Peotäis põrmu. Andrei Ivanov
Читать онлайн книгу.
tungivalt. Mulle anti kotitäis raamatuid, mille olin kohustatud läbi lugema, anti kuhi plaate, mida pidin kuulama… mitu kassetitäit filme… topiti kaasa justkui samizdat, mingite luuletuste väljatrükk… See kõik vedeles siinsamas, diivani kõrval kotis, siis aga viisin kraami neile tagasi. Isegi välja ei hakanud võtma.
Ema otsustas ära parandada vana seinakella, mis oli kogu elu rippunud võõrastetoa seinal.
„See on tõeline reliikvia,” väitis ta, värelus hääles. „Vanemate mälestus. See on mälestus… Mälestus…”
Tal oli vähe fotode pasjansist, mida trümoole laiali laotada, tal oli vähe vestlusest kolletanud vaimudega, tal läks vaja veel ka kella! Muidugi, eks kellalöökides kõlas tolle ajastu helin, auvahtkonna uljas rivisamm, katjuuša kanonaad, Levitani hääl…
Tema manöövrid hirmutasid mind. Kell oli ammuilma ära unustatud, lebas kapis koos mingite märssidega. Mis neis märssides oli, ei tea. Kuid nad tuli alla võtta. Ma võtsin ja ulatasin talle kella. Ta pusis kellakasti kallal nagu kääbus. Keerutas seda nagu ahv täringut, et kätte saada pendel, mis oli ära tulnud, põhja kukkunud ja kolises nüüd seal.
Alguses püüdis ta kella üles riputada. Arvas, et kui seinale paneb ja üles keerab, siis hakkabki aeg uuesti käima. Ronis üles mööda kokkupandavat redelit, kell õlal ja lõualuu kõveraks käänatud. Ta hoidis alalõuaga kinni valel ajal avanenud kellakapi ust. Ninaga – pendlit. Suu paokil, seadis ta osutid õigeks. Tegi võtmega: triks-traks… Lükkas pendli kiikuma. Kuulatas. Kell seisis. Vaatas edasi. Pendel vajus jõuetult rippuma. Koputas kella vastu: koppkopp. Kella seest kostis: pubumm. Jälle: kopp-kopp ja – kuulatab. Nagu oleks kellegagi sedasi kopsides rääkinud. Pisarad silmis.
Ema sõber ütles, et uurib asja. Keerutas kella käes ja teatas, et mingi vedru on katkenud. Vajatakse spetsialisti.
Oo, mind vaimustas see sõna! Muidugi, sihuke antiik! Vajatakse endisaegset meistrit! Annaks jumal, et sellised oleksid maha surnud! Olin seda kella lapsest saadik vihanud. Mind ajas närvi ainuüksi mõte, et ma jälle kuulen, kuidas ta otsekui kurku puhastades enne löömist sisisema hakkab, siis aga pauk paugu järel lööb, sillerdab, lööb rahunedes, lööb nagu soniv haige, tasapisi maha käies.
Läksin alati targu toast välja. Kuid kell oskas ootamatult tabada: mingi reumat põdev vedru võis äkitselt sirutudes liigesest ragiseda, siis aga tiniseda, tuues kuuldavale rahutu noodi – need helid panid hambad valutama!
Ei, kella poleks ma üle elanud. Ta rõhus mind isegi katkisest peast, meenutades kandilist, ammu maha käinud aega.
Milleks talle see kell? Ma ei saanud aru.
Nii palju aastaid vedeles niisama, nüüd aga äkki, heast peast…
Ta tahtis mingis mõttes aega tagasi pöörata.
Mina ei tahtnud seda sugugi. See oleks kõige viimastel aastatel üleelatu eitamine. Minu elu oleks kaotanud selle hapra ja ainult minu jaoks väärtusliku mujal elamise kogemuse. Selle vastiku kella paukumine oleks – löök löögi haaval – maha tõmmanud kõik, mis ma olin omandanud ja mõtestanud seal, teisel pool Läänemerd.
Ent ema armastas kella titaeast peale. See oli tema lemmiklelu. Ta mõõtis selle abil aega. Tema jaoks tekkis ja voolas aeg selle kella soolikates. Aeg sündis siin ja suri siin. Ta oli kogu elu teadnud, et kell ripub tema vanemate võõrastetoa seinal ja sünnitab aega. Minu väike ema rääkis kellaga, kui üksi koju jäi. Vahel kell naeratas, siis oli kolmveerand kolm, teinekord nukrutses – kahekümne pärast neli. Ta nihutas laua seina äärde, ronis toolilt lauale, seisis püsti ja vaatas, kuidas läikima hõõrutud pendlis loksub tema peegelpilt nagu kalake purgis.
Nüüd tahtis ta siis seda kõike tagasi.
Ta pöördus minu poole, et aitaksin tal kella töökotta viia.Keeldusin.
Siis palus ta oma sõpra ja too ei saanud keelduda.
Ta kandis kella kätel justkui magavat last, justkui Pähklipurejat. Õues tibutas, nad olid „pähklipureja” kile sisse mässinud. Jälgisin neid aknast. Kui nad tänavale astusid, tundus mulle, et ema oli meelega kiletüki eemale tõmmanud, nagu tahaks, et kell näeks maailma ja saaks õhku hingata.
