Pool kuningat. Joe Abercrombie
Читать онлайн книгу.
ees,” nähvas Yarvi Keimdalile, püüdes oma kasutu käeköndiga sulgeda isa kohmakat kullast keebipannalt, mis oli tema jaoks liiga suur ja kaugelt liiga raske ja mille hing oli kange nagu …
Avatud väravate taga avanev pilt peatas ta soolasambana.
„Siin on saak,” sõnas Hurik.
Torniesine kitsas plats oli laipu täis. Neid oli nii palju, et Yarvi pidi vaatama, kuhu nende vahel astub. Seal oli naisi ja ka lapsi. Kärbsed sumisesid, ta tundis iiveldust kerkimas, kuid surus selle alla.
Ta oli ometi kuningas ja kuningas tunneb vaenlaste laipu nähes rõõmu.
Üks tema onu sõdalastest istus torni sissepääsu ees ning puhastas kirvest nii rahulikult, nagu viibiks kodus harjutusväljaku kõrval.
„Kus Odem on?” küsis Yarvi vaikselt.
Mees naeratas vidukil silmi ja osutas üles. „Üleval, mu kuningas.”
Yarvi kummardus sisse astudes, tema hingeldamine kajas trepikäigus vastu, sammud krigisesid astmetel ja ta neelas sülge.
Tema isa oli ikka öelnud, et lahinguväljal reeglid ei kehti.
Üles, ikka üles läbi sahiseva pimeduse, Hurik ja Keimdal veidi maad tema järel. Ta peatus kitsa akna juures ja lasi tuulel õhetavat nägu jahutada, nägi sügaval all vett vastu kaljut peksmas ning surus hirmu alla.
Seisa nagu kuningas, oli ema talle öelnud. Kõnele nagu kuningas. Võitle nagu kuningas.
Tipus oli platvorm, mis toetus taladele, puidust kaitserinnatisega, mille serv ulatus Yarvile poolde reide. Piisavalt madal, et kõhe iiveldustunne tagasi tuleks, kui ta nägi, kui kõrgel nad on: maaisa ja mereema olid sügaval all nende ümber, Vanstrimaa metsad ulatusid kauguste sinasse.
Yarvi onu Odem seisis ja vaatas rahulikult, kuidas Amwend põles, kuidas suitsusambad määrisid kiltkivihalli taevast, tillukesed sõdalased külvasid hävingut ning verist saaki ootavad väikesed laevad seisid klibuvallil murdlainetuses reas. Odemi ümber seisid tema kaksteist kõige vintskemat meest ning nende keskel põlvitas ilusas kollases rüüs vang, kinni seotud ja tropp suus, nägu peksust paistes ja pikad juuksed verised.
„Tubli päevatöö!” hüüatas Odem üle õla Yarvile naeratades. „Võtsime kakssada vangi, kariloomi ja sõjasaaki ning põletasime maha ühe Gromgil-Gormi linna.”
„Mis Gormist endast saab?” küsis Yarvi, kes püüdis ronimise järel mitte hingeldada ning kuna seismine ja võitlemine polnud tema tugevad küljed, vähemalt kõnelda nagu kuningas.
Odem imes hapult põske. „Mõõkade murdja on kahtlemata teel, mis, Hurik?”
„Pole kahtlustki.” Hurik astus trepist üles ja ajas end kogu oma arvestatavas pikkuses sirgu. „Lahing tõmbab seda vana karu ligi sama kindlalt nagu kärbseid.”
„Peame mehed kokku ajama ja tunni aja pärast merel olema,” ütles Odem.
„Kas me hakkame minema?” imestas Keimdal. „Juba?”
Yarvi sai aru, et on vihane. Väsinud, tõbine ja vihane omaenda nõrkuse, onu jõhkruse ning säherduse maailma peale. „Kas see ongi meie kättemaks, Odem?” Ta viipas oma terve käega üle põleva linna. „Naistele, lastele ja vanadele põllumeestele?”
Tema onu hääl oli leebe nagu alati. Leebe nagu kevadvihm. „Kättemaks jõuab kätte tükkhaaval. Aga sina ei pea praegu selle pärast muretsema.”
„Kas ma ei andnud siis vannet?” urises Yarvi. Kaks viimast päeva oli ta pahandanud iga kord, kui keegi kasutas sõnu „mu kuningas”. Nüüd märkas ta, et pahandab veel enam, kui keegi seda ei tee.
„Andsid küll. Ma kuulsin seda ja minu meelest oli see sinule kandmiseks liiga raske.” Odem osutas põlvitava vangi poole, kes läbi suutropi mühatas. „Aga tema vabastab sind sellest taagast.”
„Kes see on?”
„See on Amwendi pealik. Tema on see, kes sind ära tappis.”
Yarvi pilgutas silmi. „Mida?”
