Pool kuningat. Joe Abercrombie
Читать онлайн книгу.
oleks sellises kohas absurdne olnud.
„See on üks niru solk,” ütles ori ja krimpsutas haisu pärast nina.
Tema laia lõuaga seltsilist see ei ehmatanud. Ta tõmbas orja oma lihaselise käega enda ligi ja rääkis temaga vaikselt haleeni keeles. „Me tahame aerutajaid, mitte kuningaid.” Seda keelt räägiti Sagenmarkis ja saarte peal, kuid Yarvi oli ministriks õppinud ja oskas peaaegu kõiki keeli, mida Purumere ümber kõneldi.
„Ega kapten pole loll, Trigg,” ütles kena ori ja näppis närviliselt oma kaelavõru. „Mis siis, kui ta aru saab, et me tal naha üle kõrvade tõmbasime?”
„Siis ütleme, et see oli parim pakkumine.” Triggi ilmetud silmad mõõtsid haledaid inimkogusid. „Siis annad talle uue pudeli ja ta unustab kogu loo. Või pole sul hõbedat tarvis, Ankran?”
„Tead ise, et on.” Ankran raputas end Triggi käe küljest lahti, suu halvakspanust veel kõveram. Ta ei vaevunud orje enam vaatamagi, vaid võttis neid järjest. „See … See … See …” Ta käsi jäi Yarvi juures pidama, hakkas edasi liikuma …
„Ma oskan aerutada, härra.” Nii suurt valet polnud Yarvi oma elus veel kuuldavale toonud. „Ma olin kalamehe õpilane.”
Lõpuks valis Ankran välja üheksa orja. Nende hulgas oli pime mees Tröövimaalt, kelle isa oli lehma asemel maha müünud, vana saarlane, kellel oli selg kõver, ja lombakas vansterlane, kes suutis köha vaevu niikaua kinni hoida, kuni ta eest makstud sai.
Ah jaa, ning Yarvi, Göötimaa õiguspärane kuningas.
Hinna üle vaieldi tuliselt, kuid lõpuks saavutasid Trigg ja Ankran lihamüüjaga üksteisemõistmise. Kaupmehe pihku kukkus natuke raiehõbedat, terake läks kukrusse tagasi ja suurem jagu jaotati ostjate taskute vahel ära, ehk niipalju kui Yarvi aru sai, varastati nende kapteni tagant.
Oma arvutuste järgi poleks tema eest makstud raha eest üht korralikku lammastki saanud.
Ta ei kurtnud hinna üle.
ÜKS PEREKOND
Lõunatuul seisis kai ääres ega näinud üldse sooja tuulekese moodi välja.
Göötimaa kiirete ja saledate laevadega võrreldes oli see sügavalt vees istuv koletis, madala parda ja paksu kerega, rohelised vetikad ja nuivähid katsid hooldamata kereplankusid, sel oli kaks tüüakat masti ja külgedel kaks tosinat suurt aeru, tömbis vööris ja ahtris kükitasid kitsaste aknapiludega tekiehitised.
„Tere tulemast koju,” ütles Trigg ja tõukas Yarvi kahe sünge valvuri vahelt läbi trapi poole.
Ahtrikajuti katusel istus tumedanahaline noor naine, üks jalg rippu, ja vaatas, kuidas uued orjad jalgu lohistades tulid. „Kas te paremaid ei saanud?” küsis ta vaevumärgatava aktsendiga ja hüppas kergejalgselt alla. Ka temal oli kaelas orjavõru, ent see oli tehtud punutud traadist, see oli kaelas lõtv ja kerge, osaliselt ümber õlavarre keeratud, nagu oleks tegemist ehtega, mida ta ise kanda otsustas. Seega veel hinnatum ori kui Ankran.
Ta vaatas köhivale vansterlasele suhu ja naksutas keelt, tonksas shendi kõverat selga ja puhistas pahaselt. „Kapten neist jäänustest küll hästi ei arva.”
„Ja kus meie suur juht üldse on?” Ankran oli seda nägu, et vastus on juba teada.
„Magab.”
„Magab purjuspäi?”
Naine kaalus vastust ja ta huuled liikusid kergelt, nagu arvutades. „Kainelt küll mitte.”
„Sina muretse kursi pärast, Sumael,” norsatas Trigg ja tõukas Yarvi seltsilisi taas edasi. „Aerumehed on minu mure.”
Kui Yarvi Sumaelist mööda vankus, kissitas too oma tumedaid silmi. Sumaeli ülahuulel oli arm ja täke, kust paistis väike valge hambakolmnurk, ja Yarvi mõtles endamisi, milliselt lõunapoolselt maalt ta pärit on ja kuidas oli siia sattunud, raske öelda, kui tal on juuksed lühikeseks lõigatud …
Sumael sirutas käe kiirelt välja, haaras Yarvil randmest ja keeras seda üles, nii et ta käsi tuli rebenenud varrukast välja.
