Valge rinne. Eduard Grosschmidt-Suursepp
Читать онлайн книгу.
vastu tulla katsudes küll juba ära jaganud osa mõisamaid, üle kolme miljoni dessatini, kuid sellest ei piisa kaugeltki kõigile soovijaile ning uuel kokkukutsutud kasakate üldkongressil nõutakse käredasti kõigi mõisade jagamist, vahet tegemata, kas nad on riigi või eraomandid.
Kui valitsus ei nõustu ja ei suudakski seda teostada ööpäeva vältel, on see enamlaste agitaatoreile otsekohe heaks trumbiks vaenu külvata kasakate vahele: mustasajaline ataman ja ta valitsus kaitseb ainult mõisnike huve! Maha kontrrevolutsiooniline valitsus! Maha ataman!
Maareformi poolikust teostamisest pettunud, kaldub tubli osa seniseid alalhoidlikke, patriarhaalsete eluviiside ja mõttekäiguga kasakaid nüüd kiiresti enamlisse sõiduvette ning kõik Kaledini üleskutsed rahu ja korra säilitamiseks on asjatud.
Saksa ja Austria rinnetelt järk-järgult koju saabuvad polgud on suurelt osalt juba nakatatud enamlusest, ei täida peagu ainustki atamani korraldust väeosade paigutamisel, müütavad koduteel relvi, voorivankreid ja hobuseid ning valguvad laiali mööda külasid.
Ning kui kasakakülades veel levivad teated, et enamline ülemjuhataja, „glavkoverh“ Krõlenko on otsustanud alata Donimaa vastu vormilist sõjakäiku ja juba läkitanudki selle sihiga Rostovi poole teele hulga sõjaväe-ešelone, kaob kasakate sõjavaim sootuks ning kõikjal arutatakse vaid küsimust, kuidas enamlastega saaks kokku leppida nii, et nad mõisade täielisel jagamisel arvestaksid peamiselt maa päriselanike soove.
Vastupanu võimalusist sissetungijaile, korrapärase frondi loomisest oma põlise kodu kaitseks ei tehta neil loiduse ja saamatuse silmapilkudel enam mujal juttu kui vahest atamani staabis, kuigi ka seal ei saada kaugemale teoreetilisest küljest. Ataman annab küll päevakäske, jagab korraldusi ja valitsuski avaldab elumärki rohkete üleskutsete teel, kuid see töö on rohkem tuuletallamiseks ja eneserahulduseks, ja lõdvalt käsi langetades oodatakse sündmuste „loomulikku” arengut ehtvene fatalismiga: saatuse eest ei page kuhugi…
Ainuke, kes ei maga ega läbe ootama jääda, millal nuga lüüakse talle selga, on kindral Aleksejev, kes novembrikuus 1917. a. Novotšerkasskisse asudes sööstab siin noorusliku energiaga teostama oma ammust ideed: uus ja võimas Vene armee peab loodama vabatahtlikkuse alusel.
Selleks hakkab Aleksejev ajaviitmata koguma enese ümber vabatahtlikke „tööta” jäänud ohvitseride, üliõpilaste, intelligentsi ja noorsoo hulgast, sõidab ringi mööda linnu ja alevikke, korjates annetusi uue organisatsiooni heaks, korraldab piduõhtuid, pressib poolvägisi välja rahamagnaatidelt toetussummasid oma vabatahtlike varustamiseks, ostab kasakailt kokku võileiva eest müüdavaid püsse, kuulipildujaid ja mõned kahuridki. Nii saab ta peatselt kokku väikese, kuid meelsuselt ja võitlustahtelt kindla, distsiplineeritud väeosa, kuhu ühtelugu voolab uusi liikmeid juurde.
Kasakad vaatavad Aleksejevi tegevusele viltu, ka Doni valitsuseski ei pooldata tema ettevõtet ning kasakate üldkongressil nõutakse koguni, et reaktsiooniline kindral viiks oma tegevusvälja kaugemale Doni piiridest, nähtavas kartuses, et endine kõrgem ülemjuhataja võib kardetavaks saada kasakate autonoomiapüüetele.
Samal arvamisel on nähtavasti ka ataman Kaledin ise, andes Aleksejevile kord nõu siirduda oma vabatahtlikega Põhja-Kaukaasiasse või Kubanimaale – et mitte asjata ärritada kasakaid…
Ent kui 26. nov. 1917. a. enamlased korraldavad Rostovi ja Taganrogi linnas väljaastumise, haarates seal kerge vaevaga võimu, on seesama Kaledin esimene, kes tuleb Aleksejevilt paluma kaasabi punaste väljapeksmiseks vallutatud linnadest.
„Aitame siitpeale nagu vennad teineteist,“ ütleb ta Aleksejevile suures kohmetuses. „Ühed vene inimesed oleme kõik, kas kasakad või mittekasakad, ja olgu jäädavalt nüüd kadunud lahkhelid meie vahel. Katsume päästa, mis päästa veel annab!“
Aleksejevi nägu lööb särama sellisest avaldusest ja liigutatult kaelustades vana sõjasõpra lausub ta pisarsilmil:
„Tundsin ammu, et veri on paksem kui vesi – et tuled kord minu juurde ja ulatad käe: ei ole vahet kasaka ega venelase vahel… Annan oma poisid sinu käsutusse ja teen kõik ühise asja heaks!”
