Sul puudub kohusetunne. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
süüa, kui tahavad ja mitte keegi ei keela neile seda.
Pisu, kes oli arvuti tundmises ka üsna kibe käsi, viis Indreku ja Pille teise tuppa mängima. Kuulsin Kadyt lastega mahedal häälel rääkimas. Oskas küll, kui tahtis. Samas mõtlesin, et kui Kady sedasi edasi plärtsub, on ta varsti Priidust ilma, enne kui ta arugi saab. Priit tõmbub endasse ja tõrjub Kady eemale. Miks peakski ta taluma tujukat ja vaimselt ebastabiilset naist, kui tal on võimalus rahulikult ja oma tasast teed käies elada. Minuga oli omal ajal sama lugu. Kuigi alguses oli valus, mõistsin ma peagi, et tegelikult oli see mulle ääretuks kergenduseks ja maailm otsekui avanes mu ees uuesti. Küllap Priiduga on sama lugu. Ta on ju igati arukas, mõistlik ja tasakaalukas mees, kuigi vajaduse korral võis ta päris terava ütlemisega olla.
Võtsin Oliveri peale ja sõitsime tagasi Kurrule. Rääkisin Synnele, kuidas teistel läheb, ja siis läksin koos poisiga metsa. Kell oli juba palju, kuid me mõtlesime vaadata üle koha, kus tahtsime järgmine päev otsinguid alustada.
Mobla tegi häält.
„Ma rääkisin teiega Eda sünnipäeval. Tahtsin, et te tuleksite ka minu juubelile mängima. Nii suurt pidu ma ei tee, nagu Edal oli, kuid teie muusikat tahaksin ikkagi. Öelge ainult, kui suurest summast jutt käib, sest rahaga on nii nagu on. Priisata ma ei saa, aga tasuta esinemist ma ka ei küsi,” kostis telefonist naisehääl.
Mõtlesin natukene ja tõmbasin siis Ohukotsust saadud rahast kolmandiku maha. Hind sobis naisele.
„Minu pidu toimub majas, külalisi on kümmekond, seepärast mõtlesin, kas võimendust on üldse vaja, aga eks te ise tea. Kuidas siis jääb?” uuris naine, kes oli oma nimeks Viivi ütelnud.
„Ma helistan teile tagasi,” lubasin. Pidin enne ikkagi Synnega nõu pidama. Merike tuleb kindlasti, tema on õnnelik iga tuhande üle, mis tal lihtsalt teenida õnnestub. Ausalt öeldes ega see teenimine nii lihtne ka olnud, polnudki väga kerge mitu tundi jutti laulda ja mängida, olgugi et väikeste pausidega, aga siiski oli see üsna kurnav tegevus.
Synne oli nõus ja me leppisime kokku aja ning koha, kuhu tulla.
„Kas läheme jälle esinema?” küsis Oliver, kes oli viimane kord päris korraliku tasu saanud. Ma polnud uurinud, mida ta rahaga kavatseb ette võtta, aga kooliasjadeks ja muuks vajalikuks peaks talle igatahes piisama. Linda oli Synnele helistanud ja küsinud, kuidas Ollel õnnestus nii palju raha teenida, ning Synne oli klassiõele asja ära seletanud.
Nüüd oli Oliver jalamaid valmis taas tulema. Tahtsin teda enne veel koolitada, sest Oliver oskas laulda ja oli ka Ohukotsus meile toeks olnud, kuid üht-teist tuli veel viimistleda.
Läksime Kurrule tagasi ja ma istusin ateljeesse. Synne tegi õhtuks süüa, kuid kaksikud plikad võtsid kohe selle tegevuse „ema” käest üle. Nii saime hakata harjutama. Panin pilli häälde ja me laulsime. Ilus oli. Oliveril läks juba päris kenasti ja kuigi tal oli käes häälemurde aeg ja ta mõne koha peal veidi kärises, kuid saime ikkagi loo maha lauldud. Kuigi minu hääl oli pisut suitsuselt kähisev ning Oliveri oma ikka veel lapselik, oli tulemus siiski päris rahuldav ja huvitav.
Pidu toimus korteris ja ehkki meil oli ka võimendus kaasas, ei läinud seda vaja. Kogu seltskond kuulas teraselt ja nad panid tähele isegi seda, kui ma ühe koha peal natuke sassi läksin, ent siis ikka uuesti rajale sain. Muidu oli… Oh, mis ma meid ikka kiidan. On ju meist palju paremaid ja professionaalseid muusikuid, kes mängivad veatult ega eksi kunagi. Meie olime ikkagi kodukootud materjal, aga rahvale meeldis.
„Paps, mis sa arvad, kui ma hakkaksin striptiisi tegema? Siis oleks käredam melu ja muttidele läheks see hästi peale,” uuris Lauris koduteel.
Kõik vaatasid mu poega, silmad punnis, nagu Pisu lemmikloomadest konnadel.
„Miks mitte.” Merike kehitas õlgu. „Ma löön ka kampa, kui vaja on.”
