Vabrik. Avo Kull
Читать онлайн книгу.
horjut, senkin virolainen!”
Allan vaid aimas, mida see võis tähendada. Soome keelt ta ei osanud.
„Ise oled loll,” vastas Rein.
Olukord tundus kõigile naljakas ja kohe hakkas toimima kõrtsikülaliste ülemaailmne solidaarsus. Mees sirutas käe ja teatas:
„Olen Harry, kuka sinä olet?”
Mehed tutvustasid end. Soomlase joomane aju tuvastas peagi, et eestlased on samas seisukorras kui temagi. Sellest tegi ta eksimatu järelduse: siit võib täna õhtuks joomakaaslased leida.
„Tässä ravintolassa on vodka halpaa, mennään ja otetaan pienet paukut!”
See jutt oli selgemast selgem, ning tõrkumata mindi restorani tagasi. Uuesti istuti lauda ja telliti viina. Nagu ikka vennasrahvaste kohtumisel, algas siingi elav eesti-soome segakeelne keskustelu.
Vestluspartneri juttu mõisteti vaid aimamisi, samakõlaliste sõnade järgi. Mõnikord oli tuttavate sõnade taga hoopis erinev mõiste, aga sellest end segada ei lastud. Alkohol tasandas kõik ja sõbrad olid veendunud, et nad saavad vestlusega suurepäraselt hakkama.
„Minkä ammatin miehiä?”
Allan ei osanud vastata, kuid linnamees Rein mõnd soome sõna siiski teadis.
„Rakennusmiehiä? Tiedättekö jotain huonekalujen tekemisestä?”
Seda mehed enam ei mõistnud. Nähes kaaslaste nõutuid pilke, otsis soomlane taskust pruunika puuklotsi.
Klots oli umbes sigaretipaki suurune. Küljed korralikult lihvitud, peitsitud ja lakitud. Mõistmatute nägudega vaatasid mehed puukuubikut ega osanud midagi arvata.Vist tahtis soomlane näidata, et tema teeb selliseid klotse.
„Osaatteko te valmistaa sen mallin mukaan?”
Asi sai selgemaks. Külaline ilmselt soovis osta selliseid klotse. Mehed vaatasid nüüd asja põhjalikumalt. Puidu pruun pind oli ideaalilähedaselt sile.Veatu töötlusega. Korrektselt viimistletud ja värvitud. Purjus inimese bravuurikusega arvasid sõbrad, et see on käkitegu ja niisuguse teevad nad iga kell valmis. Soomlase nägu venis naerule.Ta ulatas meestele oma nimekaardi ja teatas:
„Kahden viikon kuluttua teidän on oltava Lahdessa. Näytteet mukaan! Maksan rahaa, paljon rahaa.”
See jutt meestele meeldis.
Lustakas pidu kestis hiliste öötundideni. Argumenteeritud kõne asendus pikkamööda segaste häälitsuste ja ohjeldamatu naeruga. Peo lõppu mäletas hiljem vaid restorani personal, kellel purjus klientidest vabanemiseks tuli teha tõsiseid pingutusi.
RAHUTUST UNERAMMESTUSEST VIRGUNUD AJU REGISTREERIS KÕIGEPEALT pöörase peavalu. Suu kuivas ja vaevahigi pärlendas otsmikul. Allan üritas tõusta, kuid see tundus võimatu. Iga liigutus tegi haiget, ebamugavustunne laienes südame piirkonda ja sealt edasi kogu kehasse. Nõrkus ja südamepööritus andsid mõista, et eile polnud ta oma tervisega just parimal moel ümber käinud. Organism küsis kiirelt vett. Raskelt ja vaevaliselt ajas Allan end istuma ja silmitses juhmi pilguga oma lähimat ümbrust. Lõpuks taipas, et ta on Reinu kodus diivanil.Ta tõusis ja kõikus kööki.Väriseva käega kurku kallatud tassitäis vett tõi esialgu pisut kergendust, kuid kohe niristas ta uue tassitäie. Pikkamööda ilmusid fragmendid peost, restoranist, soomlasest ja meeletust alkoholikogusest.
Alles poole tunni pärast ilmus kööki morn ja murelik Rein. Virila näoga vaatas ta taburetil kössitavat kurba kuju.
„Hing ikka sees?” Iroonia sõbra hääles tundus kohatu.
„Veel on.”
„Eile jäi küll mulje, et mitte kauaks. Sind tuli taksosse lausa lohistada.”
Allan jättis vastamata.
„Mulle tuleb meelde, et vennastusime Virus mingi soomlasega,” jätkas Rein.
„See oli kohati ikka päris lõbus.”
Koos üritati meenutada, mis eile kõik juhtus, kuid rõõmu oli sellest vähe. Kehvale tervisele lisandus teadmine, et oma töömure lahendusele polnud nad sammukestki lähemale jõudnud. Kaotasid lihtsalt veel ühe päeva. Kokku moodustas see kassiahastuse, mida oli raske taluda.
