Pool kuningat. Joe Abercrombie
Читать онлайн книгу.
kõnnin.”
„Sa kõnnid nagu kuningas.”
„Ma olen kuningas ja ma kõnnin. See asi ei saagi ju teisiti olla.”
Odem naeratas. „Hästi öeldud, mu kuningas.”
Yarvi nägi üle Odemi õla, et ka Isriun naeratas talle. Tõrvik tüdruku käes pani särama ta pilgu ja tema kaelas oleva keti. Varsti ripub selle küljes Göötimaa varakambri võti ja Isriunist saab kuninganna. Tema kuninganna, ja see mõte andis talle hirmude keskel lootust nagu tuluke pimeduses.
Neil olid kõigil tõrvikud käes, see oli nagu tulemadu, mis lookles läbi laskuva pimeduse, ehkki tuul oli pooled leegid ära kustutanud, kui rongkäik ükskord linnaväravatest välja tühjale künkanõlvale jõudis.
Kuninga enda laev, parim kogu Thorlby tiheda liiklusega sadamas, kakskümmend aeru ühel küljel ning kõrge vöör ja ahter nii kaunilt nikerdatud nagu mõni jumalakoja kuju, oli selle au osaliseks saanud sõdalaste poolt liivaküngaste vahel väljavalitud kohta lohistatud, nii et kiil jättis liiva sisse lookleva kraavi. See oli sama laev, millega kuningas Uthrik üle Purumere sõitis ja Sagenmarkis kuulsal röövretkel käis. See oli sama laev, mis tema võidukal naasmisel orjade ja röövsaagi raskuse all sügavalt vees istus.
Selle tekile asetasid nad kuninga ja tema pärija kahvatu keha, sättisid nad headest mõõkadest surnuraamile, sest Uthrik jäi sõdalasena alla üksnes oma surnud vennale Uthilile. Yarvi meelest näitas see vaid seda, et suured sõdalased surevad samamoodi nagu kõik teised inimesedki.
Ja tavaliselt varem.
Surnute ümber asetati rikkalikud annid viisil, mis pidi palvepunuja meelest jumalatele kõige meelepärasem olema. Relvad ja turvised, mis kuningas oli lahingutes võitnud. Kullast käevõrud, hõbedast mündid. Kuhjades säravaid aardeid. Yarvi pani oma venna rusikate vahele kalliskividega kaunistatud karika, ta ema laotas surnud kuninga õlgadele valgest karusnahast keebi, asetas ühe käe ta rinnale ja seisis alla vaadates, hambad kokku surutud, kuni Yarvi teda kõnetas: „Ema?”
Laithlin keeras sõnatult ringi ja juhtis Yarvi künkanõlval seisvate toolideni, kus meretuul nende jalge ees pruuni heina sakutas. Yarvi niheles, et sellel kõval ja kõrgel istmel mugavat asendit leida, ema aga istus tema paremal käel liikumatult, Hurik kui suur vari selja taga, ja ema Gundring pingil tema vasakul käel, sau luisesse rusikasse surutud, nii et tõrvikute vabisev leek peegeldus väändunud haldjametallilt vastu.
Yarvi istus oma kahe ema vahel. Üks uskus temasse. Teine oli ta sünnitanud.
Ema Gundring kummardus lähemale ja ütles vaikselt: „Tunnen kaasa, mu kuningas. See ei ole see, mida ma sulle soovisin.”
Yarvi ei saanud nüüd nõrkust üles näidata. „Me kõik peame hakkama saama sellega, mida jumalad meile annavad,” ütles ta. „Isegi kuningad.”
„Eriti kuningad,” ütles ema kähedalt ja andis märku.
Laevale viidi kaks tosinat hobust, nende kabjad plagisesid plankudel, ja nad veristati seal, nii et nende veri kastis tekki. Kõik leidsid, et siis juhatab surm kuningas Uthriki ja tema poja läbi viimse ukse aupaklikumalt ning teised surnud saavad aru, et tegu on suurte meestega.
Onu Odem astus liivale koondunud lahinguvalmis sõdalaste ette, tõrvik käes. Oma hõbedases turvises, tiibadega kiivris ja tuule käes laksuva punase keebiga nägi ta tõesti välja nagu kuningate poeg, vend ja onu. Ta noogutas pühalikult Yarvile, Yarvi noogutas vastu ning tundis, kuidas ema tal paremast käest kinni haaras ja seda kõvasti pigistas.
Odem torkas tõrviku vastu tõrvas leotatud tulehakatist. Tulekeeled nilpsasid laeva ning ühe hetkega oli kõik leekides, nii et rahvasummast kostis nukker oie – auväärsed ja rikkad Thorlby müüride ees kõrgetel terrassidel, käsitöölised ja kaupmehed nende all, võõramaalased ja talupojad nende all, kerjused ja orjad nurgatagustest, kuhu tuul neil pugeda lasi, igaüks omal kohal, mida jumalad olid talle paslikuks pidanud.
Yarvil nööris äkki kõri, sest ta sai aru, et tema isa ei tule kunagi tagasi ja tema peab tõesti kuningaks hakkama, nüüdsest hetkest kuni ajani, kui ta ise ära põletatakse.
Ta istus seal külmetades ja haiglasena, haljas mõõk põlvedel, kuni kuuisa end näitas ja tema lapsed tähed välja tulid ning põleva laeva, põlevate aarete ja tema põleva perekonna leegid valgustasid sadade leinajate nägusid. Valgus paistis linna kivimajadele ja väljaspool linnamüüre seisvatele vitsonnidele ja künkal seisva kindluse tornidele. Tema kindluse, ehkki talle endale oli see alati pigem vangla tundunud.
Läks tarvis tõelist kangelaslikkust, et mitte magama jääda. Möödunud ööl oli ta vaevu sõba silmale saanud, õigupoolest üldse kõigil öödel sestpeale, kui nad talle kuningavõru pähe panid. Tema isa ammuli sui haigutava magamiskambri külmade sügavuste varjud olid tulvil hirme ning iidse traditsiooni kohaselt polnud seal ka ust, mille ta saanuks riivi panna, sest Göötimaa kuningas on üks oma maa ja inimestega ega tohi nende eest midagi peita.
Saladused ja magamistoauksed olid luksus, mis määratud kuningatest õnnelikumatele inimestele.
Uhked sõjavarustuses mehed ja tähtsad poleeritud võtmetega naised, kelles mõned kuningas Uthrikule tema eluajal vaid ränka tülinat tõid, sammusid Yarvist ja tema emast mööda, väänasid käsi, ulatasid neile toretsevaid matusekinke ning rääkisid ülepaisutatud sõnadega surnud isanda suurtest tegudest. Nad kurtsid, et Göötimaa ei näe enam iial teist temasugust, siis parandasid end, kummardasid ja sosistasid: „Mu kuningas”, ehkki nende naeratuste taga peitus kahtlemata mõtiskelu, kuidas nemad võiksid kasu lõigata sellest, et mustal troonil istub ühekäeline äbarik.
Ema poolt jõudsid Yarvini ainult üksikud sisinad. „Istu sirgelt. Sa oled kuningas. Ära vabanda. Sa oled kuningas. Tõmba keebipannal otseks. Sa oled kuningas. Sa oled kuningas. Sa oled kuningas.” Otsekui üritaks ema veenda teda, ennast ja kogu maailma tõenäosusele vastupidises.
Kahtlemata oli ta üks Purumere maade kõige kangemaid kauplejaid, aga isegi Yarvi kahtles, kas tal see bluff läbi läheb.
Nad istusid seni, kuni leegid sumbusid, lohepealine emapuu vajus keerlevatesse sädemetesse ning pilvi puudutas esimene porine koidukiir, mis pani sädelema jumalatekoja vaskse kupli ja äratas merelindude hüüded. Siis plaksutas Yarvi ema käsi ning kõlksuvate kaelavõrukettidega orjad hakkasid endiselt hõõguva tuleaseme ümber kaevama, kuhjates kokku suure kalmukünka, mis pidi kõrguma Yarvi merepõhja läinud onu Uthili kääpa ning vanaisa Brevaeri ja vanavanaisa Angulf Kompjala kääbaste kõrval. Rohused künkad ulatusid piki randa kaugele, kuni need luidete vahele ära kadusid ja hääbusid aegade udusse, kui Tema, kes Kirjutab polnud veel naistele kirjakunsti andnud ning ministrid ei märkinud veel surnute nimesid oma suurtesse raamatutesse.
Siis näitas päikeseema oma pimestavat palet ja pani vee tulena hiilgama. Tõus pidi peatselt andma teed mõõnale, kandes endaga kaasa paljud liivale tõmmatud laevad, mille ahter oli kitsas, et need saaksid lahkuda sama kiirelt kui olid tulnudki, ja minna Vanstrimaa sõdalasi peksma ja Grom-gil-Gormile kätte maksma.
Onu Odem ronis künkaharjale, käsi kindlalt mõõga käepidemel ja rõõmsa naeratuse asemel näol sõdalase morn ilme.
„On aeg,” ütles ta.
Seepärast ajas Yarvi end püsti, astus onust ettepoole, tõstis oma laenatud mõõga kõrgele, neelas hirmud alla ja möirgas tuulde nii kõvasti kui suutis: „Mina, Yarvi, Uthriki ja Laithlini poeg, Göötimaa kuningas, annan vande! Ma annan päikesevande ja kuuvande. Ma vannun seda Tema nimel, kes Kohut Mõistab, ja Tema nimel, kes Meeles Peab, ja Tema nimel, kes Seob Sõlmed! Olgu minu tunnistajaiks minu vend, isa ja esivanemad, kes on siia maetud. Olgu minu tunnistajaks Tema, kes Vaatab, ja Tema, kes Kirjutab. Olge minu tunnistajaks teie kõik. Olgu see minu ahel ja minu sund. Ma maksan kätte oma isa ja oma venna tapjatele. Ma vannun seda!”
Kokku kogunenud sõdalased tagusid sünges heakskiidus sõjakirveste tuttidega kaunistatud silmi vastu kiivreid, peksid rusikatega vastu maalitud kilpe ja trampisid saabastega maaisa peal.
Yarvi onu kortsutas kulmu. „See on ränk vanne, mu kuningas.”
„Ma