Sul puudub kohusetunne. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
Hõim,” uuris üks blondide lokkis juustega naine, kes ootamatult meie juurde ilmus. Vaatasin toda mulle täiesti võõrast keskealist, kuid ilusa kehaehitusega naist huviga. Mida ta tahab?
„Ma tahtsin teile öelda, kui lummatud ma teie kunstist olen. Olen näinud teie maale ja need on mind suisa hinge põhjani vapustanud. Kas te neid ka müüte ja mis hinnaga?” siristas naine ja istus meie juurde. „Palun kohvi ja klaas mahla samuti,” sundis ta mind tagant, nagu oleksin ma tema kavaler. Oliver tuli ka koos minuga leti juurde kaasa, sest tahtis endale midagi magusat reisi peale kaasa osta. Kui tagasi jõudsin, oli naine juba Retsiga ühise keele leidnud ja vestles tollega sundimatult.
„Ma unustasin ennast tutvustada,” ärkas blondiin üles. „Olen Anne Tali ja töötan turundusjuhina Tallinnas.”
„Ahah,” mühisesin matslikult ja mul oli täiesti ükskõik, kas too blondiin turustab kogu Tallinna või on seal mõni firma ka. Võtsin kohvitassi ja rüüpasin lonksukese. Kohv oli ka täna kuidagi eriti tuim ja maitsetu.
Vaatasin Retsi poole ja too raputas pead. Ta näitas silmadega kohvitassile ja pigistas hetkeks ühe silma kinni.
Panin tassi tagasi lauale ja lükkasin selle endast eemale. Kohvi ma täna ei joo. Andsin Oliverile raha ja palusin poest ühe energiajoogi tuua.
Korraga hakkas proua, preili, piiga, neiu, naine, tüdruk… igatahes sellel Annel väga kiire ja ta tegi minekut. Ka Retsil oli välja asja ja ma jäin lauda Oliveri ootama. Rets tuli tagasi koos Riinaga, kes haises juba õlle järele, ning tema kilekotis tundus olevat mingi joogipoolis. Ka Oliver tuli.
„Ma panin tähele, kuidas see naine sulle midagi kohvi sisse puistas,” ütles Rets. „Nüüd nägin vähemalt tema autonumbri ära.”
Ma oleksin tahtnud sellest kohvitassist proovi kaasa võtta, kuid kahjuks oli korralik ning usin teenindaja kõik nõud juba kokku korjanud. Küllap ka puhtaks pesnud. Nii ei jäänudki muud üle kui tagasi autosse minna ja teekonda jätkata. Kuna poole tunni jooksul polnud minuga midagi juhtunud, siis lootsin, et nii see jääbki ja see sutsakas solgitud kohvi käib minust lihtsalt läbi. Siiski tekkis küsimus: kes tahtis mind mürgitada ja milleks? Võib-olla see, et olin Synne endise firma juhatuse liige, oli küllaldane põhjus mind mürgitada? Synnegi oli mõne aja eest ohus olnud ja nüüd oli siis järg minu käes. Aga enne võiks ju ikkagi öelda, milles asi on, ja äkki ma suudan nende soovid täita! Pagan, ma ei tea isegi. Pean Synnega asja arutama. Variante on mitu, nii et neis kõigis sotti saada on võimatu. Synnel ehk õnnestuks, aga mina nii tark ei ole.
Sõitsime tagasi Kurrule ja ajasin koos Retsiga muruniiduki maha. Kontrollisin, kas küte ja õli on olemas, ning palun väga: mine Oliver ja kaaruta sellega, palju süda lustib. Peaasi, et majale ja basseinile liiga ligidale ei läheks, sealt tuleb ikka muruniiduki või – trimmeriga rohi maha võtta.
Ausalt öeldes polnud mul aimugi, kuidas see riistapuu sõidab. Seda ütlesin ka Synnele, kui too koos oma klassiõe Lindaga koju jõudis. Mõlemad seisid minu ees nagu pahad vaimud, käed puusas ja silmad kurjad. Raputasin korraks pead ja mõtlesin, et kohv selle sodiga on hakanud vist mõjuma ning ma näen topelt. Siiski vist mitte, sest üks naistest oli prillidega ja teine mitte. Murutraktoreid oli ka üks ja Rets ja Riina ja… Oliver oskas masina kiiresti käima ja liikuma panna ning sellega muret polnud.
„Sa oled täiesti vastutustundetu,” õiendas Synne. „Paned lapse murutraktori rooli ise teadmata, mis pidi see liigub.”
„Edaspidi nagu näha.” Lehvitasin ja Oliver viipas vastu. Tal oli mõnus ja hea. Oleks ainult muru rohkem olnud, sest traktor haaras kaunis laialt ja muru tema ees lausa sulas kokku.
