Tume inimeselaps. Jaan Oks
Читать онлайн книгу.
on>
KÜLA
Uppuv väli kui hukkaminekul õhtuses toores udus, sinine juba sügiskülmast ja suremise vaevast. Lagedik loob juba esimesi öövarje. Raske on ja vaevaline. Nagu õnnetu ägamine, nagu võimetu viha, piiritu põlgus kõige vastu, mis elamas.
Septembriõhtu neelab vanad ja väsinud päeva kujud, ning noored öövarjud poevad arglikult märgadele nurmedele. Lagediku tühjusest venivad eksivad hingelised välja. Need kui piuksuvad ja virisevad limases rohus, ja öös karjatab tundmatu vaim.
Kus lagedik lõpeb, sääl on tänav, ja tänaval sitke muda. Sopane on selle külatee tambitud süda. Sopane ja läbitambitud jälgede sündimise ajast, kui kabjad ja nälginud lapsepõnnide jalakannad, kellegi sõrad, inetud varbad, puurattad, pätid või pool ümargune saaparaud siin liimiva pori hingeni laiaks litsusid. See on karjatänav, kus eksinud heinakõrred, mõni hernevars või repetanud õlekõrs enesele haua on leidnud. Higistes aurudes peatab siin hommikul karjane, ja lambad ning lehmad vaatavad mõttes maha või viskavad üle längu vajunud kivi-aialommi näljaseid loomasilmi.
Suures hoolimatuses on küla sopale maha paisatud. Ta kuulatab vist lollilt inimese sügiselaulu ja ootab tuimalt ärauppumise esimest päeva. Siin külas näikse kõik ja kõige ees lömitavat.
Majad teevad seda puude ees, õunaaiad kumardavad kaevulingusid. Nii elab küla sügisöös, nii saadab ta ka suve selged päevad ning talve härmatise aja mööda. Hommik, öö ja koiduaeg vahelduvad, tunnid sünnivad ja surevad aastate pikkuselt – aga meie küla jääb põhjatumas poris igavesti lömitama.
Midagi needvat peab vist selle orjade kopli ajaloos olema, midagi vannet siin paigas vannutud. Kõik on nii vana, pudev ja rabe, nii elatanud. Vaata köökide, kambrite ja aitade katuseid, otsi haganikke, keldrid – kõik on nagu väljaheide oma aja inimeste elukorteritest. Parandamatu jõuetus puhkab igal kaevuhargil, määrdinud suitsukorstnal või tuulelipul. Ehitagi midagi uut, tee kusagil katust ümber või kohenda langenud lauda seina – seda ei panda vist tähelegi. Teekäija, kes hommikul või õhtul mööda porri pandud kive hüppab, mõni odav närudekorjaja vahest näebki seda. Ta, võib olla, räägib sellest sündmusest koguni teistelegi – ja siis see ununeb…
Orjade küla – vaesusega halvatud, nii varatu jõududes, nii võimetu vähemakski loomiseks. See on ju midagi suurt halba, kui midagi surra ega sündida pole, kui asjad isegi allpool hävitamist, püha hävitamist seisavad, et ka enam lõhkumises mõtet ei leia, ja nii sellestki tundmusest ilma pead olema, mida loomise igatsus südames äratab. See on ju midagi näotumat kui lihtne haledus, nii et kaastundmuski enam külge ei hakka. Ja päris ime, et see risude küla, need vanaduse ja vaesuse haigusest söödud hooneloksid kõige selle järele veel häbitundest lõpuni pole mädanenud. Läbi viletsuse vingu näed, et siin ja sääl haledasüdamelised puud veel midagi varjavad.
Väljapääsematu hauduv nälg ilgitseb tasakesi hädade hämaruses. Kui sügise sompsune udu igast küljest selle surelikkude soo ümber piirab, kui nõgine õhtusuits enam üles ei suuda tungida, siis nagu oleks süda kergem. Sa juba ootad, et need hallid õhuaurud terve selle vaesusest halvatud küla põdevate naistega, põnnis lastega, sigadega, pühkmeaukudega ja vanade väravatega ära uputaks, et kõik see värisev nälg ja rögisev viletsus olematusse, tundmata kadumisse vaoks. Aga udu lahkub ning suits tõuseb õhku, ja uued sügise õhtud tulevad, samasugused omas vastikuses, uued ööd ja uued tööd. Need tulevad, aga inimene haigutab, otsib tüütavaid putukaid, nuuskab nina ja elab tahmaste parte all nõgistes õlgedes, kus korduvad keedusuits ja laste kisa, haisev niiskus, sööv soonte haigus, sopane mure rindades. Ta elab nagu nõiutud ringis, vannub ja palub jumalat appi, suitsetab tubakat, peksab lapsemolu, loeb söögipalvet, peseb sõrmi, koorib kartulid ja kännib kasvamises. Ning ökitavad uneinglid laulavad muinasjuttude maast.
