Peotäis põrmu. Andrei Ivanov
Читать онлайн книгу.
muudkui: „Noh, millal siis on võimalus kõnet pidada?” Talle näidati tehast, talle näidati linna, talle näidati kloostrit, teda toideti restoranides. Ta sõi, jõi ja päris: „Noh, millal on siis võimalus kõnet pidada?” Keegi ei saanud tast aru. Ei taibatud, mida ta tahab. Volodja naeris. Vaatasin mujale.
Lõpuks jõudis ta kulminatsioonini. Viimasel päeval enne ärasõitu sattusid nad jälle tehasesse, kus sajad hiinlannad kurikuulsaid telefone kokku pakkisid. Eestlane kogus lõpuks rahva kokku ja pidas kolmveerand tunni pikkuse kõne. Läks täide see, millest ta unistanud oli. Ta tundis ennast oraatorina. Eestlane karjus, karjus miskipärast saksa aktsendiga.
„Ümberringi valitses surmavaikus,” rääkis Volodja häält alandades, „hiinlased kuulasid tähelepanelikult, pead kuklas. Isegi silmad olid neil hämmeldusest pärani läinud!” Seda öelnud, naeris Volodja väga pikalt meile silma vaadates, kogu kehast vappudes nagu peni pärast suplemist. Pärast kõne lõppu oli ülemus palunud, et talle küsimusi esitataks. Kuid keegi ei küsinud, kõik jätkasid naeratamist ja vaatamist, otsekui oodates tema kosmilise kõmina järjekordset sööstu. Eestlane uuris giidilt, miks nad midagi ei küsi ja see vastas: „Sest et nad ei mõista sõnagi inglise keelt,” ning naeratas samuti.
Nüüd pahvatas Volodja naerma! Oi, kuidas ta pahvikslöödud eestlase üle naeris! Ta lihtsalt joobus! Milline anekdoot!
„Ja seda ei räägitud mulle edasi, vaid ise – ise – ise nägin oma silmaga!” hüüdis ta vaimustunult.
Oma napist inglise keelest piisas talle, et mõista… See, kuidas ta kõõksus, oli vaatamist väärt. Näis, et ta variseb kohe kokku, ajades vahtu välja nagu tulekustuti. Hirnus nii, nagu oleks ise ülemusele selle augu kaevanud. Ta hakkas juba hingeldama ja suuga õhku ahmima. Nägin isegi kurgumandleid – need kaks verevat pähklit värisesid ja nende vahel vibreeris eemaletõukav keeleke.
Ikkagi arvan ma, et Volodja rääkis selle anekdoodi kadedusest. Kujutan ette, kuidas ta oma sisemuses kees, kees aastate kaupa, kees tühjaks kuni põhjani ära kuivades ja mõtteid mõlgutades.
Et kes ta on?
Kes ta, eestlaseniru, selline on?
Tatikas, isegi Vene sõjaväes pole käinud.
Millest saab temaga rääkida, kui ta vene keelt vaevu tönkab?
Tõusis ülemuseks, tegemata läbi pikka ja keerulist eluteed nagu Volodja, neljakümne seitsme aastane, kõõmaga üle riputatud ja elult peksa saanud insener. Tema ülemus polnud tehases istunud, tundide kaupa lollakaid plaate tinutanud, polnud Magnitogorskis radist olnud. Polnud Ašhabadis eikellelegi vajalikke raadioid kokku pannud. Polnud võidelnud koha eest Tipis, et Eestisse üle kolida. Polnud minu täditütart emmates elu külge klammerdunud (einoh, küll too on tubli, et mehe maha jättis!). Polnud ühikates elutsenud. Polnud äratrööbatud kultuurimajades valgustajaks olnud, kus parteitöötajad tundide kaupa oma mõttetuid ettekandeid pidasid (ja et valgus jumala pärast ei kustuks!). Jah, eestlane ei olnud nagu tema piinelnud, polnud kannatanud. Kus sa sellega! Mida ta selles elus üldse näinud oli?! Oli kohe koolipingist instituuti astunud, sealt edasi mänedžeriks saanud.
„Muidugi, sellel maal on ta inimene,” tegi Volodja kibeda lõppjärelduse. „Mitte välismaalane nagu mõned.”
Ometi, ingliskeelse kõne oli eestlane siiski pidanud. Aga see siin, isegi kui vene keeles on midagi vaja öelda… mökk-mökk… kui ainult, siis ehk toost noorte terviseks – ongi kogu Volodja!
Oh, ma mäletan, millist jama ta Soome ultralühilainelt lindistas! Terve kapp oli kassette täis. Püüdis aastate kaupa lainet, kümme aastat kogus! Kakskümmend! Kool&The Gang, Eruption, Dream Express, The New Seekers… Isegi mina, kolmeteistaastane, sain juba aru, mis möga see on! Kuid tema muudkui väntas neid iga päev ja kiitles heli kvaliteediga. Ultralühilaine! Millised sagedused! Sama väärikalt näitas ta vanaaegsel projektoril kodukino. Ta filmis väga palju minu täditütart. Kui tubli too ikkagi oli! Meie perest kõige taibukam! Jättis selle töllaka maha ja sõitis Inglismaale, kus leidis endale veel üsna noore vallooni. Kui ma nüüd õigesti aru sain, müüs valloon maha kas siis mingi mõisa või karjamaad, avas bed&breakfast’i ega tee enam üldse mitte midagi. Fotode järgi otsustades nad muudkui reisivad ringi ja panevad tina… No on tubli! Pane tina, kui tervist jagub! Ja mitte selle kopitanud inseneri, vaid hoolitsetud britiga! Tõeline James Bond!
