Sul puudub kohusetunne. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
et mängisin ainult mina ja naised laulsid. Rahvale meeldis see väga – mahe kitarr ja kolm häält. Siis mängisime jälle koos ansambliga. Ühe vahepausi ajal, kui mingi naljamees rääkis anekdoote, ohkas Geilo:
„Jälle on see siin.”
„Kes?” küsisin.
„Ah, mingi vanamoor jälitab mind. Ma ei saa aru, kuidas ta ennast siia sisse munsterdas, aga sabas on ta mul nagu tinutatud. Täna vahib ka saalis ja teeb mulle nägusid. Ta on isegi minu juures kodus käinud, aga ma lasin naisel öelda, et mind pole, ja rohkem ta ei tulnud. Eks see on ikka pillimehe saatus, et sul kipub igasuguseid fänne olema,” seletas Geilo. Siis alustas ta vestlust Merikesega, kes oli nüüd endale uue huviobjekti leidnud, sest mehe jutt ajas teda pidevalt naerma. Vaevalt et see väga vaimukas oli, sest Geilo oli tõsise olemisega ja isegi tõrjuv. Merike meeldis talle küll. Igale mehele meeldib ju kena naine, kes on pisut ripakile jäänud ja sulle ise ligi tikub. Ainult minule mitte. Aga mina olin selles suhtes erand. Ausõna!
Mängisime edasi ja kokkulepitud neljast tunnist polnud haisugi. Alustasime kell üheksa õhtul ja lõpetasime alles kell pool viis hommikul, kui peolised olid keskmises joobes, peres hakati klaarima ka pereväliseid suhteid ja paaril vennal löödi nina veriseks. Geilo läks ürituse korraldajaga rahaasju klaarima ja meie asusime väsinult asju pakkima. Henri, Marko, Ando ja Mati istusid viimaks bussi Geilot ootama, aga meie sõitsime oma pundiga minema. Kontsert oli korda läinud ja mida me ikka enam ootame. Küllap Geilo tuleb ja maksab meile meie osa ära.
Rääkisin bussis ka Synnele, et Geilol on mingi naine pidevalt sabas ja Synne tähendas:
„Ma märkasin seda. Muidu on Geilo ju tore mees, kui ta vahel nii matslikult ei käituks.”
„Kuidas matslikult?” imestas Merike. „Ta on võrratu mees ja suurt kasvu… Väga viimase peal. Ei tea, kas tal naine ja lapsed ka on?”
„On,” sõnasin. „Kõik on: lapsed, tige naine ja veel tigedam ämm. Sellepärast Geilo nii matslik on, sest peab ennast pidevalt kehtestama.”
Merike vajus longu nagu närtsinud pojeng ega lausunud kuni Kurruni sõnagi. Oliver jäi ka magama ja Synnegi tukastas. Mina istusin Laurise kõrval ja küsisin temalt, mis asju ta Priiduga ajab.
„Ah jaa,” ärkas Lauris oma mõtetest. „Ma tahtsingi sulle sellest rääkida. Priit tahaks sinult selle Vainu aida üürile võtta. Ta tahab Märjamaalt natukene kaugemale saada. Epp ja mina mahume tallu ära ja Priidul koos mutiga on aidas piisavalt ruumi. Tal on Märjamaal praegu… Ühesõnaga, tal oleks seal hea kirjutada ja maalida. Ma toon talle toitu ja pakun transporti, kui on vaja kusagile sõita. Mutt saab ka seda teha.”
„Milleks üürida? Ma annan aida talle niisama. Elagu. Nagunii tahavad lapsed teinekord ka tema juures olla ja seal on neil hea. Aga kas mulle tundub ainult või ei meeldi ema Oliverile tõepoolest? Ma mõtlen Kadyt.”
Lauris raputas pead.
„Ei meeldi jah,” kinnitas poiss. „Sellepärast nad Pärnus tema juurest jooksu panidki, sest meie mutt püüdis kohe neile emaks hakata, aga lastele hakkas see vastu. Olgugi perekond lahku läinud, ikkagi jäävad lastele kalliks lihased vanemad. Vähemalt nendega on see nii. Kuigi minule meeldib Synne väga.”
„Kady tunneb puudust oma koolipraktikast ja õpilastest,” arvasin.
„Võib-olla,” vastas Lauris haigutades.
„Ainult et kuidas Priit ja Kady Lilitiga läbi saavad?” muretsesin.
Lauris vaatas korraks minu poole.
„Kuule, paps, see on ikkagi sinu talu ja mina olen seal hulk aega elanud ja minu arvates otsustad ikkagi sina, kes seal elab ja mida teeb. Pealegi tasud sa kõik maja maksud ja Lilit elab seal nagu linnukene oksal. Milles üldse küsimus?” rääkis poeg.