„Ma püüdsin teda takistada. Aga sel argpüksil oli nuga peidus.” Odem tõstis käe ja selles oli pistoda. Pikk pistoda mustast gagaadist peaga. Hoolimata ronimisel kuumaks läinud ihust hakkas Yarvil äkki väga külm, jalatallast kuni pealaeni.
„Ja oma suurimaks kurbuseks jõudsin ma liiga hilja, et oma armastatud vennapoega päästa.” Ning sama hooletult, nagu lõikaks endale tüki liha, torkas Odem pistoda peamehele kaela ja õlgade vahele ning lõi ta jalaga näoli maha, nii et veri voolas üle katuse.
„Mis sa sellega öelda tahad?” Yarvi hääl oli peenike ja katkendlik ning ta märkas korraga, kui palju onu mehi tema ümber seisab, kõik relvis ja turvises.
Odem astus rahulikult, nii rahulikult tema poole, tema aga taganes oma tudisevatel põlvedel madala rinnatise ja selle taga ootava kõrge kukkumise poole.
„Ma mäletan seda ööd, kui sa sündisid.” Onu hääl oli külm ja ühetasane nagu jää talvisel järvel. „Sinu isa raevutses jumalate poole selle asja pärast, mis sul käe asemel on. Aga mind oled sa alati naerma ajanud. Sinust oleks hea kojanarri saanud.” Odem kergitas kulmu ja ohkas. „Aga kas minu tütar peaks tõesti minema mehele ühekäelisele könnile? Kas Göötimaa peaks tõesti saama pooliku kuninga? Sandi nukukese, kes tantsib oma ema nööritõmmete järgi? Ei, vennapoeg, mina … arvan … et … mitte!”
Keimdal tõmbas Yarvit käsivarrest tagasi ja metall krigises, kui ta mõõga tõmbas. „Minu selja taha, mu …”
Veri paiskus Yarvi näole ja pimestas teda pooleldi. Keimdal langes põlvili, sülitas verd ja korises, kraapis kätega kõri ja tema sõrmede vahelt purskas musta verd. Yarvi vaatas kõrvale ja nägi Hurikut vastu põrnitsemas, nuga pihus, tera Keimdali verest märg. Ta lasi Yarvi turvisel kolinal põrandale langeda.
„Me peame tegema, mis on Göötimaale parim,” ütles Odem. „Tapa ta.”
Yarvi vankus tagasi, ta suu vajus pärani ja Hurik haaras ta keebiservast kinni.
Yarvi isa raske kuldne pannal lendas pininal lahti. Äkki vabanenud Yarvi kaotas tasakaalu.
Ta lendas põlveõnnaldega raskelt vastu rinnatist, röögatas ja kukkus, selg ees, üle serva.
Kaljud, vesi ja taevas keerlesid tema ümber ning Göötimaa kuningas langes üha sügavamale, kuni vesi tabas teda nagu haamer rauda.
Mereema võttis ta oma külma embusesse.
VAENLANE
Yarvi tuli teadvusele pimeduses, möödakihutavate mullide lämmatavas haardes, ning ta väänles, rabeles ja tõmbles lihtsast ellujäämise vajadusest.
Jumalatel oli temaga veel midagi pihta hakata, sest ehkki tal oli tunne, et rindkere läheb lõhki ja ta peab sisse hingama, olgu tegu mere või taevaga, jõudis ta pea lõpuks veepinnale. Veepihu pimestas teda, ta köhis ja peksis jalgadega, vajus uuesti vee alla ning hoovus viskas ja veeretas teda.
Tõusulaine virutas ta vastu kaljut ning ta haaras murenevatest nuivähkidest ja liberohelistest vetikatest kinni täpselt niikauaks, et jõudis sisse hingata. Ta võitles pandlaga ja vabastas end mõõgavöö uputavast haardest, ta jalad tulitasid armutu merega võitlemisest ja ta saputas tinarasked saapad jalast.
Siis kogus ta kokku kogu oma jõu ning vinnas end laine kergitusel ja pingutusest värisedes üles kitsale soolapihusele kiviservale, kus vedeles paar millimallikat ja teravaservalist meritigu.
Kahtlemata oli tal vedanud, et ta üldse elus oli, aga Yarvile see küll õnnena ei tundunud.
Ta oli kindluse põhjakülje abajas, kitsas teravate kaljudega ääristatud lõhes, kuhu vahused lained raevukalt sisse tagusid, kivi haukasid, loksusid, laksusid ning säravaid veepritsmeid laotasid. Ta lükkas märjad juuksed silme eest, sülitas välja suutäie soolvett, ta kurk põles ning nii terve kui ka sant käsi olid marraskil ja tulitasid.
Hulljulge otsus turvis seljast võtta oli päästnud