Volodja lasi käest väga palju. Mitte ainult naise, vaid ka aja, ei õppinud keelt ära, ei harinud ennast, tal polnud midagi, millega uude vagunisse trügida. Ta oli jäänud sotsiaaldarvinismi pressi alla. Talle ei olnud midagi kätte jäänud. Pikk tööstaaž tehases Punane RET kaotas igasuguse mõtte niipea, kui tehas ise ära kadus. Kuid nagu Perepelkinil, oli ka temal oma arhiiv: Nauka i Žizn, Modelist-konstruktor, Tehnika Molodjoži… ja vihikud, kuhu ta üles märkis kõik niinimetatud „remonditööd”. Vihikuid nimetatigi nii: „Remonditööd”. Kindlasti koos kuupäevadega. Näiteks: „Sügis 1973 – talv 1978”. Viisaastakute kaupa… Vihikutes aga – needsamad tuttavate, sõprade, sugulaste raadiod, telekad: Uralid, Dzintarsid, Šiauliaid ja ülejäänud puusärgid. Mäletan, kuidas ta meie külmkapiga jändas, kuidas minu Elektronikale kiire vivisektsiooni tegi. Ta pani kõik kirja nagu liiakasuvõtja! See oligi tema teadmiste varasalv… jändamine, jändamine… tuhmilt helkiva tulukese romantika… KBH-49, Sadko, Raduga, Rubin2 … Kola! Veel kümme aastat tagasi olin ka ise olnud sentimentaalne lollpea, mulle meeldisid poolid, kriuksuvad nõelad. Kuid nüüd – kuradile kõik! Kineskoobid ja LCDekraanid – kõik on kola! Jutte uutest digikaameratest talun ma veel vähem kui jutte fotodest. Rääkimata juba minevikust. Minevikku pole – see on igaveseks kustutatud. Me sõidame liftis eikusagilt eikuhugi, meie jalge all vajuvad põhjatusse korrused muumiate, sputnikute, Belkade-Strelkade, kuukulgurite ja Armstrongidega. Inimkonna ajaloos pole mingit ilu ja tolle viletsa tehnika ees, millega nõukaaja tehased meid üle ujutasid, ma aukartust ei tunne. Portselanist pardike vanaema kummutil, mida vaadates ema pisaraid valab… Tatine härdameelsus! Mul läheb süda pahaks! Tulevad ajad, kui ka tänapäevale vaadatakse tagasi sarnase jälestusega. Kuid ei, mitte paremast tulevikust, vaid mingist korporatiivsest nõukataolisest värgist! Sest et ei lähe paremaks, ei lähe iialgi! Pole mingit arengut, progressi, paranemist… ega tule ka! Igasugune progress on Rodtšenko3 poolt retušeeritud Valge mere kanali ehitajate piinatud näod. Kuid järglased on sama rumalad nagu meiegi, nad hakkavad samamoodi tagasi vaatama ning ohkima: vaat kui halb oli… palju halvem… neil seal, kahekümnendal sajandil, oli kõik nii halb… nii halb… ikkagi on paremaks läinud. Kuidas tahaks hüüda: „Ärge vaadake tagasi! Unustage meid! Suruge gaas korralikult põhja ja kaduge silmapiiri taha!”
Ma jõin ja jäin purju, tundsin juba, kuidas sajandid minu all põhjatusse varisevad, kuidas ajaloo spiraal lahti hargneb, põledes nagu filmilint, ma tundsin ennast õhus hõljumas, minu ümber lendasid tuhaliblikad, inimkond vajus olematusse, Volodja aga muudkui naeris ja naeris oma anglofiilist ülemuse üle – too oli oma Hiina-reisile võtnud kaasa ingliskeelse „Lolita”!
„Sest et Nabokovit loeb meie president,” selgitas meile Volodja. „Tema on aga meil ameeriklane! Mida ta üldse Eestist teab, kui pole sünnist saadik siin elanud? Mis president see on?”
„Ta töötas raadios Vaba Euroopa,” lausus Leonid mõtlikult.
„Tõsi või! Seda enam! Seal on ju ainult juudid!”
Ja jälle jooksis üle tema näo kerge naeruvirvendus, ta turtsatas, seejärel pani vulkaaniliselt hirnuma.
Leonid asus esimesel võimalusel asja kallale. Kaasas mindki vestlusesse. Nähtavasti tahtis ta kiiremini aru saada, mida ma endast kujutan. Sellepärast hüppas ta Hiinast üle terve Euraasia turuplatsi Taani fregatini Jylland, jutustas natuke Islandist, neljasaja-aastasest orjapõlvest, ütles, et Taanimaa on geograafiliselt Euroopa kõige suurem riik, millega hämmeldas, jahmatas Volodjat, kes langes minu silmis veelgi madalamale.
Siis selgitas, miks, ja too lasi oma naerul kõlada, hüpeldes nagu papagoi. Ent Leonid ei lubanud tal ennast üles kruttida, vaid jätkas. Rääkis, et taanlased on lõppude
Nõukogudeaegsed televiisorimargid.
Aleksandr Rodtšenko – Nõukogude maalija, graafik, arhitekt, fotograaf, kes on tuntud oma 1933. aastal Valge mere kanali ehitusel tehtud fotoseeriaga.