Peotäis põrmu. Andrei Ivanov
Читать онлайн книгу.
oli. Jah, hüva riigi on meie tšuhnaad viieteist aastaga üles ehitanud. Nad ei kukkunud läbi, nagu paljud solvunud venelased ennustasid, öeldes, et eestlased ei õppinud ära vene keelt, kuid neil pole ka häid inglise keele õpetajaid. Jama! Nad latravad nii vene kui inglise keeles! Neil on hulk gümnaasiume, kolledžeid ja keeltekoole! Kõik see toimib, masin töötab, juba on euroliitu põrutatud, poed on pungil, kasvavad justkui seened, ja kõik see on, pane tähele, ilma meieta, iseenda pärmi peal! Ütlen ausalt, ma võtan nende ees mütsi maha. Ma lasen isegi püksid alla. Kuid ükskõik, seda idiootsust pole neil endas võita õnnestunud. Varsti saab viisteist aastat, aga meie oleme nende jaoks ikka veel okupandid. Või näiteks… Minu kolleeg, vene tüdruk, kes räägib suurepäraselt eesti keelt, kirjutab korralikult, on kuus korda käinud C-kategooriat tegemas, vaja on koguda kuuskümmend punkti, tema saab viiskümmend üheksa või viiskümmend seitse, vaat nii! Sedasi käitutakse meiega igal pool! Me ei pääse kunagi eliiti! Meid ei võeta nende ringi, ükskõik kui hästi me nende keelt ka ei räägiks! Me jääme alati teise sordi inimesteks ainult rahvustunnuse tõttu. Mitte mingit diskrimineerimist. Lihtsalt ignoreerimine. Vaata, kuidas nemad, muretud, istuvad, rüüpavad oma kokteile, tähistavad midagi, meie aga peksame keelt oma raske elu üle, meie – võõrad selles elu pillerkaaris.”
Tema tüdruk oli palju aastaid elanud USAs, hiljem väikeses Inglise külakeses, kasvatas lapsi (nagu ma aru sain, oli au pair). Ta olla öelnud ühe huvitava asja: „Meid ei oodata kusagil.” Nõustusin sellega otsemaid. Noogutasin kähku. Olin temaga isegi siiralt nõus: sihukest lollakat ei oodata tõesti kusagil.
Perepelkin ohkas ja sõnas kibedalt, et tahaks siit ära saada.
Ärkas! Kus ta kümme aastat tagasi oli? Miks praegu? Siis ei saanud, nüüd on siis äkki vajadus tekkinud… Kuid jällegi: ta ei saa. Nii ja naa. Inglise keelt oskamata on see mõttetu. Kursustesse pole ta aga iial uskunud! Tema usub eneseharimisse. Vaat sedasi. Ta on konservatiiv. Nonoh. Euroopas pole mitte kellelgi tema eesti keelt vaja. Hale nuuksatus: kellele on vaja eesti keelt? No-oh, kellele?.. Iseenesestki mõista.
„Eesti keelt pole kusagil vaja. Keel sureb välja,” seletas Perepelkin, matuselise nägu ees. „Ja jääbki välja surema. Kultuuriprogrammile vaatamata! Sest et noored sõidavad ära, seal pole neil eesti keelt tarvis, aga kui Eesti Euroopa Liitu astub, ujutavad võõramaalased siin kõik üle. Juba nad jooksevad meie tänavail ringi ja vahetavad vargapilke, juba plaanivad midagi!”
„Kes nad?” ei taibanud mina.
„Kurdid! Kui on üks kurd, siis tähendab see, et kusagil varjab end veel kümme ülejäänut. Kui on kohal üks somaallane, siis varsti tulevad kõik tema kümme naist koos laste ja kõigi oma sugulastega! Kui avatakse üks kebabikoht, siis tähendab see, et varsti on neid tosin! Ja nii edasi! Varsti hakkame ulguma nagu sinu taanlased. Eestlased pole selleks valmis. Ent kui tulevad tšetšeenid? Kujuta ette! Neil on ju perekonnad, ringkäendus, varimajandus! Ja kui ma kavatsen politseis edasi töötada, ei rõõmusta mind üldse tšetšeenid, nende kuritegude uurimine…”
Perepelkin pööras silmad pahupidi ja jätkas:
„Einoh, Eesti on ideaalne maa, kõik on hästi, seni on kõik hästi, välja arvatud kliima ja see, et edasiminekuks, nagu ma juba ütlesin, pole mingit perspektiivi. Ja mida edasi, seda halvem! Klaasist lagi on aina madalam ja madalam. Muidugi pole ma kuigi meelitatud sellest, et nad hakkavad meid veidi rohkem armastama, kui näevad tšetšeene ja somaallasi. Hakkan nende abitust vaadates lihtsalt kahjurõõmsalt käsi hõõruma. Sest nad pole kõigeks selleks absoluutselt valmis, nagu nad polnud valmis demonstratsiooniks USA saatkonna ees, me nägime, kuidas nad ämbrisse astusid. Mingid vormimütsis alla-meetritüdrukud seisid ja pilgutasid silmi, samas kui ümberringi käis selline mäsu… Tunnistan, neile see vorm sobib ja puha, kuid nad pannakse ju jalgpallivõistlusi valvama. Pole hullu, kui küproslased mängivad, aga kui tuleb viissada iiri jalgpallihaiget, see tähendab ju pogromme üle linna, istu kodus ja ära nina välja pista – maha löövad! Linn on vandaalide võimu all! Nad pole selleks kõigeks valmis. Aga mina, mida mina üksinda suudan? Ma ei taha elada ja pabistada. Pensionisambasse ma ei usu, Venemaale sõita samuti ei taha. Seal on meid kõige vähem vaja. Niigi on Venemaa meid maha jätnud, munes nagu kägu võõrasse pessa. Rabele, nagu oskad. Pean ma selles soos elusalt mädanema? Ei! Tunnen, justkui oleksin puuris! Ma rebin end tükkideks. Tahaksin alustada oma äri, kuid mul pole stardikapitali. Koguda pole mõtet. Äriajamine ei tule välja. Ma olen ju ambitsioonikas! Ma tahan ju oma äri, saad aru, oma äri! Võib-olla mõni büroo… Kuid siin pole selline asi levinud. See tähendab, jällegi, soliidsed inimesed minu poole pöörduma ei hakka, kuna ma pole eestlane, ent vene uusrikaste musta pesu ma pesta ei soovi. Sellepärast räägingi, et peaksin kusagile sõitma. Ainult et kuhu?”