Ettevaatlikul sammul lontis Allan esikusse ja võttis varnast oma kortsunud pintsaku.Taskus tundus olevat midagi liigset.Väriseva käega kobas ta kuue külgi ja tõi hetke pärast päevavalgele pruuni puuklotsi. Nüri pilguga vahtis ta klotsi, kuni pikkamööda hakkas meenuma soomlase jutt näidistest, tootmisest ja suurest rahast.
Meenus ka see, et nad olid lubanud tootmise kohe käima keerata.
„Loll oled, kui seda tegema tahad hakata,” teatas Rein kööginurgast.„Eestis niisugune tehnoloogia puudub. Sa vaata, kui siledaks nad on küljed lihvinud! Kust leiad sa vahendid nii hea pinna saamiseks? Ja mitteläikivat lakki pole tervel Venemaal olemas.”
Seda teadis Allan isegi. Sõnatult pani ta klotsi taskusse tagasi ja lahkus.
III
AEGLASE SAMMUGA ASTUS NOOR NAINE MÖÖDA KITSAST JA käänulist kruusateed. Linna hõre asustus oli jäänud selja taha ning nüüd ääristasid läbiligunenud rada madalad põõsad ühelt ja hõre kuusemets teiselt poolt. Näis, et sel jõudeaja jalutuskäigul puudub otsene eesmärk, kuid see polnud nii. Mingil hetkel kõndija seisatas ja jäi ainiti üht pooleli olevat ehitist vahtima.
HelenVain oli jõudnud oma pika jalutuskäigu sihtpunkti. Isegi siis, kui ta otseselt ei plaaninud seda algusjärgus elamut vaatama tulla, kandsid jalad teda kuidagi iseenesest linnaäärsele ehitusplatsile. Ega see enam õige ehitusplats olnudki. Juba teist aastat polnud siin keegi lillegi liigutanud ja esimese korruse poolikud tellisseinad hakkasid pikkamööda ahervaret meenutama. Ebameeldiv pilt paakunud kividest müürist, viltuvajunud tööriistakuurist ja korratust ümbrusest tegi meele mõruks. Siin seisis tema elu suurim unistus. Õigemini küll mälestus sellest. See maja oli mõeldud temale, tema perekonnale, mille peatsesse tekkimisse vanemad kaljukindlalt uskusid. Isa oli võtnud rõõmuga endale ehitusmeistri ameti, aga projekti pidi koostama arhitektihakatis ise.
Terve aasta oli Helen hoole ja armastusega maalinud funktsionalistlikus stiilis villa kontuure. Jäärapäise järjekindlusega aina joonestanud ja maalinud. Ärritunult heitnud ebaõnnestunud visandid kõrvale ja alustanud otsast, kuni lõpuks jäi oma loominguga rahule. Kliiniliselt puhtad pinnad, sirged jooned, valged seinad, mille keskel süsimustas raamistuses laia ruudujaotusega aknaread.
Nende korrapärane liigendus järgis püüdlikult stiilipuhta modernismi kaanoneid – sümmeetriat, tasakaalu ja kindlat sisemist rütmi. Sellest pidi tulema vapustavalt ilus hoone, funkmaja, mille sarnast polnud siin linnas kellelgi teisel.
HelenVain ei olnud arhitekt, kuid kunagi oli ta tahtnud selleks saada.Aastaid tagasi alustas ta õpinguid ERKI arhitektuuriteaduskonnas, kuid kahjuks jäi stuudium poolikuks. Õppimine oli talle alati teisejärguline olnud. Hoopis tähtsamad olid peod, kuulsad ERKI peod, kus Helen oli vaieldamatu täht.Tema veatu rühikas figuur, pikad blondid juuksed ja veetlev näoovaal panid õhkama noori loomingulise hingega meestudengeid ja ahastama tema vähem ilusaid sookaaslasi. Helen nautis tähelepanu ja ärevaid pilke, mida tema ilmumine igas seltskonnas tekitas. Nautis hetkeni, kuni ootamatu rasedus ja lapse sünd kolmanda kursuse keskel õpingud katkestas ja instituut tuli unustada.
Kirgas kevadpäike oli oma päevakaare keskele jõudnud.Talvetaagast vabanenud maa soojenes ja auras. Helen heitis viimase pilgu porisele ehitusplatsile, pöördus ja hakkas pikkamööda kodu poole kõmpima. Kuid mõte jäi maha. Jäi pooliku ehitise ja teostamata unistuse juurde. Nüüd see ehitus vist jääbki katki – infarkt viis isa ja ehitajat enam ei olnud. Milline ilus hoone sellest oleks saanud! Iga sopp selles oli põhjalikult läbi mõeldud ja planeeritud. Arhitektidiplomi puudumine Helenit ei häirinud. Kolm aastat EKE Projekti joonestuslaua taga olid andnud kogemuse, mis mõningal määral korvas pooliku arhitektihariduse.
„Tere, Helen.”
Ootamatusest ehmunud pilguga registreeris Helen aiaväraval