Miraculum. Ketlin Priilinn
Читать онлайн книгу.
mõtlikul ilmel värava poole, kilekott ostudega käevangus. Miski sunnib teda üles vaatama. Mees jääb seisma, kortsutab kulmu, asetab käe päikesevarjuks silmade ette ja karjub: „Mirjam, mida sa teed seal? Tule kohe alla, enne kui kukud!”
Lisandra ja Marissabel tõstavad mõlemad nüüd pea ja märkavad mind. Marissabel hakkab naerma ja hõiskama ning kiljub, et tahab samuti üles tulla. Lisandra aga tõmbub näost kaameks ja vaatab mind jahmunult, otsekui mingit ohtlikku hullu, kelle järgmist sammu ei oska ette ennustada. Ta ei ütle midagi, kuid ilme tema näol on piisavalt kõnekas.
Ronin kärmesti alla. Viimase sammu juures raksatab redelipulk pooleks ja ma libastun, lüües pahkluu valusasti ära. Aietades lonkan pööningutrepist alla ja näen juba poolel teel Erikut, kes vaatab mind nüüd üsna samasuguse pilguga nagu ennist Lisandra. „Misasja sa seal tegid?” hakkab ta mu kallal võtma juba enne, kui olen alla jõudnud. „Miks sa sinna katusele ronisid?”
„Tahtsin lihtsalt natuke aega omaette olla ja asjade üle järele mõelda,” õigustan ennast. „Sina olid poes, sa ei kujuta ette, milline kisma meil siin Lisandraga oli, kuidas ta mu peale karjus ja milles kõiges mind süüdistas … Robert pani ka ajama.”
Eriku nägu leebub. Näen, et ta mõistab. „Sa juba rääkisid neile meie otsusest, jah?”
„Jah, rääkisin. Ja … see ajab mu hulluks, Erik.” Mu viimased sõnad kostavad ebamäärase pominana ning maailm mu ümber muutub pisaratest häguseks. Katsun end siiski kokku võtta ja äigan silmad järsult käeseljaga kuivaks. „Mõtlesin eile öösel, et see oleks ideaalne lahendus. Täna aga ei tundu see küll enam nii! Hetkel näib mulle pigem, et virutan neile kõigile noaga selga. Et reedan nad, Erik.”
„Reedad?” Erik asetab käed jälle kaitsvalt vaheliti ja tema näole ilmub samasugune trotslik ilme nagu eelmisel õhtul. „Sa ei reeda neid, sa ju ise just kujutasid ette, kuidas me neid nädalavahetusteks enda poole võtame ja neid igale poole viime … Mirjam, sa pole ometi jälle kahtlema hakanud? Palun ütle, et ei ole?”
Istun trepile maha, tundes ühtäkki kohutavat väsimust ja tüdimust. Rohkem kui eales varem tahaksin oma koju, omaenda armsate asjade keskele. Tahaksin otsida õhtuti oma mahukatest raamaturiiulitest midagi mõnusat lugemiseks, magada meie pehmes ja vetruvas laias voodis, pikutada hommikuti nii kaua kui ise soovin, minna kontorisse, kui tarvis, arvestada üksnes iseenda ja Eriku soovide ning vajadustega. Tahan tagasi oma elu, seda elu, mida olin saanud nautida viimased kuus ja pool aastat – vähe, kaugelt liiga vähe. Pidin ma sellest tõesti nii kiiresti taas ilma jääma?
Erik justkui loeks mu mõtteid. Ta lausub tasakesi: „Sa oled väärt paremat, Mirjam. Ausalt. Sa oled oma ema pärast juba piisavalt kannatanud, nüüd on sul aeg mõelda enda peale. Luua oma pere ja keskenduda eelkõige neile. Ma saan ju aru, et sa tunned ennast kohustatuna, ma ise sinu asemel tunneksin ilmselt samamoodi, aga no võtame asja ikka mõistusega. Selge see, et Lisandra on vihane, kuueteistaastane ei oska lihtsalt veel asju kaine pilguga vaadata ja eks tal on edaspidise ees hirm ka. Aga küll ta varsti näeb, et asjatult! Sa ju ei hülga neid!”
Eriku sõnad peaksid tegema mu olemise kergemaks, aga ei tee. Lisandra süüdistavad sõnad kajavad endiselt mu kõrvus ning vaimusilmas näen ma ikka veel tema mustasõstrapõõsa all kükitavat kogu, samuti muretult liivakastis askeldavat Marissabeli. Nad ei andesta mulle kunagi, kui nad lastekodusse annan. Mina, nende vanim õde. Ainus, kes neile siin ilmas on veel jäänud. Olin ma tõesti alles äsja kaalunud enda katuselt alla kukutamist?
„Erik,” lausun vaikselt, kuid veendunult. „Ma ei hakanud kahtlema. Ma mõtlesin nimelt hoopis ümber, ja seekord on see kindel otsus. Me ei saada neid lastekodusse. Ma ei annaks seda endale eluilmaski andeks. Tean, et see on raske ja jube ja ma vihkan oma ema nii meeletult selle eest, et ta pani mu jälle sellisesse olukorda … aga me võtame nad endale ja üritame kuidagimoodi toime tulla.”
6
Erikuga tõuseb suur vaidlus ja tüli, täpselt nagu võiski arvata. Ta seletab ja palub ja manitseb mõistlikkusele, aga mina ei anna alla. Tean nüüd, et vaatamata vahepealsele mõttekäigule pole ma tegelikkuses lihtsalt võimeline muudmoodi käituma.
Teen otsuse üsna peatselt teatavaks ka Lisandrale. Õigemini teab ta seda ilmselt juba tükk aega varem, sest minu ja Eriku vaidlemist sealsamas pööningutrepi mademel on kaugele kuulda. „Mind sa igatahes kantseldama ei pea, unusta ära,” ütleb ta endale omase trotslikkusega, kui üritan temaga nelja silma all rääkida. „Mis sa pead mind debiilikuks või? Erik ei taha sellest kuuldagi, ta ju ütles! Ja sa ise ka ei taha meid. Alles täna hommikul lubasid meid lastekodusse saata!”
„See oli viga, ma sain sellest aru.” Ma sätin ennast diivanile õe kõrvale ja püüan saavutada temaga pilkkontakti, ent tüdruk põrnitseb tigedalt põrandale. Tema heledad juuksed on ikka veel lahtised, sassis ja sorakil ning tikuvad silmade ette.
„Ma lihtsalt kartsin, et ei saa kõigega hakkama. Aga tead, ma arvan, et kuidagi ikka saame. Te Robertiga pole ju enam mingid tited, vaid juba suured inimesed. Kui me kõik koos pingutame ja näeme vaeva, et asi toimiks, siis peaks ju ometi toimima kah …”
„Mina ei taha teile mingiks koormaks olla,” poriseb Lisandra, pilk endiselt maha naelutatud. „Mina lähen tööle ja üürin korteri ja saan ise hakkama. Mind pole teil vaja titetada.”
„Sa oled mu õde, mismoodi sa saaksid mulle koormaks olla?” Lisandra veenmiseks püüan kõlada nii usutavalt kui vähegi võimalik, kuid tegelikult oma südames pean endale võetud kohustust enam kui lihtsalt koormaks, lausa kohutavaks mäeks oma turjal. „Ja see töölemineku mõte viska palun praegu peast välja. Katsu vähemalt põhikoolgi ära lõpetada, küll siis jõuad tööl ka käia, kas või õhtukooli kõrvalt.”
„Erik ei taha meid, ta oli ju nii vastu,” sosistab õde vaevukuuldavalt.
„Erikul on lihtsalt hirm tuleviku ees, nagu meil kõigil. Teda ei saa selles süüdistada. Aga ta hoolib tegelikult teist kõigist ja lõpuks näeb ta ise ka, et muud võimalust lihtsalt pole. Me peame koos kuidagi toime tulema, lastekodu pole mingi lahendus.”
Lisandra ei vasta enam sõnakestki, kuid ma tean väga hästi, et ta ei taha lastekodusse minna ning tööd leida oleks temavanusel ikka üle mõistuse raske. Seepärast tean ka, et ta ei saa lõputult mulle sõrgu vastu ajada.
Erik ei räägi järgnevad kaks päeva minuga peaaegu sõnakestki, ainult ühmab napilt, kui midagi küsin. Ometi näen pikapeale, kuidas midagi temas hakkab muutuma. Ta on muutunud justkui mõtlikumaks, aga mis toimub tema peas, seda ei tiku ta mulle ega kellelegi teisele avaldama. Ühel õhtul näen teda uksepiita kompamas ja kulmu kortsutades üles köögilae poole kiikamas. „Mis on? See lagi hallitab jah, juba aastaid ju,” ütlen. „Ja mitte ainult köögis, vaid mujal samamoodi.”
„See on tervisele ohtlik, tuleks ümber teha,” kostab Erik ning loksutab uuesti ust ja selle piita. „Uksed kukuvad ka kohe eest ära. Katust oleks vaja parandada, uued põrandad panna …”
Vakatan hetke. Mis jutud need nüüd siis on? „Erik … miks … mis mõttes …”
Erik toetub käega vastu piita ja keerab näoga minu poole. „No sa ju ise ütlesid, et oled oma otsuse teinud. Olen siin selle peale mõelnud, järelikult tuleb meil linnakorter välja üürida ja hakata siinset maja korda tegema.”
Olen sõnatu. Siis ikkagi siia elama? Siia, jubedasse hurtsikusse, kus iga nurk toob silme ette ebameeldivaid mälestusi?
„Või mida sina siis ette kujutasid?” küsib Erik. „Ega sa ometi arvanud, et me nad kõik sinna kolmetoalisesse oleksime toonud? Loomulikult peame siia jääma.”
Muidugi on Erikul õigus. Probleem on lihtsalt selles, et ma pole väga midagi ette kujutanud. Oli mingi mõte müüa maha nii meie korter kui siinne maja (ehkki kes seda lobudikku küll oleks ostnud?) ning soetada midagi avaramat, kuid täpset visiooni mul polnud. Oleksingi tahtnud neid asju Erikuga arutada, ent ta oli ju viimased paar päeva nii endasse sulgunud.
Nüüd aga nähtavasti on ta otsuse juba minu eest ära teinud. Ja tegelikult … Erik on hea töömees,