Sul puudub kohusetunne. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
lontruseks,” tähendas Synne sapiselt. Laurise selja tagant ilmus nähtavale Polly ja liputas rõõmsalt saba.
„Reetur, mõrtsukas, äraandja ja mina pidasin sind veel oma sõbraks!” sõnasin nördinult. Minust välja tegemata sööstis koer mu kaasa võetud pihvide, vorsti ja juustu juurde, pidades seda preemiaks. Ühe hetkega oli peni kogu meie lõunasöögi nahka pannud. Ketšup teda ei huvitanud ja ta lükkas pudelit ninaga minu poole.
„Mis eesmärgiga teie siis meid otsite, kui tohib küsida?” küsisin nüüd omakorda.
„Ema tahab oma poega kätte saada, aga ei leia teda kusagilt. Loomulikult läheb iga ema siis paanikasse, sest pojaga võib ju mõni õnnetus juhtunud olla, aga mõnel meist pole vähimatki kohuse- ja vastutustunnet.”
Muidugi. Hommikul suure kiiruga kodust minekut tehes olime mõlemad oma telefoni maha unustanud, meenus mulle. Ja jälle see neetud kohusetunne!
„Näed ju, et me teeme tööd, ja Oliver saab väga hea füüsilise ettevalmistuse ja töökasvatuse,” õiendasin august välja ronides. Mingi hinna eest ei avalda ma Synnele meie tegelikku eesmärki ja ka Oliver vaikis. Kahjuks seletas Artur põhjalikult kullast ja suurest varandusest, mis kusagile siia maetud oli.
Synne ja Linda läksid meist eemale ja arutasid midagi sisinal. Varsti tulid nad tagasi.
„Tegelikult, miks mitte,” arvas Linda. „Las kaevavad. Võib-olla leiavadki midagi.”
„Jah, lollidel pidi teinekord vedama,” täiendas Synne sapiselt.
„Igatahes täna enam mitte. Oliver ja mina oleme nii näljased, et võiksime mida tahes nahka pista… Näiteks Polly koos naha ja karvadega. Va reetur selline,” ägasin.
Kogu loo hea pool oli see, et hommikul polnud meil enam vaja varjata, kuhu me läheme. Lõime uhkelt rinna ette ja teatasime naistele, et läheme varandust otsima. Õnneks oli Merike koju läinud, muidu oleks see hull meiega kohe kaasa jooksnud. Laurist kaevamine ei huvitanud, ta sõitis tagasi Vainule, sest kurgikoristuse aeg oli käes ja keegi pidi seal silma peal hoidma. Ja ka meie leidlapsed tuli üle vaadata.
Synne tegi meile võileibu kaasa, Linda keetis kohvi ja pani valmis morsipudeleid.
„Me mõtlesime ikka nädalavahetuseks koju tulla, aga kui te just tahate, siis võime metsas ka magada, aga sel juhul tuleb ka telk, madratsid ja tekid kaasa võtta,” sõnasin üsna rasket kotti õlale vinnates.
„See on teile tänaseks ja et oleks õhtuks tühjaks söödud!” turtsatas Synne. Minu terav keel on siiski mu needus, leidsin ohates ja me seadsime sammud Arturi poole. Seekord olid meil telefonid ja Oliveril mingi jublakas, millega ta muusikat kuulas. Ausameelsus on siiski hea, arvasin rahulolevalt. Kas me midagi leiame või mitte, ei huvitanud mind enam üldse. Kaevata võib lihtsalt ajaviiteks, aga hiljem ostame suure jahi ja sõidame Vaikse ookeani tundmatutele saartele juba aastasadu tagasi kaduma läinud mereröövlite aaret otsima. Lollidel pidi vedama ja kui mina juba kaasas olen, siis saame selle aarde kindlasti kätte.
„Ei, Oliver, ära helista emmele ega Synnele. Ma lihtsalt mõtlen.”
Nii loll ma ka ei ole ja kindlasti on minust palju nutikamad käinud aaret jahtimas. Aga piraatide kuld, teemandid ja ehted on nii osavalt peidetud, et hoolimata suurest hulgast aardeküttidest pole siiani keegi suutnud peidupaika leida.
Umbes lõuna ajal tiris Oliver ühe puujuure alt välja karbi, milles oli suur hunnik raha.
Oliver juubeldas, aga mina jahutasin ta õhina kiiresti maha:
„See on nõukogudeaegne raha. Ilmselt on raha peitnud siia keegi, kes kolhoosi varandust maha parseldas. Omal ajal oli see muidugi suur summa, aga praegu pole sellega teha muud kui tulehakatuseks kasutada.”
Oliver hoidis selle siiski alles, aga Artur ja mina arutasime, kes oli selle raha siia peitnud. Viimaks ütles ta, et aimab, kellele see võiks kuuluda, kuid jättis nime siiski ütlemata.