„Mina ka,” toetas Oliver Laurist ja Merikest.
„LOLLAKAD! Oliver on alaealine ja meie muusika ei sobi mingisuguse perseliputamisega. Me oleme kultuursed inimesed!” karjus Synne.
Mina puhkesin naerma. Lauris tahtis lihtsalt narrida. Ta oli vabameelne, kuid mitte sedavõrd, et hakanuks ennast seltskonna ees paljaks koorima. Tegelikult oli naistele muljet avaldanud just tema tagasihoidlikkus ja asjalikkus, kui ta aitas meil asju tassida ja ulatas Synnele galantselt tooli, kui too oma sünteka taha istus. Mina sain sellest täiesti aru, kuid bussis olev naissugu mitte ja terve tee käis äge sõnavahetus, nii et ma pidasin juba plaani Tallinnas maha minna ning taksoga edasi sõita. Õnneks rahunesid Synne ja Merike viimaks maha ning takso jäi tellimata. Lauris naeris kogu melu peale kõva häälega, aga Synne ja Merike vaatasid ise kanti, käed risti rinnal, justkui atamaniprouad. Kumbki jäi oma seisukohale kindlaks.
Kodus küsis Oliver:
„Kas Lauris hakkab tõesti striptiisi tegema?”
„Mõtle ise,” sõnasin. „Milleks tal seda vaja on? Laurisel on raha küllaga, nii et tal pole vaja riideid seljast kiskuda.”
„Ma hakkasin ise ka seda pärast arvama. Aga Tädi Synne vist ei saanud aru. Merike on nõus ja teda vaataks paljalt küll. Täitsa kena kukkel vee…” rääkis poiss avameelselt.
„MIDA!” röögatasin nüüd mina Oliveri katkestades. Korraga taipasin, et noormees on juba ammu eas, kus talle naiste ja meeste erinevused huvi tekitavad ja tahaks võib-olla ise ka midagi teistsugust kogeda. Minu jaoks oli see aeg muidugi juba kauge minevik. Siiski mäletan, kuidas Lauris oli ükskord minu juures Vainul olles öelnud, et võiks nagu… Noh, nagu liblikad seda asja ikka teevad.
Synne põrnitses meid ukselt, käed ikka risti rinnal, ja vangutas tõsiselt pead.
„Ma pean sellest asjast Lindaga rääkima,” arvas ta.
„Ära tekita paanikat,” rahustasin teda. „Mõtle ise, kuidas hormoonid teatud eas möllama hakkavad ning mis tunded noortes siis tärkavad.”
„Oh jah,” ohkas Synne ja kõndis magamistuppa.
Mina lobisesin veel veidi aega Oliveri, Laurise ja Merikesega, enne kui oma kalli kaasa kõrvale kobisin.
Hommikul olin jälle varakult üleval, läksin alla ja põrkasin kohe uksel Arturiga kokku. Mees seisis seal, piip tossamas ja silmad kissis.
„Täna on hea päev minna varandust otsima,” ütles ta mind nähes kohe.
„Jajah,” nõustusin. Läksin tuppa, kallasin endale kiiresti eelmisest päevast jäänud jahtunud kohvi sisse ja läksin Oliveri äratama. Algul õõtsus ta unisena voodiserval, aga varandusejaht lõi ta silmad särama.
Haarasin külmikust kaasa kiiresti pihve, vorsti, juustu ja veel üht-teist ning juba me kihutasime üle põllu Arturi poole, sest metalliotsija oli seal. Edasi läksime juba tuttavaks saanud lepikusse. Panin metalliotsija kulla peale ehkki see reageeris ka igale lehmakellale. Nüüd olime metsale veel lähemal ja niipea, kui metalliotsija piiksuma hakkas, asusime kaevama. Ebaõnn saatis meid endist viisi ja vanarauahunnik aina kasvas. Viimaks ei viitsinud ma enam aukegi kinni ajada, sest arvasin, et kes sellesse tihnikusse ikka tuleb, aga ma eksisin.
Olin just parajas kaevamishoos, kui Oliver mind vastu külge nügas.
„Ära sega,” sisisesin.
„Onu Hinno. Vaata, Lauris, emme ja tädi Synne on siin,” sisises tema vastu.
„Kus, mis, kes!?” Ehmunult kergitasin ettevaatlikult pead üle üsna sügava augu serva. Peaaegu otsekohe nägin Synne suuri ja kurje silmi endale vastu vaatamas.
„Kui tohib küsida, mida teie siin teete?” päris ta pahaselt.
„Näed ise, kaevame,” vastasin ja viskasin labida eemale. Olin välja kaevanud metalliga ülelöödud vankriratta, aga seda polnud meil sugugi vaja, sest üks ja palju kenam meil köögi seinal juba oli.
„Ja mis eemärgiga, kui küsida tohib?” uuris Linda omakorda.
„Trühvleid otsivad,” vastas minu eest irvitav Lauris. „Isa ütles ju, et nad käivad seenel. Trühvlid kasvavad aga maa sees.”
„Igatahes