„Sellel on ju käsi vigane.” Ei mingit pilkamist, lihtsalt fakti nentimine, otsekui oleks ta karjast lombaka lehma leidnud. „Tal on ainult üks sõrm.” Yarvi püüdis kätt vabaks tõmmata, aga Sumael oli tugevam kui paistis. „Ja seegi niru.”
„Kuradima lihamüüja!” Ankran tegi endale küünarnukiga teed, haaras Yarvil randmest ja keeras seda, et näha. „Sa ütlesid, et oskad aerutada!”
Yarvi võis vaid õlgu kehitada ja pomiseda: „Ma ei öelnud, et hästi.”
„Kedagi ei saa enam usaldada,” ütles Sumael ja kergitas üht musta kulmu. „Kuidas ta ühe käega aerutab?”
„Eks ta peab välja nuputama,” vastas Trigg ja astus sammukese Sumaeli poole. „Meil on üheksa tühja kohta ja üheksa orja.” Ta seisatas naise ette, nii et tema tömp nina puudutas peaaegu Sumaeli teravat. „Kui sa ei taha just ise pingil aega veeta?”
Sumael puudutas keelega huules olevat sälku ja taganes ettevaatlikult. „Mina muretsen parem kursi pärast, eks?”
„Hea mõte. Pange sant Jaudi aeru külge.”
Yarvi lohistati piki trappi kesktekile, mida mõlemas küljes ääristasid pingid, kolm meest iga suure aeru küljes, kõik paljaks aetud peaga, kõik kõhnad, kõigil võrud kaelas, ja kõik vaatasid teda pilguga, milles segunes kaastunne, enesehaletsus, igavus ja halvakspanu.
Üks mees küürutas neljakäpakil ning küüris tekiplankusid, tema nägu oli peidus pulstunud juuste ja värvitu habeme taga, ta nägi nii armetu välja, et tema kõrval olid kõik hädised aerumehed nagu vürstid ise. Üks valvur kostitas teda hooletu jalahoobiga nagu hulkuvat koera, mille peale ta eemale roomas, tirides enda järel suurt ja rasket ahelat. Üldiselt ei paistnud laev kuigi hästi varustatud olevat, ent ketist siin küll puudust ei tuntud.
Nad virutasid Yarvi tarbetut jõudu kasutades kahe orja vahele, kes kumbki erilist usaldust ei äratanud. Aeru otsas istus suurt kasvu lõunamaalane, kellel oli kaela asemel paks lihasvolt ja kes, pea kuklas, tiirlevaid merelinde jälgis. Tulli kõrval istus sünge vanamees, lühike ja tüüakas, kelle soonilisi käsivarsi kattis paks hall karv ning põski purunenud veresooned, mis andsid märku vabas õhus veedetud elust; ta nokkis oma laiadest peopesadest parkunud kohti.
„Neetud olgu kõik jumalad,” urises vanem ja vangutas pead, kui valvurid Yarvi tema kõrvale pingile aheldasid. „Meil on sant aeru peal.”
„Sa palvetasid, et abi tuleks,” ütles lõunamaalane ringi vaatamata. „Abi tuli.”
„Ma palusin kahekäelist abi.”
„Ole tänulik poolegi eest,” vastas Yarvi. „Usu mind, mina pole siin midagi palunud.”
Suure mehe suurnurk kerkis pisut, kui ta silmanurgast Yarvi poole kõõritas. „Kui sul on koorem tõsta, siis parem tõsta ja ära hala. Mina olen Jaud. Sinu sünge aerunaaber on Rulf.”
„Minu nimi on Yorv,” vastas Yarvi, kes oli omale juba loo ette valmis mõelnud. Hoia valesid sama hoolikalt kui talvevilja, oleks ema Gundring hoiatanud. „Ma olin kokapoiss …”
Vanamees sülitas vilunud keeleliigutuse ja peapöördega üle laevaparda. „Enam ei ole sa keegi ja ongi kõik. Unusta kõik peale järgmise tõmbe. Siis on natuke lihtsam.”
Jaud ohkas sügavalt. „Ära lase Rulfil end naerust võõrutada. Ta on hapu nagu sidrun, aga tubli seljatagune.” Ta puhistas. „Aga kuna ta on su külje peale aheldatud, siis seda ilmselt ei juhtu.”
Yarvi lasi kuuldavale haleda naeruturtsatuse, võib-olla esimese sestpeale, kui ta orjaks tehti. Aga pikalt ta ei naernud.
Ahtrikajuti uks löödi mürtsuga valla ning valguse kätte kakerdas naisterahvas, kes tõstis kaks kätt uhkeldavalt taeva poole ja kisendas: „Ma olen ärkvel!”
Ta oli väga pikk, teravate kotkalike näojoontega, ühel tumedal põsel oli valge arm ja ta juuksed