„Ta on nagunii juba ammu surnud. Aga kuld on olemas,” kinnitas ta ja toppis piibu täis. Ühtäkki jäi Artur kuulatama. „Keegi tuleb,” sõnas ta ja võttis puu tagant oma lahutamatu viltuse rauaga jahipüssi.
„Ära sa laskma küll hakka,” keelasin. „Ootame ära, kes on, ja siis vaatame.”
Tulija osutus ähmi täis Synneks. Läksin august välja ja naine viis mind kaugemale. Ta võttis mapi vahelt mingisugused paberid ja laotas need minu ette oksaräbule.
„Ma sain need täna Meeli käest. Kas sina oled nendele alla kirjutanud?”
Vaatasin dokumente. Ma polnud elus enne üldse selliseid pabereid näinud ega ka kusagile oma allkirja andnud. Mina olin paberimajanduses ja finantsküsimustes täielik ohmu, teist sellist andis lausa otsida. Ma ei mõiganud mõhkugi ja Synne seletas kiirkorras nende dokumentide sisu. Pärast tund aega kestnud selgitusi ja Synne nördimusavaldusi minu juhmuse üle, hakkas mulle viimaks üht-teist koitma. Olin firma tegevjuhi asetäitjana kirjutanud alla paberitele, mis sisuliselt tähendas kahe firma täielikku laostumist. Synne endine firma neelas need alla ja teistel ei jäänud muud üle kui püksirihma närida. Pealegi oli suur rahasumma ei tea kuhu kadunud. Minu korraldusel.
„Kas sa nüüd, lollpea, saad viimaks aru, mida sa teinud oled?” röökis Synne.
„Paluks epiteetideta, aga saan vist küll, kuigi mina pole seda allkirja andnud ega neid dokumente kunagi näinud. Aga kas sina saad aru, millega sa hakkama said, kui mind selle firma juhatusse sokutasid?” küsisin.
Synne langetas pea ja tema silmist voolasid pisarad:
„Ma saadan su Austraaliasse, Uus-Meremaale, kas või Antarktikasse, aga sinuga ei tohi midagi juhtuda. Ma pean selle eest hoolt kandma,” lubas ta pisarsilmi ja ma võtsin nuuksuva naise embusesse. Silitasin tema pead.
„Ma ei sõida kuhugi, me oleme ikka koos,” lubasin teda kallistades.
Ta hõõrus rusikaga nutuseid silmi ja korraga tundus mulle, nagu oleks mu süles väike plikatirts, mitte mu suure mõjuvõimuga abikaasa. Ta oli nii armas ja ma kallistasin teda.
7
Synne kadus kohe Tallinna ja mina istusin köögis tugitoolis. Trummeldasin närviliselt sõrmedega lauale, kuni Pisukas mulle sülle ronis ja kitarri ulatas. Olin küll väsinud, aga hakkasin siiski mängima. Linda oli ka veel siin ja aitas kaksikutel õhtusööki teha. Oliver oli kusagil väljas hulkumas ja maja oli korraga imelikult tühjaks jäänud. Kui Linda ja lapsed ka minema lähevad, kaksikud oma peikade juurde kaovad, sõidan ma Vainule, sest mul hakkab siin üksinda kõhe.
Linda püüdis küll ükskõikset nägu teha, kuid viimaks ei pidanud ta vastu ja küsis:
„Kas midagi on juhtunud, et Synne Tallinna sõitis? Tal käis üks külaline ja pärast seda läks Synne täiesti paanikasse,” seletas Linda ja istus meie suure köögilaua taha.
„Jah, ma tean, kes meil käis. On inimesi, kes tahavad mind tappa. Pärast eelmist ebaõnnestunud katset sattusin ju Mustamäe haiglasse,” vastasin rahulikult.
„Issand, issand.” Sõrmi mudides vaatas Linda ehmunult ukse poole. Augustiööd on ju päris pimedad ja kui polnud ka kuud valgustamas, siis elasime nagu kotis. Mina olin sellega aastate jooksul juba Vainul harjunud, aga Linda on alati elanud kohtades, kus on tänavavalgustus ja inimesed ümberringi. Muidugi võinuks ma lasta siia postid üles panna ja suure teeni liini tõmmata, kuid selline kulutus tundus mõttetu olevat. Meil olid suured prožektorid, mis lõid hoovi valgeks nagu päeval, ja ma lülitasin need sisse. Kutsusin Linda ja palusin tal aknast välja vaadata.
„Kuidas see võimalik on?” imestas ta.
„Lihtsalt.” Ma kehitasin õlgu ja seletasin talle asja ära. Siis tulid kaksikud õiendama, et nemad ei saa televiisorit vaadata, sest midagi lõõmab neile otse pildi peale, ja ma lülitasin valguse välja.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен