva halliks. Kuldsetest trükitähtedest olid järel ainult mahakooruva värvi laigud, aga vähemasti ei haisenud ta enam roiskuva toidu järele. Hannah tõmbas hõreda kammiga oma krussis punased juuksed läbi, suskas jala otsa jooksutossud, mida ta ei olnud kandnud pärast viimast vana “sörkjooks on sulle hea” väite õnge minekut, ning avas ukse.

      Bill istus köögisaare ääres pukil. Muidu säravpuhtal tööpinnal oli küpsisepuru ja Hannah oletas, et Lisa oli teda pidevalt küpsistega varustanud, et ta liiga kannatamatuks ei muutuks.

      “Oligi juba aeg,” märkis Bill. “Lisa ütles, et sa haisesid hullemini kui see kerjus, kes Red Owli juures tegutseb. Mis juhtus?”

      “Aitasin lihtsalt sind. Edna Ferguson rääkis mulle, et Max palkas Ronile naissoost abilise. Hankisin sulle need kohvitassid, mida nad hommikul kasutasid.”

      Billi näol peegeldus segadus. “Aga Ronil ei olnud abilist. Küsisin Bettylt selle kohta. Kui mõni naine oligi hommikul koos Roniga, siis ei olnud meierei teda küll palganud. Kas Edna ei tundnud naist ära?”

      “Edna ei näinud teda. Ron ja see naine lahkusid enne, kui ta tööle tuli.”

      “Oota nüüd.” Bill tõstis käed. “Kui Edna seda naist ei näinud, siis kuidas ta temast üldse teadis?”

      “Topsidest. Edna jätab Ronile alati lahustuva kohvi purgi, et ta saaks endale jooki valmistada, ja täna hommikul oli tööpinnal kaks plasttopsi. Ühel neist oli äärel huulepulgajälg ja seetõttu teadiski ta, et Ron oli hommikul koos naisega. Tõin need kaasa, need on seal nõudepesumasina kõrval saiakotis.”

      “Miks Edna need alles hoidis?” Bill oli püsti tõustes ja topse tooma minnes hämmeldunud.

      “Ta ei hoidnudki. Otsisin need söökla prügikonteinerist välja. Need olid täiesti konteineri põhjas ja pidin seepärast nende kättesaamiseks sinna sisse ronima.”

      “Seepärast haisesidki nagu kerjus?”

      “Täpselt nii.” Hannah ahmis ehmunult õhku, kui Bill hakkas saiakotist topse välja võtma. “Ära puutu neid, Bill! Ma nägin nii suurt vaeva, et võimalikke sõrmejälgi säilitada.”

      Billi kulmud kerkisid kõrgele ja ta tardus hetkeks. Siis heitis ta pilgu Hannah’ siiralt murelikku näkku ja hakkas naerma. “Nad ei saa laboris selliselt topsilt sõrmejälgi võtta. Selle pind on liiga kare.”

      “Teadsin, et ma poleks pidanud sinna prügikonteinerisse ronima!” kaebles Hannah. “Aga huulevärv? Kas sa sellega saad midagi teha?”

      “Võimalik, kui see ei ole just nii populaarne värv, mida kasutavad pooled Lake Edeni naised.”

      “Ei ole.” Hannah oli endas väga kindel. “Enamik naisi näevad ereroosat huulevärvi kandes kohutavad välja.”

      “Kust sina tead? Ma pole kunagi näinud, et sul oleksid huuled värvitud.”

      “Tõsi, aga Andrea ostis ükskord sarnast värvi huulepulga ja see oli jube. Kuna tal on olemas kõikvõimalikud teised värvitoonid, siis oletan, et see konkreetne värv ei saa väga populaarne olla.”

      “Sul on õigus.” Billi suule ilmus naeratus. “Tubli töö, Hannah.”

      Hannah tundis komplimendi üle heameelt, ent hakkas siis mõtlema seda huulevärvi kandva Lake Edeni naise leidmise logistika üle. “Bill, mida sa kavatsed teha? Kontrollida kõiki naiste tualettruume kogu linnas?”

      “Loodan, et selleni asi päris ei jõua. Alustan kosmeetikamüüjate juurest ja vaatan, kas nad müüvad seda huulevärvi tooni. Olenemata sellest, kes see naine on, pidi ta huulepulga ju kuskilt ikkagi ostma. Seda nimetatakse välitööks, Hannah, ja mul on sinu abi vaja. Sa ei pruugi ju teada huulepulkadest palju, aga sa tead kindlasti rohkem kui mina.”

      Hannah ohkas. Värvi kuivamist jälgida tundus talle huvitavam kui kosmeetikaletid ja välitöö ei kõlanud eriti toreda ettevõtmisena.

      “Sa aitad ju mind, eks?”

      “Muidugi aitan. Vabandust, et ma innukam ei ole, aga kogu see prügis tuhnimine rikkus mu tuju ära.”

      “Helista järgmine kord mulle ja ma teen seda ise. Mul on patrullautos kaitseülikond ja ma olen selliste asjadega harjunud.”

      “Ma helistasin sulle. Jätsin sulle isegi teate, aga sa ei helistanud mulle õigel ajal tagasi. Ja kuna Edna ütles mulle, et prügiauto tuleb konteinerit tühjendama kell viis, siis otsustasin, et teen selle parem ise ära.”

      Bill sirutas käe ja patsutas Hannah’t seljale. “Sinust saaks hea uurija, Hannah. Sinu prügikonteineris käik andis meile siiani ainsa reaalse asitõendi.”

      Rhonda Scharf, kelle tüsedat keskealist keha ümbritses helesinine angooralõngast kampsun – mis oli talle ehk oma neliteist kilo tagasi selga passinud – kummardus üle Lake Edeni apteegi klaasist kosmeetikaleti, et silmitseda roosa huulepulga jälge valgel polüstüreentopsil. Rhonda näol oli tõre ilme, mis tõmbas ta paksult värvitud huulte nurgad alla, ning tema ripsmed, liigpikad, liigpaksud, liigmustad, et olla tõelised, võbelesid halvakspanust. “See huulevärv ei tulnud minu letist. Ma ei pakuks