Valge rinne. Eduard Grosschmidt-Suursepp
Читать онлайн книгу.
Enamlised lehed teatavad sellest jalakõrguste, rasvaste pealkirjadega ning tänavanurgile ja kuulutustulpadele kleebitakse hiigelplakatid Rahvakomissaride Nõukogu, kohapealsete sovettide ning Vikžel’i (Ülevenemaalise Raudteelaste Liidu Täidesaatev Komitee) üleskutsega, et iga kodaniku kohus olgu kinni püüda Kornilov koos ta „musta bandega” ja võimudele üle anda kas elusalt või surnult.
Kuna Bõhhovist on Donimaa lähema rajapunktini matkata üle tuhande versta, ei ole põgenikele kerge nende teekond, pealegi annab end valusasti tunda Lõuna-Vene lagendikele laskunud käre talveilm, lumetuisud ja jäätunud teed.
Siiski valitseb ohvitseride ja ratsanike keskel ülev meeleolu, mida ülal hoiab Kornilovi isiklik võlu, temale antud tõotus, et keegi ei jää temast sammugi maha. Elevil hoiab inimesi vististi ka asja romantiline külg: talvepakases tuhandeverstast ohtuderikast matka sooritada ainult selleks, et armastatud juhti viia varjule enamlike tagaajajate eest.
Seitsmendal reisupäeval, 27. novembril, jõuab väike sõjasalk Desna jõe ligiduses mingisse külakesse, kus kavatsetakse ööbida ning hommikul ületada Brjanski ja Moskva vaheline raudteeliin. Keegi vabatahtlikult end teejuhiks pakkunud talumees viib põgenikud aga otse sülle varitsevaile enamlasile, kes seadnud küla lähedasse metsa üles kuulipildujad ning avavad ööpimeduses sealt ootamatu kuulivalangu.
Tekini polk, mis Maailmasõjas kuulsa Metsiku Diviisi koosseisus nii tihti lõiganud lahinguloorbereid, ei pea paraku nüüd vastu sellisele äraandlikule kallaletungile ja jookseb silmapilgu vältel laiali.
Põgenemisega peab end päästma ka Kornilov, kelle alt lastakse hobune maha. Tekini polgu ülem polkovnik Kügelgen aitab nõrkenud kindrali enda kõrvale sadulasse ja mõnekümne-meheline järelejäänud grupp, enamikult ohvitserid, siirdub lähemasse raudteejaama, kuhu ükshaaval hakkavad kogunema ka laialipaiskunud eskadronid.
Paljud jäävad kaotsi, palju on ka haavatuid ja tuju näib kõigil lõplikult langenuna. Salkadena seisavad tekinlased koos ja arutavad, kas poleks parem nüüd jätta see meeletu ettevõte, rivikorras oma kodukohta Kaukaasiasse jõuda, ning enamik ratsanikest avaldab arvamist, et edasi minna on mõttetu ja parem siis juba alla anda enamlasile.
Juuresolevad ohvitserid seletavad meestele, et enamlased laseksid ju sel puhul maha Kornilovi ja ei annaks armu ka teistelegi ohvitserele kas vaprad kaukaaslased on siis äraandjad?
Mägipojad jäävad veidi mõttesse ja raputavad siis ägedasti pead:
„Ei! Meie kindralit ei puuduta ühegi enamlase näpud! Aga edasi minna me ka enam ei või!“
Käärimisest meeste keskel ja allaandmise kavatsusest teatatakse Kornilovile, kes läheb ise rääkima nurisejatega.
Kindral peab neile väikese kõne, tuletab meelde aegu, kus nad tema juhatusel võitnud ühe lahingu teise järel, ja küsib lõpuks, kas nad tõesti tahavad teda nüüd müüa komissaridele.
„Annan teile viis minutit mõtlemisaega,“ jätkab Kornilov, „ja kui siis otsustanud olete alla anda vaenlasele, lasete kõigepealt maha mind. Sest ma eelistan maha lastud saada pigem teie poolt kui alla anda vaenlastele.“
Ratsanike salgad seisavad neid sõnu kuulatades norguspäi ja häbelikult oma endise ülemjuhataja ees, julgemata tõsta temale silmi.
Samal silmapilgul tõuseb sadulas püsti rittmeister Natanson, heidab laia kaarega oma papahha peast, sülitab ja hõikab valjusti:
„Tekini mehed! Kas teie tõesti müüte ära oma kindrali? Ei usu mina seda, ei usu! Teine eskadron sadulasse istuda!“
Nagu paraadi-käsklust saades, hüppavad teise eskadroni mehed sadulasse ja rivistuvad. Eskadroni etteotsa tuuakse polgu standart ja salkkond hakkab liikuma. Kõhklemata venivad järele ka teised eskadronid ning rõõmsas tujus jätkatakse reisu lõunasse.
Kõrvetavas novembrikülmas läbitakse veel mõnisada versta enamlasist juba kõikjal vallutatud maa-alal, lüüakse siin-seal mõned lahingud punastega, kannatatakse mehiselt nälga ja külma.