„Õige küll,” leidsin. Nüüd haigutasin mina, nii et lõuad raksusid. Naistevalla polnud enam kaugel ja Lauris sõitis juba kruusateel. Päike hakkas tõusma ja väljas oli täiesti valge.
Korraga tegi minu mobiil häält. Tohoh, kes siis nii vara hommikul mulle helistas? Võtsin kõne vastu.
„Andke andeks, et ma teid nii vara hommikul tülitan, aga te sõitsite nii ruttu minema, et ma ei jõudnudki teiega rääkida. Õnneks sain Geilo käest teie telefoninumbri. Nimelt tahtsin ma teha teile ühe ettepaneku,” seletas meeshääl kiiresti.
„Millise?” küsisin.
„Täna õhtul on minu naise juubel. Ma tahaksin, et te seal mängiksite. Ainult teie kolmekesi või palju teid veel on. Mingit „sülti” pole vaja, sest mu abikaasale meeldib just selline romantiline kitarr, nagu teie mängite. Geilol polnud selle vastu midagi, kui ainult teie tulete. Ta ütles, et see on teie asi, kus ja mida te mängite. Ma tahan oma kallile kaasale üllatuse teha. Maksan nii palju, kui küsite. Kontsert algaks kell kuus õhtul, kui teile muidugi sobib,” moosis mees edasi.
„Ma pean nõu pidama,” arvasin.
„Me tuleme,” sõnas Synne, kes oli mu kõne peale üles ärganud.
„Üks meie tiimi liikmetest ütles, et tuleme. Lepime siis hiljem kokku.” Jätsin otsad veel natukene lahtiseks.
„Miks sa selles nii kindel oled, et me läheme?” uurisin Synne käest.
Ka Synne haigutas magusasti.
„Meelis ja Õnne käisid ka kahekesi eraüritustel esinemas. Meelis mängis kitarri ja Õnne laulis. Võib-olla oli see põhjuseks, miks nad tapeti,” oletas naine.
„Ja nüüd hakkame meie katsejänesteks,” nähvasin.
„Pole midagi teha,” sõnas Synne ohates.
5
Teel uuele esinemisele jõudsime juba vaidlema minna, sest mina avastasin, et meie kolmesel pundil pole üldse nime.
„Paneme nimeks kaks mutti ja üks mees,” pakkusin välja. Äärepealt oleksid naised mind Laurise minibussist välja visanud ja lubasid koos Laurise ning Oliveriga kontserdi maha pidada, hoolimata sellest, et kumbki neist ei osanud mängida kitarri. Aga Synnel oli ka süntekas kaasas ja nad arvasid, et sellest piisab. Oliver on nende mänedžer, Lauris bussijuht ja meesiludus laval, polegi oluline, kas ta laulab või mitte, ja sellist tohlamit nagu mina polegi neil vaja.
„No mida siis teie tahate?” küsisin, kui kired olid vaibunud.
„Paneme Kolm Roosi,” arvas Merike õndsa näoga aknast välja vaadates.
„Kolm närtsinud roosi oleks veel romantilisem,” oletasin. „Võib-olla isegi kibuvitsa või takjat, sest sa ju nii kleepud igaühe külge, kes vähegi…”
„Lauris!” kiljatas Merike. „Tema läheb meil nüüd maha.”
„Ei lähe ma kuhugi,” õiendasin vastu ja sättisin jalad mugavamalt armatuurlaua alla.
„Hõbekõrid,” arvas Lauris.
„Nii kutsutakse joodikuid, kes on autoraha maha jõudnud juua,” tunnistas Synne.
„Laulvad Pensionieelikud,” piiksus Olle oma kohalt.
„Poiss, raisk!” röögatas Merike. Tema oli meil ju alles noor, mis sellest, et lähenes aegamisi juba viiekümnele, aga välja nägi ikka nagu kakskümmend kuus. Ma polnud selle peale kunagi mõelnud, et ta oli Synnest pisut üle kümne aasta vanem. Synnel oli neljakümnest veel pisut puudu ja mina õõtsusin reipalt oma vanusega seal vahepeal.
„Murutütred,” ühmas Lauris.
„Ja kes see on?” togis Synne mind. „Mingisugune sammaldunud känd või? Ma ütlesin sulle juba mõned päevad tagasi, et aja habe ära. Vaata, milline sa välja näed,” hakkas ta minu kallal võtma.
„No milline siis?” uurisin kärinal.
„Nagu hallinevate okastega siil. Peas pole sul midagi halliks minemas, aga selle eest on su habe lapiline…”
„Siilikesed,” pakkus Oliver särasilmi välja.
„Aga