Vabrik. Avo Kull
Читать онлайн книгу.
/p>
OSA
EESTI UNISTUS
I
„SA VEEL KAHETSED SEDA! USU MIND, KUNAGI SA PISARSILMI KAHETSED!” Naine kuivatas käeseljaga nägu ja pööras end küljele.Tema maipäikeses juba pisut pruunistuda jõudnud keha oli aovalguses tõesti kaunis. Algava hommiku kahvatu kuma ei näidanud veel kõiki naise kehakurve oma täies ilus. Midagi jäi varjatuks, midagi aimatavaks, jättes kujutlusvõimele ohtralt ruumi.
Mees sulges silmad. Raju raevukusega välja elatud kirg, mis kaht janunevat keha oli koos hoidnud, vaibus, lihased lõtvusid, hoog kustus. Öö sai mööda, kuid rahu ega rõõmu algav päev ei ennustanud. See ei olnud ilus hommik.
Naine jälgis üksisilmi üha selgemini väljajoonistuvat tapeedimustrit seinal.
„Sa siis teadlikult kasutasid mind ära?”
Mees, suutmata varjata tüdimust, poetas pärast pisikest pausi:
„Midagi ega kedagi ei kasutanud ma ära. Me ju tegime seda koos, Helen, vastastikusel nõusolekul, nii et pole mõtet kedagi süüdistada.”
„Aga mina…”
Sõnad ei tulnud kuidagi üle huulte.
„Aga mina… ma armastasin sind ja lootsin…”
Ta ei öelnud, mida lootis, aga seda polnud ehk vajagi. See ei olnud esimest korda jutuks.
Mehe ilmselgelt süüdlaslik, pisut kohmetugi ilme andis julgust jätkata:
„Allan, jää mu juurde…”
„Ei, Helen. Püüa mõista, ma ei saa niimoodi. Mul on perekond, sa ju tead… ja pealegi olen ma sinu jaoks vist ka juba liialt… vana.”
„Aga miks… miks sa siis üldse minu juures käisid? Lihtsalt pingeid maandamas? Kes ma sulle olen? Järjekordne madrats, millel oma mehelikke tunge välja elada?”
Helen virutas jõulise rusikahoobi vastu Allani rinda ja laskus jälle selili voodile.
Lahkumineku ähvardavat ohtu oli ta ju kogu aeg aimanud, kuid ikka üritanud seda tõrjuda, endast eemale lükata. Halastamatu selgusega mõistis Helen, et ähmane ootus, mis tema unistustes oli aina kaunimat kuju võtnud, oli vaid pelk enesepettus, õhust võetud lootus, millele midagi püsivat rajada ei saanud. See arusaam ärritas ja tekitas solvumistunde, millega võimatu võidelda. Mida see juhmard endast õige mõtleb?!
Sügav rütmiline hingamine andis märku, et kaaslane tema kõrval on uinunud. Helen pööras pead ja vaatas magavat meest. Praegu oli ta hoopis teistsugune kui tavaliselt. Lõtvunud lihased tema päevitunud näol peegeldasid sügavat rahu. Blond juuksepahmakas katmas kõrget laupa, õhkõrn naeratus huulil.Või oli see hoopis muie? Kuidas ta küll niimoodi võib? Kuidas saab ta rahulikult magada ajal, mil kogu elu on kiivas ja karile jooksmas?
Helen pööras end järsult ja mees avas silmad. Hetke pärast ta rääkis:
„Saa ometi aru, Helen. Ma ei ole sind ära kasutanud ega tahtnud sulle haiget teha. Ma olen sinust ikka hoolinud ja mul on sinuga hea olnud.”
„Aga minul? Oled sa kunagi minule ja minu tunnetele mõelnud? Või sa tõesti arvad, et mul muid valikuid polnud?”
„Ei arvanud.” Mehe näole ilmus muie: „Valikuid sul kindlasti oli ja sa valisid parima.”
„Ennasttäis siga!”
Jälle raksatasid rusikahoobid vastu mehe rinda. Jõuline löökideseeria sumbus ägedasse nuttu ja naine tõmbus uuesti endasse. Allan tõusis istukile ja heitis kaaslasele karmi kõõrdpilgu.
„Ehk lõpetaksime nüüd etteheited ja poksi. Ma ei ole rohkem süüdi kui sina. Sa oled täiskasvanud inimene ja teadsid hästi, mida teed, teadsid, et mul on perekond… naine ja laps… ja teadsid sedagi, et lõputult see pidu kesta ei saa.”
Helen üritas pealetükkivaid mõtteid sõnadeks vormida, aga kuidagi ei tulnud need üle huulte. Masendav teadmine, et mehe jaoks oli suhe temaga vaid vahejuhtum, mida sai kergekäeliselt lõpetada, seljataha jätta ja eluga edasi minna, pigistas silmist aina uusi pisarad. Lõpuks lõppesid needki. Kauni naise lohutust nutust moondunud nägu oli kui sügisvihmast märgunud maa, mille soine pind ei kutsunud, vaid tõukas. Helen kuivatas silmad ja tõusis samuti istuma. Nüüd oli selgus majas: oodata polnud enam midagi. Unistus purunes, lootus luhtus, alles jäi äng, millest pikkamööda hakkas vormuma viha. Meeleheite halastamatu jõuga tõmbusid lihased pingule ja midagi loomalikku tuli äkki naise ilmesse.