Synne lõi käega ning läks koos Lindaga majja, sulgedes enda järel ukse. Ma ei jõudnudki talle rääkida Laagris joodud lisanditega kohvist ja kenast blondiinist. Võib-olla ongi parem, kui hoopis vait olen. Synne läheb muidu kohvi pärast paanikasse ja blondiini peaksin tegema ka palju vanemaks ning koledamaks, kui ta tegelikult oli. Aga mida pidanuks ma siis tegema, kui ta minu juurde ujus ja seletama kukkus. Nõu võin ju ka pärast pidada, aga praegu oli tõeline õndsus konutada päikese eest sirelite ja puude varjus. Traktor liikus üsna aeglaselt ja isegi kui poiss sellega millegi vastu põrutab, ei juhtu temaga ikka midagi hullu.
Näppisin vanade vahtrate koort, mis meil väravate juures seisid ja jälgisin traktoriga tiirutavat Oliveri. Või mina olen vastutustundetu! Äh. Mõelda vaid! „Oota, Oliver, ära mine konnatiigile nii lähedale! Kuuled, poiss või! Oota! Appi!”
Jooksin kiiresti konnatiigi juurde ja aitasin Oliveri sealt välja. Muruniiduk oli ilusasti konnatiigi põhjas ega olnud isegi kummuli läinud. Ainult väikene õlilaik oli kerkinud veepinnale, muidu oli kõik täiesti korras. Oliver seisis ülimalt õnnetu näoga ja kiikas muruniiduki poole.
„Ma ju hoiatasin sind,” noomisin poissi. „Aga pole hullu, küll saame selle niiduki sealt kätte ja töötama hakkab see ka. Mis see tilk vett talle ikka teeb.”
„Tilk vett!” kriiskas Synne mu selja taga. Tema ja Linda olid õnnetust näinud ja joostes ateljeetoast õue tormanud. „Laps oleks võinud niiduki alla jääda ja ära uppuda, sinule on see aga tilk vett. Kuradi mees!”
„Sulle võib iga päev mõni oks, kivi või katus pähe sadada!” nähvasin. „Sa võid auto alla jääda või jala vigaseks kukkuda. Ei saa nii närviliseks iga asja peale minna. Kui niiduk olekski ümber läinud, siis on selle lõikur juba küllalt lai, et poissi mitte kokku litsuda. Ainuke asi mis… Persse!” vandusin. Mu süda oli paha ja silmade ees käis ringi. Nüüd hakkasin tõesti kahekordselt nägema. Ilmselt olen saanud päikesepõletuse… Piste või midagi sellist.
„Mis sa ropendad!” riidles Synne. „Ise keerad käki kokku ja… Kuhu sa lähed nüüd? Oota ometi! Hinno, mis sinuga on?”
Ma ei saanud enam millestki aru. Kogu mu keha kuumas ja pea oleks otsekui lõhkenud. Kakerdasin maja poole ja viimane asi, mida ma tajusin, oli see, et Oliveri märjad käed haarasid mu ümbert kinni ja tirisid kööki. Siis vajusin pimedusse.
3
„Ei tea, kas Rapla haigla hakkab minust sügavat puudust tundma, kui ma teatud aja tagant jälle sinna sisse ei lenda. Aga seekord polnudki ma enam Raplas, vaid hoopis Mustamäel. No mis mõtet oli siis kohe tagasi sõita, kui ma olekski võinud siia jääda, sest võtsin nagunii Retsi ja Riina Mustamäelt peale. Kokkuhoid missugune! Nüüd uha aga edasi-tagasi nagu napakas.”
„Tead, Hinno, ole parem vait. Meil on niigi raske olla,” noomis Synne ja kohendas patja mu selja taga.
„Teil,” imestasin. „See tähendab siis kellel?”
Synne laiutas käsi. Vaatas korraks palatiukse poole ja ohkas.
„Kõik tulid: Riina, Rets, Oliver, Linda, Lauris isegi Priit. Ainult Kadyt ei ole ja parem ka,” valgustas ta mind.
„Mingi pidu või?” küsisin irvitades. „Kutil viskas palavaga pildi eest ära ja teie kohe kõpsti kohal nagu Madonna etendusel. Kas see on traditsioon või?”
„Ma näitan sulle praegu sellist pilti, et oled uuesti kolm päeva koomas. Miks sa ei rääkinud mulle, et sind mürgitati? Alles Arno käest sain ma seda teada,” plärtsus Synne.
„Mis see tilk rotimürki ikka mehele teeb,” ühmasin. „Kevadel pani rästik siraka ära ega olnud ka midagi. Nüüd siis…”
„FSDB oli see!” käratas Synne.
„Miks mitte FBI?” ilkusin vastu. Ma ei uskunud ikka veel, et asi nii tõsine oli. Mis kolm päeva? Jama ajab. Päike oli madalal, kui ma kokku kukkusin, ja nüüd hakkab juba loojuma. Mingi kolm päeva ja ma tunnen ennast nii hästi. Mine või kohe hokit mängima, aga vist ei lasta.
Synne oigas ja kutsus teisedki palatisse. Kitsuke ruum sai rahvast täis.
„Paps, sa olid kolm päeva koomas ja su süda tuksus ainult vaevu,” hädaldas Lauris ja Oliver noogutas.
„Öösel olime onu Retsi ja tädi Riina juures ja hommikul tulime siia tagasi. Õigemini mitu ööd juba,” lisas ta.
„Miks