Neile öeldi, et remont võtab paar nädalat.
Ei hakanud ootama, kolisin ära.
Kolisin vanasse Stalini-aegsesse majja. Paksud külmad seinad, kõrged laed. Kõmavad pimedad trepikojad mineviku sünkjate mälestustega. Pidulikud astmed, igaüks nagu hauaplaat. Hiiglasuured võbisema panevad uksed. Selle Stalini-maja vaikus oli hämmastav. Vaikus on igal pool erinev. Paneelmajades pulbritaoline, puumajades läbipaistev, tolmust läbi imbunud. Selles Stalini-aegses majas oli vaikus raske, rusuv, kroonulik, niiske. Tundsin ennast seal otsekui isolaatoris.
Korter kuulus kunstnikele: seal oli palju kõiksugu maale, mis seisid tohutu kapi taga, ja kapis endas polnud ruumi, et sinna kas või särgid rippuma panna – maalid, lõuendid, värvikarbid, purgid… Ning maalid lebasid ka kapi peal, rullikeeratuna nagu tapeedid… maalid, maalid: vutlarites, kartongil, papil, raamile tõmmatud lõuendil, raamides. Hingamisruumi polnud. Keerasin neid ajaviiteks lahti ja vaatasin, tegin suitsu, jõin õlut, laotasin mööda korterit laiali. Ikkagi olid nad kõik topitud siia-sinna kuidas juhtub, seal leidus kõiksugust jama: vanalinna tänavaid, raekoda, kõiksugu torne, punaseid kivikatuseid ja muud. See-eest oli kempsu laiendatud ja ruumi trepikojast juurde võetud, sinna oli pandud dušš ning kõik vooderdatud ilusate keraamiliste plaatidega. Mulle räägiti, et nad olid ise neid plaate teinud, ise põletanud ja seinale pannud. See oli väga ilus, kuid ikkagi veidi leinaline – nagu krematooriumis.
Mulle näis pidevalt, et ma pole selles majas mitte niisama, vaid et keegi peab tulema või midagi juhtuma. Uksed paukusid seal väga kõvasti, justkui millegi eest hoiatades. Majas elasid ainult vanurid. Ühistu esimees muudkui käis ja ässitas elanikke mingit laenu võtma. Remondiks. Kuid keegi ei olnud nõus, kuna ka esimees ise ei osanud korralikult selgitada, mida nimelt ta majas remontida tahab. Ega ta eriti pingutanud ka. Oli selline lohakas ja laisk, pidas mingeid putkasid või parklaid; temast oli saanud esimees oma sõbra ärgitusel, kes oli ühistu esimeheks naabermajas. Erinevalt meie majast oli tolles majas kaks trepikoda rohkem ja sealne esimees oli tõeline buldog. Ta sai sealt rohkem palka, oskas ka laenuvõtmiseks põhjuseid leida ja oli nii osav, et talle ei saanud keegi ära öelda.
Hommikuti läksin rõdule. Naaber jõi seal kohvi. Hakkasin temaga teed jooma ja suitsu tegema. Ta tõi mulle tabureti. Mul oli korteris vaid üks tool ja see ka raske. Naaber oli üle kuuekümne. Töötas kojamehena. Oli riukalik, kuid naljakas, pudistaja. Mõnikord oli tema kõnest raske aru saada. Aga vahet polnud ka. Ta rääkis kõige banaalsemaid asju. Muudkui kaebas tervise üle, jõi õlut, sõimas naabrinaisi ja valitsust. Teda oli lihtne ära unustada ja oma mõtteid mõelda. Nägime palju kordi, kuidas meie ühistu esimehe juurde sõitis (kuigi oleks võinud ju ka lihtsalt jala tulla) naabermaja esimees ja päris: „Noh, mis su penskarid teevad? Olid nõus laenu võtma? Kuidas ei? Kas me siis sõidame või mitte? Ma ei mõista, me ju leppisime kokku, et nüüd kohe sõidame… Davai, pressi neile peale ja paneme ajama…” Istus siis oma BMWsse ja sõitis ära, meie esimees aga riputas välja kuulutuse erakorralisest ühistu koosolekust ja hiljem jutustas naaber mulle, et esimees oli päevakorda võtnud kaks punkti: esiteks esimehe palga tõstmine ja teiseks laen. „Ja ta põrus mõlemas punktis läbi!” rääkis naaber peopesi kokku lüües ja naeris kähinal.
3
Täditütre eksmees Volodja jutustas igal võimalikul juhul mulle oma sõbrast Leonidist, kes töötas suures Rootsi firmas.
„Ja mitte lihttöölise, vaid tõelise mänedžerina,” sisistas ta, nagu oleks see teab milline saavutus. „Ja mis peamine,” koputas ta sõrmega vastu lauaserva, „ilma mingi eesti keele oskuseta!”
Seda öeldes kerkisid ta tihedad kulmud kõrgele üles ja ühinesid peaaegu hallide juuste madala tihnikuga; huuled, vuntsid, habe, nina – kõik ronis ülespoole ning Volodja nägu muutus tundmatuseni, sellest sai jõle mask. Vahel nägin isegi unes, et mõni tütarlaps kergitab imestusest kulme ja äkki ilmub tema asemele Volodja,