„Kui julm ja hoolimatu sa oled!” See oli madal rinnahäälne urin, mis tekitas külmavärinaid.
„Oled sa võimeline üldse kedagi peale iseenda armastama? Sa kõnnid kaasinimestest jõhkralt ja hoolimatult üle, teiste inimeste tunded on sulle vaid õhk. Milline loll ma küll olin, et seda varem ei mõistnud!”
„Jäta! Oleme ilmselt mõlemad eksinud ja peame nüüd oma vead parandama. On vist tõesti parem, kui selle loo võimalikult kiiresti lõpetame ja lahku läheme.”
„Ja see on kõik, mis sul öelda?”
„Kõik või mitte, aga niimoodi see edasi kesta ei saa. Ajad on hulluks läinud ja nüüd peame keskenduma ellujäämisele. Mul pole aimugi, milliseks mu tulevik kujuneb ja kuidas suudan lähiajal toita perekonda. Püüa aru saada, et kogu selle krempli juures pole mõtet oma elu liialt keeruliseks ajada. Mõistad?”
Muidugi ta mõistis.Ta teadis ju väga hästi, kuidas Allani särav edulugu oli lõppenud ja ehitusettevõtte võimukast direktorist oli saamas töötu. Kuid mis seal Allanist, hädas oli ta isegi. Projekteerimisbüroo, kus Helen oli joonestajaametit pidanud, lõpetas tegevuse ja nüüd oli temagi töötu. Hirm tundmatu tuleviku ees vaid võimendas hinges möllavat tunnetetormi.Vaikimisi oli ta lootnud, et koos Allaniga on kergem rasked ajad üle elada.Ta tundis hästi mehe riskialdist ning leidlikku loomust ja arvas, et temaga võiks ta end turvaliselt tunda, kuid nüüd… Mida hakkab ta peale töötuna, rahatuna, üksikuna?
Mees ta kõrval tõusis ja hakkas riietuma: „Hommik juba, aeg minna.”
Heleni käed tõmbusid rusikaisse: oh kuidas ta vihkas seda mitmeid kordi kuuldud vastikut sõnapaari „aeg minna”. See tähendas ju alati üht ja sama – ootamist.Aga kui enne oli vähemalt lootus, et oodatu varem või hiljem ikkagi tuleb, siis nüüd pole enam sedagi. Nüüd läheb ta lõplikult ja viib kaasa kõik selle, mis peaaegu aasta otsa oli elule sisu andnud.
Mõtted pöörlesid peas kui katkine karussell, mis peatuda ei suuda. Mida enam segunesid need hirmude ja ahastusega, seda kindlamini sulgus naise suu. Enam ei suutnud ta end mingilgi moel väljendada, ega tahtnudki.Ta pööras mehele selja ja kattis näo kätega.Allan oli riietumise lõpetanud ja seisis sõnatult lamava naise kohal. Ebalevalt libistas ta käe üle tema õla: „Ma nüüd lähen.”
Helen ei vastanud.Tema vaikimist oli võimatu murda ja Allan teadis seda hästi.
„Hüvasti siis.”
Vastust ei tulnud.Allan pöördus ja astus aeglaselt ukse juurde. Helen hoidis hinge kinni. Uksekolksatus, mis tüütuseni tuttav ja omane, tähistas seekord ühe eluetapi vääramatut lõppu.
Nagu paisu tagant pääsesid raevukad nuuksed, ahastavad oiged ja kiledad karjed. Painajalik nutukramp raputas naise alasti keha. Kui pöörane hoog lõpuks rauges, lamas ta lakke suunatud pilguga kurnatuna voodil. Aeglaselt sirutas ta sõrmi ja surus siis neid rusikasse. Lihaskimbud tema saledatel käsivartel mänglesid ja vooklesid.Tema silmi ilmus kummaline läige ja ilmesse tekkis jälle midagi hundilikku.Ta liigutas pisut suud, nagu tahaks midagi öelda, kuid sõnad ei tulnud veel üle huulte.Alles mõne aja pärast vormus seosetust sosinast ootamatult jõuline ähvardus: „Sa veel maksad selle eest, Allan Tammel!”
II
RESTORAN VIRU HOTELLI TEISEL KORRUSEL OLI PEAAEGU TÜHI. Allan seisatas ukse juures ja vaatas saali. Reinu veel polnud. Nad olid kohtumise kella kolmeks kokku leppinud.
„Soovite lõunat süüa?”
Unise näoga kelner vaatas teda tülpinud pilgul. Kaenla all kandis ta nahkköites söögikaarti.Tema valge kikilipsu otsad olid kergelt määrdunud.
„Jah, aga üks kamraad peaks veel tulema. Nii et kahene laud sobib küll.”
Kelner juhatas aknaaluse laua ja lonkis eemale. Allan üritas