Rutusti mobiliseeritakse 27. nov. Novotšerkasskis kõik ohvitserid, sõjakoolide kadetid, üliõpilased, koolipoisid, ka paar kasakate sotnjat saadakse kokku ja samal päeval minnakse esimesse lahingusse vend venna vastu, valged punaste vastu.
Rostov ja Taganrog vallutatakse verise võitluse järel ja sellest peale saab Aleksejevi valgeväe organisatsioon endale legaalse eluõiguse kasakate keskel. Tema väeosale antakse luba paikneda kasarmuhooneisse, tuuakse tema korraldusse kasakaist mahajäetud kahureid, avatakse vabatahtlike paremaks varustamiseks rikkalikud maailmasõja-aegsed moonalaod Novotšerkasskis.
Tükiks ajaks jääb nüüd Aleksejevi väike väesalk peagu ainukeseks relvastatud jõuks Doni „vabariigile“, likvideerides tihti mõned vähemad enamlised mässud söekaevanduste rajoonides ja olles ühtlasi Doni pealinna Novotšerkasski garnisoniks ning illusoorses mõttes – ka atamani ihukaitsjakski.
Detsembri algul saabub Novotšerkasskisse Bõhhovist põgenenud kindral Kornilov ning valgeväe edaspidine organiseerimine saab nüüd veelgi kindlama aluse. Kornilovi nimi, tema peagu legendaarne kuulsus – kõik see annab kogu asjale mingi soliidsema tagapõhja ja kasarmuisse koguneb järjest uusi vabatahtlikke kõigist seltskonnakihtidest.
Et aga mõlemad kindralid – Aleksejev ja Kornilov – on kord seisnud Vene sõjaväe ülimal teenistusastmel – kõrgema ülemjuhataja kohal, tekib algul piinlik seisukord, kummal neist astuda tulevase sõjaväe ja terve liikumise üldjuhtimisele.
Asja keerukust süvendab veel seegi, et endised suured sõbrad ja koolivennad on jäänud kuidagi jahedaks teineteise vastu: Kornilov ei suuda südames iial andestada fakti, et Aleksejev tema vandenõu ajastul nõustus olema Kerenski staabiülemaks; Aleksejev omakorda loeb mustaks tänamatuseks, et Kornilov aru ei saa selle ohvri suurusest, mis teda, Aleksejevit, sundinud kaasa minema Kerenskiga ja päästma Kornilovi ning ta kaaslaste isiklikku elu revolutsioonijõukude omakohtu käest.
Üldjuhi küsimuse otsustamiseks kutsutakse viimaks atamani lossi kokku kõigi kohalviibivate kindralite nõupidamine, kus toimub koomiline stseen, kui mõlemad kandidaadid kordamööda ütlevad ära pakutavast kohast, eelistades seda jätta vastasele kui „sobivamale ja vilunumale“.
Veidrast seisukorrast saadakse lõppeks üle, kui kindral Denikin teeb päris saalomonliku ettepaneku: luua ühe üldjuhi asemel kolmest isikust koosnev keskvõim – triumviraat, kus osad jaguneksid järgmiselt: 1) kindral Aleksejevile – kodanlikud asjad, rahandus ja välissidemete loomine; 2) kindral Kornilovile – sõjaline võim; 3) kindral Kaledinile – Doni maakonna juhtimine. Selle lahendusega lepivad kõik ning ühiselt otsustatakse veel triumviraadi juurde ametisse kutsuda poliitiline nõukogu Miljukovi, Struve, Trubetskoi, Beletski jt. osavõttel.
Ühtlasi nimetatakse senine Aleksejevi vabatahtlike koondus ümber Vabatahtlike armeeks ning tema üldjuhiks kindral Kornilov. Pisike ja jõuetu on esialgu see „armee”, vaevalt neli tuhat meest, koosnedes peamiselt vaid kaadritest, kuid siiski asub osa tema koosseisust juba 1917. a. detsembris rindele Taganrogi ette, milline tööstuslinn oma enamlusmeelse tööliskonnaga on alaliseks ähvarduseks Rostovile kui ka kogu Donimaale.
Vabatahtlike armee kibedama organiseerimistöö vältel leiavad aset mitmed kaugeleulatuva tähtsusega sündmused, mis mustemate plekkidena jäävad ilutsema Vene ajaloo lehekülgedele tulevaste põlvede imetluseks.
5. jaanuaril 1918. a. ajavad enamlased laiali nende eneste ja es-erride poolt rutuga kokkukäperdatud Vene asutava kogu Petrogradi Tauria palees. Kuigi poolenamline ettevõte, oli sellest ometi midagi loodetud, kuid juutlikele võimukandjaile Sovnarkom’ist tundus seegi rahvaesinduse paroodia liialt tagurlikuna ja keegi Kroonlinna madrus Železnjak pääseb ootamatult ajalukku, kihutades selle jõuetute demagoogide karja paari püssipauguga laiali, uhkustades hiljem, et ta on teinud rohkematki kui Napoleon 18. brumaire’il Viiesaja nõukogu likvideerides.
Ning 19. veebr. 1918 sõlmivad punased valitsejad häbistava rahulepingu Brest-Litovskis, millega tegelikult terve Venemaa paisatakse võitjate