Miraculum. Ketlin Priilinn
Читать онлайн книгу.
Me võiksime panna uue katuse, laed ja põrandad, vahetada need narmendavad ning ajast ja arust tapeedid millegi tõeliselt ägeda vastu, ehitada siia korraliku vannitoa … Mu mõttelend katkeb järsult. Jah, need kõik on ilusad mõtted, aga kas me ikka saame seda endale tegelikult lubada? Terve maja ümberehitamine ja siseviimistlus ei ole teps mitte odav lõbu, eriti kui tahta seda teha korralikult. Üksnes korteri väljaüürimise rahast ja valla makstavast toetusest ei tuleks me kohe päris kindlasti välja, see projekt neelaks palju-palju rohkem. Seda enam, et kogu siinset kampa on ju ometi ka tarvis ülal pidada ja nelja lapse vajadused ei ole väikesed. Ka oma lapse jaoks on vaja peatselt hakata asju ostma. Ütlen seda Erikule, veidi kõhklevalt, kuna ei taha tema äsja tekkinud innustust jahutada.
„Jah, aga me ei pea ju kõike korraga tegema,” leiab mees. „Tasapisi võiksime hakata kõpitsema. Tead, tegelikult olen ma lapsest saadik unistanud majast! Olen ju eluaeg ainult korteris elanud … See oleks praegu hea võimalus.” Ja enne kui ma jõuan midagi vastata, lisab ta veel: „Anna andeks, et olin alguses nii mõistmatu. See kõik tuli nii järsult ja ootamatult ja ehmatas ikka korralikult ära. Olen nüüd viimastel päevadel rohkem selle kõige peale mõtlema hakanud ja … Tegelikult olen ma sinu üle väga uhke.”
„Uhke?” ei saa ma aru. „Miks? See on ju loomulik, et ma seda teen. Nad on ju ikkagi …”
„Jah, aga ma ju tean, kui suur eneseületus see sinu jaoks on. Selle otsuse tegemine oli su jaoks kindlasti väga raske, raudselt üks elu raskemaid otsuseid üldse.”
„See on küll täiesti tõsi. Ega ma pole siiani kindel, kas see oli üleüldse õige otsus, aga tahaksin vähemalt üritada.”
Ja nii me siis üritamegi. Teatame sotsiaaltöötajale oma otsusest, toome linnast ära arvuti ja kõik muud isiklikud asjad ning mõned mööblitükid ja alustame sellest, et laseme majja paigaldada interneti. Olen saanud oma tööd seni küll edasi delegeerida, kuid nüüdseks olen juba niigi kaua kõrvale jäänud ja ei saa enam kuidagi viivitada.
Seejärel paneme kõikvõimalikesse ajalehtedesse ning internetiportaalidesse üles kuulutuse, et anname oma korteri üürile. Meie üllatuseks hakkavad huvilised helistama kohe esimesel päeval ning napilt nädal pärast esimese kuulutuse ilmumist on sobivad kandidaadid leitud. Tegemist on noore tudengipaariga, kes jätab toreda ja vastutustundliku mulje ning me Erikuga ei usu kumbki, et nad võiksid hakata meie korteris mingeid läbusid korraldama, ehkki igaks juhuks loeme sõnad siiski peale.
Erik alustab tööd hallitavatest lagedest, mina aga pean oluliseks esmalt tubade ilmet muuta, et saada vähekegi kodusemat tunnet. Lisandra abiga küürime kõik põrandad korralikult puhtaks, korjame vanad räpased ja räbaldunud vaibad maast üles ning asendame need meie korterist pärit rõõmsavärviliste kaltsuvaipadega. Ma ei taha siin näha midagi, mis meenutaks ema. Ma ei taha ema peale ikka veel mõeldagi, veel vähem näha ja tunda teda kõikjal enda ümber. Siin majas tuletab teda aga absoluutselt iga asi meelde ning ma asun paaniliselt tegutsema, et likvideerida neid asju nii palju kui vähegi võimalik.
Ema toast peab saama meie magamistuba, me ei saa lõpmatuseni jääda väikeste tüdrukute toa põrandale madratsite peale magama. Seepärast tuleb selles toas läbi viia eriti totaalne muutumine. Kõigepealt põletame ära selle jubeda vana kušettvoodi koos määrdunud pesuga, mida viimati vahetati tont teab millal. Sama saatus ootab ees ka riidekappi, mis tegelikult ei näegi kõige hullem välja, kuid mille uksed ei käi enam korralikult kinni. Pealegi on mul jonnakas põhimõte: meie endi korralikud ja uued asjad on olemas, milleks jätta siia seda vana risu? Ma ei taha neid asju siin näha, ei taha ja kõik! Nii lendab välja ka vana kummut, kipakas raamaturiiul koos seal vedelevate nõukaaegsete kapsastega ning inetu abstraktses stiilis seinamaal, mida ma lapsest saadik pole sallinud.
Olude sunnil peab esialgu alles jääma nii köögi kui ka elutoa sisustus. Me ei saanud ju üürile antavat korterit mööblist siiski päris tühjaks teha ning otsustasime need asjad sinna jätta.
Minu südamesooviks on võimalikult kiiresti osta vähemalt uus köögilaud ja toolid. Kuniks meil neid aga veel pole, katan laua sinilillemustrilise vakstuga ning taburettide inetuse varjavad sarnase sinakaslilla tooniga toolikatted. Vanad ja koledad nõud heidan prügikasti – osa asendame enda omadega, osa ostame uued. Käime nädalavahetusel Eriku ja väiksemate tüdrukutega linnas turul ning ostame ühelt seal kauplevalt mutikeselt kimbu kirevaid põllulilli, mille sätime köögilauale. Kena! Britt-Marii pakub oma tasasel ja tagasihoidlikul häälel välja, et kui kimp ära kuivab, võib ta metsa äärest uue korjata – ta teadvat kohta, kus kasvab ilusaid lilli. Marissabel läheb elevile ja kinnitab, et tema teab seda samuti.
Nii õnnestub meil vaid mõne päevaga selle majalobudiku ilmet üsna tublisti talutavamaks muuta. Ka kõik muu näib esialgu toimivat. Lapsed on üle ootuste viksid ja viisakad, keegi ei pirtsuta ega jonni ning ilmselgelt annavad nad endast parima. Tunnen endalegi hämmastuseks, et hakkan tasapisi kergendatult hinge tõmbama. Äkki saame selle kõigega tõesti kuidagiviisi toime? Ma pole ju siiski päris üksi, Erik on mu otsusega leppinud ja aktsepteerib seda – tal näib olevat maja üle siiralt hea meel. Meil on ju veel ka tore sotsiaaltöötaja proua Kallaste, kes on lubanud hakata meid regulaarselt külastama ja kinnitanud, et tema poole võime oma muredega alati pöörduda.
Eks neil esimestel päevadel usume või vähemalt tahame oma naiivsuses uskuda, et jäämegi sääraseks roosamannavahuliseks „ideaalpereks”, kes oleks otsekui välja karanud kusagilt superklišeelikust Ameerika filmist. Vanem õde, kes heidab kõrvale oma eelarvamused ja asub väiksemate eest ennastohverdavalt hoolt kandma …
Kõlab kenasti küll, kuid paraku pole tegelik elu ealeski nagu filmis.
7
Septembri alguses läheb Britt-Marii esimesse klassi ja Marissabel lasteaeda ning ma saan rahulikumalt keskenduda tööle. On ka tagumine aeg, sest tööd on kuhjunud juba päris palju. Mitu toimetajat on minu eemaloleku ajal jäänud omadega üsna hätta, sest neile on ju langenud topeltkoormus. Kavatsen nüüd hakata kõike tegema uue hooga. Töö näib üsna ahvatleva ja värskendava vaheldusena, kui oled päevast päeva üksnes kantseldanud lapsi ja kasinud maja.
Töö juures ahhetavad ja ohhetavad kõik, kes mu lugu kuulevad. Parema meelega ei räägiks ma oma pereasjadest midagi, aga meie toimetuses on see võimatu. Mu kolleegid on ehtsad ajakirjanikud, neist uudishimulikumaid inimesi on raske ettegi kujutada. Isegi ime, et olen seniajani suutnud nende eest oma rasedust varjata.
„Ma ei saa ikka aru, miks just sina pead kogu selle koorma enda peale võtma?” imestab üks meie toimetuse vanimatest, kuuekümnendates daam Virve Laansoo, kui oleme kogunenud kööginurka väikesele pausile. Tema on mu kolleegidest üks kõige häälekamaid ja energilisemaid daame. Alatasa on tal oma allikatega pahandusi, ikka ja jälle on ta kellegi sõnadest valesti aru saanud või on allikas ise midagi ebaselgelt seletanud.
„No aga polnud ju mitte kedagi teist,” selgitan talle püüdlikult oma olukorda, ise endamisi kirudes, mis see ometi tema asi peaks olema, keskendugu parem oma tööle ja tehku seda korralikumalt.
„Aga nende isad?” ei jäta Virve jonni. „Ma sain aru, et nad ei ole kõik selle mehe lapsed, kes sai surma?”
Hingan valjusti läbi nina ja näen kurja vaeva, et sundida end rahulikuks. Kuskohast ta selle on välja nuhkinud? Ma olen alati töö juures vältinud igasuguseid jutte oma perest!
„Ei,” lausun läbi hammaste, „kellelgi pole isa. Ega kedagi teist peale minu.” Tekkinud vaikuses loputan oma kohvitassi paari liigutusega puhtaks, virutan restile kuivama ja kiirustan kööginurgast minema, ilma et oleksin mallanud käsigi kuivatada.
Meil on avatud kontor, kuid madalate vaheseinte abil on igaühele loodud privaatne nurgake. Siia, arvuti taha, prantsatangi nüüd oma vetruvale ratastega toolile istuma ning jään ekraani põrnitsema. Olen endast täiesti väljas ja süda on hakanud vastikult kloppima. Mida paganat nad nuhivad ja surgivad kogu aeg? Miks see peaks nende tagumikku torkima, miks mu õdedel-vendadel isasid ei ole?
Nagu ma ise vähe oleksin selle peale mõelnud, kuidas kõik võiks olla, kui tegemist oleks ühe ja veel elusoleva isa lastega. Kui oleks olemas teine lapsevanem,