Sul puudub kohusetunne. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
kui partnerit võtta. Varanduse lubas Artur küll neljaks jagada.
„Miks neljaks?” imestas Oliver.
„Vääksu Katrin peab ka midagi saama, et mulle selle saladuse avaldas. Varasemad otsijad teadsid ainult selle oletatavat asukohta, aga mulle andis Katrin väga täpsed koordinaadid kätte,” selgitas mees.
„Jagage kolmeks. Mina ei taha midagi, aga aitan teil ikkagi otsida,” lubasin. No on mulle seda kulda veel vaja, kui mul pole juba oma varandusegagi midagi peale hakata. Mul oli kõik vajalik juba olemas, nüüd oli mul isegi murutraktor. Saime selle konnatiigist kätte ja see töötas jälle. Aga varandust võis otsida küll, lihtsalt põnevuse pärast. Äkki leiamegi!
Kaevasime siit ja sealt ning Artur arutas, kuhu võis Eduard sõja ajal kulla matta. Kahjuks ei leidnud me midagi, kuigi Oliveri kaevatud auk meenutas suisa mürsukraatrit ja Artur käskis tal selle uuesti kinni ajada, et keegi juhuslikult oma jalaluid ära ei murraks. Varanduse asemel olime ainult konte välja kaevanud, õnneks mitte inimluid. Artur seletas, et kolhoosi ajal oli siia lõpnud lehmi maetud. Pärast oli hakatud neid mujale viima ja loomade matmispaik kaeti mullaga. See tegi otsimise muidugi keerulisemaks – aare võis olla jumal teab kuhu pühitud või kui sügavale maetud. Istusime kolmekesi puutüvel ja pidasime aru. Korraga tuli mulle meelde tuttav, kellel oli metalliotsija. Teatavasti on kuld metall ja atribuut pidi selle peale reageerima. Kuna mul selle mehe telefoni polnud, siis pidin ise tema juurest Märjamaalt läbi minema. Oliver ja Artur lõpetasid otsingud seniks, kuni ma seal ära käin. Läksin toast Honda võtmeid tooma ning märkasin, et hoovis oli ka Merikese Mazda. Too mutt oli ka sipsti kohale jõudnud.
„Noh, kas me sauna ka läheme?” küsis Synne. Naiste jutuvada ateljees võttis kõrvad hellaks.
„Kõik koos või?” küsisin hajameelselt ja vaatasin Lindat, Synnet ning Merikest. Riina poleks enam meie juurde mahtunud.
„Miks mitte,” nõustus kompleksivaba Merike.
„No kuule!” nähvas Synne.
Linda vaatas mujale ja punastas natukene.
„Mul on natuke sõitmist. Teie toimetage siin ise. Mul on vaja Märjamaal ära käia, varsti olen tagasi,” kostsin ja läksin minema. Sauna jõuan ma alati minna, aga aardejaht hakkas mind tõsiselt huvitama. Isegi enam kui see, kes ja mis eesmärgiga mu elu kallale kippus.
Ma sain metalliotsija. Sellel olid isegi erilised skaalad, mis näitasid tavalise metalli, kulla, hõbeda, vase ja alumiiniumi olemasolu. Tähendab kui lennuk kusagil maa sisse kütab, siis polegi vaja august sisse minna, vaid lennuki asukoha saab teada ka maa peal olles, mõtlesin autosse istudes. Lahke taat, kes toda riistapuud mulle laenas, ei seadnud mingeid piiranguid, vaid lubas mul sellega ringi konnata, palju ma ise tahan. Mida ma otsin, teda ei huvitanud.
Jäime õhtul hilja peale. Tagasi lepikusse me enam ei läinud, vaid hakkasime saunatama ja istusime pärast õues.
4
„Sul puudub igasugune kohusetunne,” riidles Linda järgmisel päeval Oliveriga. Magamistoast välja astudes juhtusin seda pragamist pealt kuulma. Nende toauks oli praokil ja ma isegi nägin, kuidas ema poega riietest sakutas.
„Vaata, kuidas sa oled oma paremad riided ära määrinud. Sa oled niipalju raha tädi Synne ja onu Hinno käest saanud. Miks sa endale riideid ei osta? Lõhud ära viimasedki vähegi korralikud riided. Millega sa sügisel kooli lähed? Ehk aitab isa sulle midagi osta, ma loodan.”
„Ma ostsin Pärnust riideid,” teatas Olle ja tõmbas lahti kapiukse. Poiss oli riided siia jätnud ega olnud neid veel koju või isa juurde viinud. Sealt ladus noormees välja korraliku varustuse ja ema asus neid uurima.
„See on sulle liiga väike ja miks sa Pisule midagi ei ostnud? Ise oled juba suur poiss, sa pead ka õe eest hoolitsema,” arvas ema.
„Las ostab ise. Tema sai ju ka raha,” nähvas poeg.