Raske rännak mõjub tugevasti Kornilovi tervisele, kes paar viimast päeva ei suuda kange külma tõttu istuda enam sadulas. Teda talutavad käe alt kinni hoides edasi ohvitserid, kuid veendudes, et ta on niiviisi ainult tüliks kõigile, palub Kornilov polgul teekonda jätkata ilma temata ja otsustab katset teha Donimaale jõuda üksi.
Riietades end talumehe rõivaisse, istub ta kuskil pisikeses jaamas lõuna poole minevasse rongi ja jõuab 6. detsembril õnnelikult pärale Novotšerkasskisse, kuna tema senised ihukaitsjad – Tekini polk, mitmesuguste seikluste järel satub Ukraina rahvusväeosade koosseisu, võtab nende seltsis osa Kiievi võitlusist ja hiljem üksikute rühmade kaupa saabub Põhja-Kaukaasiasse, Doni- ja Kubanimaale, kus need salgad saavad aluseks esimesele valgeväe koondisele – Aleksejevi ja Kornilovi ühisel algatusel loodavale Vabatahtlike armeele.
DONI KASAKATE RIIK
Mõte end isoleerida oma kodupaikades kildudeks jagunevast, revolutsioonivoogudesse roiskuvast Venemaast ning luua „vaikse Doni ääres” autonoomne kasakate riik tekib kasakail juba varsti peale veebruarirevolutsiooni ja kui Kerenski poolt 1917. a. juulis õhutatud üldpealetung dramaatiliselt nurjub ning viib paarikümne-miljonilise Vene hiigelarmee kiirele lagunemisele, algab Doni polkudes hoogne valgumine koju.
Tegelikult see on küll väejooksikute kari, kes omavoliliselt rindelt lahkudes jätab tühjad kaevikud vaenlasele, pressib väevõimuga end kõigisse lõuna-ida suunas minevaile rongidele, vallutab jaamades kõik tühjad vagunid ja sunnib raudteepersonaali relvade abil saatma neid edasi.
Kuid need inimesed pole enamlased ega ühise Vene isamaa äraandjad, küll vaid tulised kolka-isamaalased, kes tüdinedes revolutsiooni tühjadest sõnakõlksudest, ilukõnede mulinast, parteiliidrite nääklemisest, komissaridest ja komiteedest, tahavad kord näidata, et kasakad suudavad vähemalt oma kodu hoida puhta sellest saastast.
Luuakse Doni valitsus, kuhu liikmeina kuuluvad kõigi 14 Doni maakonna sõjaväe-vanemad, ja üldine kasakate-kongress valib 1917. a. juulikuus atamaniks, seega ka riigipeaks ja vägede üldjuhiks kindral Kaledini.
Selleks ajaks Petrogradist kohale saabunud Kaledini juurde läkitatakse saatkond, kes pidulikult annab kindralile üle kasakate kirjaliku otsuse, „hramota“:
„Põlise atamanide valimise kombe kohaselt, millise kombe Peeter I 1709. aastal meile keelanud, kuid mille nüüd uuesti ellu tõstame, teatab kasakate üldkongress Sulle, et oleme Sind ühisel tahtel valinud oma Atamaniks.“
Samasugused „valitsused“, oma valitud atamanidega eesotsas, loovad endale ka Doni „väiksemad vennad“, Põhja-Kaukaasias asuvad Kubani ja Tereki kasakatemaakonnad.
Nii tekivad Lõuna-Venes kõigiti soodsad alused aktiivse vastupanu organiseerimiseks põhjast levivale enamlusele, ning teadagi koguneb nüüd lõunasse kõik selline element varisenud hiigelriigi endisist suurusist, kel veel usku jätkub avaliku võitluse edusse anarhia vastu.
Kaledini ja Doni valitsuse ümber hakkavad peagi keerlema heade nõuandjatena tuntud poliitikategelased, nende seas ka viimase duuma esimees Rodzjanko, Miljukov, Struve, vürst Trubetskoi jt., endine Ajutise Valitsuse frondikomissar, mitmepalgeline ja reetlik Savoiko, ning tulemata ei jää provokaator Savinkovgi, kes siin jällegi haistab meelitavat tööpõldu.
Nende inimeste peapüüdeks on luua Doni kasakatemaa külalislahkuse varjus uut ülevenemaalist valitsust ja kasakaid „tõsta üles“, nagu nad väljendavad, suurele isamaalisele sangariteole, – sõjakäiguks Moskva peale.
Muidugi ei tule sellest üritusest enam midagi: üldvalitsusest ei saa asja Doni kolkapoliitikute ägeda vastuseisu tõttu, kes loevad sellest uut ohtu kasakate autonoomsusele, ning kasakaid endid ei vea sõdima enam ka seitsme paari härgadega.
Kindral Kaledinile on kasakad küll suurte aupakkumiste saatel andnud üle atamani bulava, pannud ta istuma valitsuse laua taha selle juhina, andnud talle eluasemeks uhke atamani-lossi Novotšerkasskis, kuid tegelikult pole atamanil õieti mingit võimu ega ainustki korrapärast väesalka kas või ihukaitsegi ülesanneteks lossi juures.
Otsustades,