Sul puudub kohusetunne. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
sõna on seaduseks, mõtlesin endamisi ja läksin majja.
Baaba, kellega Synne isa koos elas, polnud üldse sõbralik ukrainlasest memmeke, paksuke ja kirju rätikuga, vaid tige turtsuv kõrendist vanamoor, kes aina irises. Seda küll vene keeles, aga ma sain temast suurepäraselt aru. Mõistagi ka Synne, sest lapsepõlves oli tema kodune keel olnud vene keel ja ta valdas seda väga hästi.
Oliver ja Pisu ei teinud mutist väljagi, vaid toimetasid oma asju. See tähendab, et lähedal oli suur kaubanduskeskus ja veidi kaugemal suur Maxima. Teadagi, kuhu nad siis läksid. Lubasin neile helistada, kui oleme asjad peale saanud.
„Isa,” ütles Synne, „sul pole vaja seda korterit üürida. Ma ostan sulle Pärnusse korteri.”
Baaba kuulis seda ja ajas silmad punni. Mina ei teinud teist nägugi. See on ikkagi miljardäri oma asi, mida ta oma rahaga teeb. Synne võiks oma vanamehele villa koos kõige selle juurde kuuluvaga ka osta ja palgata papsile terve armee teenijaid, kes tal õlle järel käivad, aga liigne luksus oleks isa ainult hukutanud, seda me teadsime.
„See on liiga kallis, tütreke,” arvas isa. Jumal hoidku. Oleks paps ainult teadnud, millist varandust tema laps haldab ja kui palju ta minule andnud on!
Synne täitis oma lubaduse ja kolis isa ühetoalisest punkrisarnasest barakist kenasse kahetoalisse korterisse südalinnas. Üür läks otsekorraldusena Synne pangaarvelt ja pension jäi isale täielikult elamiseks ning õllerahaks.
„Ta on ikkagi minu isa,” sõnas Synne nukralt õlgu kehitades ja toimetas edasi. Esialgu muidugi isa Ivan ei uskunudki, et tütar oma lubaduse täidab, aga hea oli õrritada baabat, kes vihasena, käed puusas esikus seisis ja meie sagimist jälgis.
Isal oli vähe mööblit. Tal polnud isegi voodit, seda asendas madrats põrandal. Täpselt nagu minulgi, kui ma olin aastaid Kadyga koos elanud ja tema juures köögilaua all maganud. Niisiis otsustasime minna voodit ostma. Ka kappi oli vaja, köögilauda, elektripliiti ja külmkappi. Muidugi kööginõusid ja üldse sai see väga pikk nimekiri, mille Synne isale vaja minevatest asjadest kokku pani.
„Kallis tütreke,” oigas isa. Täna polnud tal aega isegi õllepudeli poole vaadata, sest tegemist oli palju. Ka Oliver oli meil abiks ja aitas mööblit tassida. Samuti Pisu, rääkimata Laurisest. Pisu ja Oliver teenisid oma toimetamisega ära Synne sügava tänu ja pangaautomaadi juurde minnes terve varanduse. Muidugi lapse seisukohast võttes.
Polnud mõtet hakata öösel tagasi Naistevalda sõitma ja me jäime ööseks Pärnusse. Hotellis silmitses administraator meie väsinud ja higiseid kujusid kahtlevalt, kuid ei öelnud midagi. Ta registreeris meie perepundi sisse ja me läksime oma tubadesse. Oliver ja Pisu said omaette sviidi, meie Synnega endale oma ja Lauris ka. Kõik olid rahul.
Järgmisel päeval toimetasime edasi. Laste pärast muretsev Linda helistas jälle Synnele. Millegipärast tundus mulle, et nad läksid isegi natukene riidu, sest Synne oli hiljem tujust ära ja rääkis vähe. Õhtuks oli ta tusatuju siiski kadunud ja me jalutasime randa ujuma.
„Isa rääkis mulle juba ammu, et tahab selle baaba juurest ära tulla. Valentina on vist ta nimi,” seletas Synne mulle.
„Miks?” küsis Lauris, kes oli meiega kaasa tulnud.
„Noh, küllap siis neil omavaheline elu ei klappinud,” arvas Synne.
„Ivan on vahva,” arvas Oliver, „ta lubas mind kalale viia.”
„Ära võta mu isa lubadusi väga tõsiselt,” hoiatas Synne madalamale vajunud päikese käes silmi kissitades. „Ta on kerge lubama, aga lubaduste täitmisega tekib probleeme. Kalale võid sa teinekord koos Laurise või onu Hinnoga minna.”
Oh, Synne, minust pole enam kalameest, mõtlesin endamisi, kuid valjult ma seda välja ei öelnud. Äkki on Laurisest asja, arvasin. Saabki mõneks ajaks minema ämma juurest, kes nüüd uljalt friikartuleid kasvatab. Ei olnud friikartulid. Kartulikrõpsud ka mitte. Pagan, ma enam ei mäletagi, mis ta kevadel maha pani! Ah soo, need olid kurgid, tuli mulle viimaks meelde. Lilit loodab nendega tohutu varanduse teenida, kuigi suurem osa tema põllunduse rahast oli minu käest laenatud ja ma tahtsin seda tagasi saada. Vähemalt olin nii talle öelnud, ent ausalt öeldes oli mul täiesti suva, kas saan selle mõnikümmend tuhat oma pangakontole tagasi.
Meres ujumine ei pakkunud ka vähimatki mõnu. Ikka oli palav ja ma lausa õhkasin kuumust.
„See on armastusest,” arvas Lauris liival külitades.
„Kas armastus teeb keha kuumaks?” küsis Pisu. Plika oli venna käest jäätise välja nuianud ja lutsis nüüd seda.
„Ma ei tea. Küllap vist,” leidsin oimetuna. Viimaks ei talunud ma enam seda roidumust. Võtsin Oliveri ja Pisu kaasa ning läksin otsima kohta, kus saaks tassikese kohvi juua. Tavaliselt ma õhtuti kohvi ei joonud, kuid seekord otsustasin erandi teha.
Leidsingi rannakohviku ja me läksime sisse. Võtsin suure tassi kanget kohvi ja lastele ka midagi, sest ma lihtsalt ei suutnud eirata Pisu kurbi silmi, kui ta mulle otsa vaatas. Ise tegid nad plaane järgmiseks päevaks, et osta endale tädi Synne antud raha eest midagi mälestusväärset. Kui Oliver oli praktilisem ja tahtis endale uusi riideid – teksaseid, botaseid ja muud seesugust, siis Pisu pidas silmas suurt mänguasjapoodi oma ammendamatute varudega.
Linda helistas Oliverile ja ma kuulsin teda lausa karjumas. Mitte ei mõiganud, miks ta nii närviline oli.
„Mis teil seal toimub?” kisas ta.
„Midagi ei toimu,” vastas Oliver ja andis telefoni õele, et see emaga edasi räägiks.
„Me oleme koos onu Hinnoga rannapeldikus ja joome kohvi,” teatas tüdruk asjalikult.
„Kohvikus, mitte peldikus!” nähvasin.
„Õigus,” parandas Pisu nüüd ennast ja surus telefoni veelgi kõvemini vastu kõrva. „Me oleme koos Olle ja onu Hinnoga kohvikus.”
„Ja kus on tädi Synne?” küsis ema.
„Tädi Synne jäi koos Laurisega randa,” kostis väike neiu nii asjalikult, et ma lausa imestasin. Temast võib tulevikus saada niisama asjalik naisterahvas nagu Synne, sest ta oskas ennast igas mõttes paika panna. Tulevane miljardär paistis juba koonerdamisega silma, sest ta lasi vennal endale jäätise osta.
Õhtul ei tulnud mul und. Istusin tugitoolis ja vaatasin aknast välja. Linn oli hämar ja vaikne. Isegi majad näisid tukastavat, aga mina magada ei saanud. Synne põõnas juba ammu. Ta oli keeranud ennast õhukese teki sisse ja nohises vaikselt. Mina vahtisin nagu ööloom, silmad punnis peas, teades, et järgmine päev on mu enesetunne õige vastik, kui ma juhuslikult ei hakka endaga kaasas kandma energiajooke või kohvitopsi. Energiajook mulle ei istu, seega jäi üle loota ainult kohvi peale.
Kaks päeva hiljem läksime isa Ivani uude korterisse kolima. Nüüd juba südalinna, kuhu Synne oli korteri ostnud. Ilus kahetoaline asus majas, mille välisuksel oli koodlukk ja trepikoda läikis puhtusest. Seekord polnud Pisu meiega kaasa tulnud, vaid läks ema juurde, aga Oliver oli valmis ikka aitama, sest teadis, et tasumata see töö ei jää. Ja raha oli tal väga vaja. Loomulikult tasus Synne talle töö eest. Mõnes mõttes olid lapsed meile väga lähedaseks saanud. Armsaks ka, kui muidugi Oliveri kohta saabki enam laps öelda, sest ta kõlkus noormehe ja jõngermanni piirimail. Asjade kohale sättimine ja korteri mugavaks tegemine võttis aega neli päeva. Ka Priit ja Kady olid Pärnusse tulnud. Priitki helistas sageli, kuid tema jäi rahulikuks ega teinud millestki probleemi. Ta usaldas mind ja Synnet. Nüüd tahtsid nad samuti natukene aega ja raha sirgeks lüüa ning üheskoos Pärnus suvitada. Kady oli töö koolis kaotanud ja jäänud sissetulekuta, kuid seevastu oli Priidul hakanud paremini minema ja tal oli õnnestunud oma maale inglismannidele maha müüa. Igatahes said nad hakkama ja tundusid oma eluga päris rahul olevat. Mis oli muidugi tore. Ma ei soovinud oma endisele naisele halba ja osalt olingi mina Priidule Kady kaela määrinud. Hetkel elasid nad Kady korteris. Usun siiski, et Priit ei pidanud Kady köögilaua all magama nagu mina kunagi.
Nüüd oli Synne isa korteris jälgi nii naiselikust hoolitsusest kui ka mehelikust maskuliinsusest. Vähemalt