„Kuidas sa räägid!” käratas Linda, kuigi minu arvates poeg midagi erilist ei öelnud, aga mis see minu asi on. Läksin trepist alla ja istusin oma sohvale. Sirutasin jalad välja ja lihtsalt olesklesin. Päike oli juba ammu tõusnud, sest täna olin ma tavalisest kauem maganud.
Tegin endale kohvi ja kuulsin, kuidas üleval toas läks jagelemine üha valjemaks. Mul hakkas Oliverist kahju ja ma otsustasin ta ema käest ära päästa. Läksin trepi juurde ja hõikasin:
„Oliver, kui sul veidi aega on, siis tule mulle korraks appi!”
„Kohe!” vastas poiss ja hüppas toast välja. Nüüd sain ma aru küll, miks ema nii pahane oli: Oliver oli üleni mullane ja isegi juustes tolknesid koltunud rohukõrred. Ja alles eile oli meil saun, kus kõik olid ennast korralikult puhtaks küürinud.
„Kas sa käisid aaret otsimas?” küsisin.
Oliver noogutas tummalt ja tuli koos minuga õue. Mina tahtsin aga esialgu ära käia konnatiigis, siis kohvi lõpuni juua ja pärast vaadata, mis edasi saab. Oliverile ütlesin, et tahtsin teda lihtsalt ema käest ära päästa, sest mäletasin väga hästi, kuidas Kady vahel Laurise kallal naaksus ja poiss siis tujust ära oli. Tüli võis tekkida tühisest asjast ja minu arvates oli probleem rohkem Kadys kui Laurises. Naine maandas nii oma pingeid ja öelge, kes meist seda teinekord isegi ei teeks. Väike või suur tüli võib tekkida millest tahes ja tagantjärele vaadates on selle algatajaks ikkagi süüdistaja ise, kuigi ei taha seda ehk tunnistada.
Kui me tagasi kööki tulime, pesi Linda hoolikalt köögipõrandat ja koristas pliitide ümbrust. Nagu Synne oli temagi suur puhtusearmastaja, kuid eks meil oli ju ka elanikke omajagu ja mitte kõik ei pidanud puhtust. Näiteks Pisu, kes oli igavene värten ja võis ühe hetkega kõik korralikult segamini keerata.
„Kas Synne magab alles?” küsis Linda vaikselt.
„Praegu küll,” kinnitasin. „Sa võta endale midagi süüa ja tunne vabalt. Pole vaja koristada. Küll Riina ja Synne teevad seda. Puhka parem,” soovitasin.
Linda naeratas natuke mõrult.
„Siin olles peab ikka perenaist aitama,” kostis Linda lappi kuivatades. Ta tõmbas põranda veel kord üle ja nüüd see lausa säras puhtusest. „Kas Synne ei viiks mind pärast Orgitale?” küsis ta.
„Kindlasti viib,” arvasin. Tegelikult oli Linda väga armas ja tore.
„Kas ma ajan Synne üles?” uurisin.
„Pole vaja,” tõrjus Linda. „Las ta magab. Aega on. Tema ja Merike tahtsid veel harjutada ja mul pole kuhugi kiiret.”
„Ah nii,” pomisesin. „Siis küll.”
Võtsin kuurist metalliotsija ja läksin koos Oliveriga üle põllu Arturi juurde. Täna oli ilus ilm ja meie jalad sahisesid pikaks kasvanud rohus. Üldse olnuks kõik väga kena, kui ainult neid tüütuid parme poleks meie ümber sumisedes tiirutanud.
Olen alati öelnud, et loodus särab. Inimestega juhtub seda harva, aga loodus särab alati, olgu siis ilm vihmane või paistku päike. Mõelda vaid, milline õndsus on talvekargus, kui kõik on härmas ja hingeõhk jääb auruna õhku rippuma, meenutasin oma higist peanuppu kuivatades. Metalliotsija oli üksjagu raske ja selle tassimine nõudis kõvasti pingutamist.
Artur istus juba oma sirelite all ja suitsetas. Vääksu Katrin oli ka vanamehe kõrval ja koos arutasid nad midagi. Meid märgates Artur naeratas ja pakkus ka meile istet. Näitasin talle metalliotsijat ja ta uuris riistapuud lähemalt.
„Töötab ka või?” päris Artur.
„Töötab. Ma eile proovisin,” vastasin.
„Me siin arutasime, kuhu võis kuld sattuda, kui traktorid auku kinni lükkasid, ja Katrin arvas, et see võib rohkem metsa pool olla,” seletas Artur.
„Lähme ja proovime,” pakkus Oliver.
„Lähme,” olime Artur ja mina nõus ning tõusime püsti. Isegi Katrin tuli meiega kaasa, et natukene kohapeal aru pidada.
Ragistasime lepikus ja endamisi kirudes panin metalliotsija tööle.