Olin vait.
Umbes nii üheksa aastat tagasi töötas Perepelkin komisjonis, mis tegeles üürivõlglaste väljatõstmisega. Sellest jutustas mulle Paška:
„Kohtasime naisega Perepelkinit kohvikus, ta vedas meid enda poole videot vaatama. Mõtlesime: kui video, siis video. Vaatasime tookord palju kõiksugu filme. Ei osanud arvata, mida ta kavatses näidata, ja ega ta seletanud ka: rääkis, et üllatus, üllatus, hõõrus käsi vastamisi ja kihistas naerda. Mõtlesime: väga hea, istume maha, vaatame filmi, võtame veini. Läksime kohale, ta pani maki tööle. Issand jumal, mis film see oli! Oleksid sa näinud! Arvan, et sulle vast oleks meeldinud, sulle taolised asjad meeldivad, aga mina, ausõna, suutsin vaevalt välja kannatada ja pärast oli vastikustundest nädal aega süda paha. Kaks või kolm tundi profülaktilist õudust. Film oli sellest, kuidas need väljatõstmised käivad. Pearollis esines Perepelkin ise. Midagi jälgimat pole ma elu sees näinud. Ei tea, miks seda tehti, vahest oli see omalaadne metoodiline õppematerjal või näidisesinemine, ei tea. Peresid oli kolmkümmend! Ja igas episoodis esines tema! Ning kõik oli üksikasjalikult üles võetud, samm-sammult, ettelugemise, allkirjade andmise ja kõigega! Põhjalikult lindile salvestatud väljatõstmisprotsess. Ütlen sulle, peresid oli kolmkümmend. Olin šokis! Hiina piin! Pidasime vastu… no ma ei tea… vast viisteist episoodi. Tal oli seal riiulis veel kümmekond kassetti. Muidugi ei või kindlalt väita, et seal oli midagi sarnast, kuid pagan võtaks, Andrjuhha, ei tea, ei tea… Saad aru, kui ta seda meile näitas, ta ju kommenteeris kah veel, pildus asjalikke märkusi, selliseid asjatundja omi, kes on selles asjas kõva tegija. Ütles: „Nüüd aga algab hüsteeria mängimine… Ahah!.. Haarab südamest!.. Kutsume kiirabi välja… Nüüd mõõdetakse tal vererõhku – kõik on korras ja me jätkame tööd!” Ühes episoodis rääkis ta, et leidis pööningult magamisasemed, näidati neid asemeid ja katelt kontidega, naharibad vedelesid ümberringi, ning tema seletas tähtsalt: „Võib-olla söödi kasse.” Kujutad ette! Märkasin tema silmis isegi teatud himurust! Üleolekut! Ta justkui tõestas neil hetkil meile midagi. Ainult et mida? Et on elu näinud, et tunneb iidset tõde või midagi selles vaimus… Aga vahest ka midagi muud… Et on ennast teostanud! Vaadake! Sõjaväepolku küll ei kamanda, kuid siiski – väike Napoleon! Švonder!1 Jäle ja kohutav inimene. Olime ka ise toona võlgades, kõrvust saati kohe, raha polnud millekski. Ehkki, kellel seda ikka oli? Noh, ja ma pidasin seda filminäitamist omalaadseks hoiatuseks. Mäletan, kui me tema juurest ära tulime, siis ütlesin, et kui selliseid Perepelkineid poleks, vaadataks vahest üle ka kogu üürivõlglaste sunniviisilise väljatõstmise programm… Täpselt nagu ka siis, kui killereid ei leitaks, ei tellitaks palgamõrvu. Kuid täidesaatjad leiti ja üheksakümnendatel avastasid inimesed ennast kes tänavalt, kes vanglast, kes põgenemas, kes kõrini veres, kes aga karjääri põhjas…”
Vihma enam ei sadanud. Õhus hõljus mingi uduvine. Perepelkin kõndis ja undas: „Ideid mul on, kohe palju ideid. Pane tähele – hästi kaalutud ja läbimõeldud ideid. Ma jälgin elu. Jah! Loen palju, ajalehti, kuulutusi… Näen, mida meie inimestel vaja on. Näen, mille järele on täna eriline nõudmine. Nii et minu ideed pole tekkinud tühja koha peale, mis tähendab, et neil on jumet. Tuleb vaid pihta hakata. Algul üks, siis teine, siis läheb kõik nagu lepase reega…”
Ta pulbitses, ei suutnud peatuda, üks projekt ajas teist taga. Inimeste saatmine Skandinaaviasse, töökorraldus, kupeldamine. Tema kujutlusvõime möllas, ta vaimustus. Juba oli ta mullegi väikese
Tegelane Mihhail Bulgakovi jutustusest „Koera süda” –