Ja tilgub, tilgub vahetpidamata. Tänavune suvinesügis on ükskord juba niisugune, et otsa ei ole. Patud on suured, igapäev võib uputust oodata. Ja nälja idu on iga poolõõnes rukkiterakeses, igale tõbele valminud kartulikimm peab suure vihmaga sugutamise saladuse üle ööjuttu ja vagudes säravad õrnad tuhli silmad sigitamise kirest. Inimesed aga kõnelevad tigedast näljast.
Võib ju olla, et vanadel naistel on õigus, kui nad noorte inimeste uhkete riiete üle kaebavad. Kadedalt ja vihaselt vaatab loomloll inimene pudevate pilveäärte poole, vaatab ka külatüdruku kirikuseeliku ja jumalasõnajaki pääle ning tunneb õnnetusttoova vee ilmumise põhjust: rahvas on hukas, ta on uhke, nimelt nooremad. Ja vihmade isa leotab nüüd inimeselapsi, nagu tahaks ta nooriku juukse palmikul looklevat odavat poolsiidi sidekest ära määtada. Jumal uhab otsata vett. Vist ei ole veel lihtne nikkelkett külapoisi hõlma all märjaks saanud. Ainukene odav koht, kuhu vast vihmapiisk elustamiseks veel ligi pole pääsenud, on inimese loll aju pääluu taga. Luu seinte vahel on seedimine rikkes, ja pooleli sõtkutud mõtted venivad hallis hommiku udus taeva poole.
Inimesed roomavad läbi nätskete loikude jumalakodadesse, et üsna õpetaja ligi kantsli all vägevalt palvetada. Heinategija, kes vihma ja vilu ilma pärast septembri päevadel niidab ja laotab, hõikab alt inglitele vastu, enne kui räime ja musta leiva kannika lagedale tõmbab. Vihma pärast tahab ta laulda, mõjuvalt ja haledalt; ta laulaks kõik lauluraamatu viisid otsast lõpuni läbi, algaks uuesti ja kordaks jällegi, unustades endiste viiside arvu. Kui aga enam ei sajaks! Kui vihmade inglid kord ometi aru saaksid, et küll ja küllalt, rohkesti ja liiga rohkesti juba on sadanud!
Kuid ei lõppu ega algust – alatine sadude rodu. Ootamine ja lootmine juba kuluvad. Tuulehoog ja uus raputus kõige tähtsamast pilvesagarast.
Siin maal elab ka luuleline kollakate lokkjuustega noormees. Ta on külapoiss ja siin sündinud. Kui hingetuled kõik ühel leegil aurates keevad, siis läheb süütu lapse silmadega poiss üksiainu mustadele väljadele, et siin kõige pimedamates sügisöödes und näha tulevikust. Märgade vagude keskel muljub ta mõlemad paljad jalad pehmesse liivamulda, ning kollakate juuste all sünnivad mõtted ilmast ja inimestest. Poiss unustab kogu mineviku ja unistab pehmetest inimesehingedest. Tähtedest, taeva sügavusest ja tumedatest metsa puudest otsib ta värisevale hingele vastukõla.
Ta kaob ja ilmub jälle niisketele nurmedele, et sügise öös kadunud peitepilte elust üles otsida ja hõbepääga vanakeselt tarku juhatusi vastu võtta. Vanamees vahest tunneb ja teab, kust tee läheb hääduse ja ilmaõiguse poole, kus varjul on inimeste armastused. Vanamees vast teab seda. Ja noormees käib üksiklase koopas ja rändab uuesti laiadele põldudele, et sääl lagedikul väljaauranud ning näljas, viletsuses otsasaanud hingede mälestuspüha pidada, et nõrga sügisese kuu all punaseid õisi üles võtta.
Orgude põrm kuulab tema sooja südame sõnu, mis värsketele vagudele maha langevad. Põllul kasvab palju kollaseid ja punaseid sügise taimi. Koitvas pühaduse aurus elutseb midagi, mis noort hinge vaimustusele üles meelitab. Inimesepoeg algab uut laulu, ja kõrred halli sügise udu all kõiguvad mõttes ning kastene maapõrand õhkab kuuldavalt.
Jälle on tõbine sügis uue ja pahema päeva loonud. On tuul ning kollane katk kase lehtis. Rahutus õhus virisevad viisid vihmast ja udust, nohust, külmast kastest ja surevast rohust, ning sigitamis-himulistes võsaleppades hullab vanaduse surm. Kolletanud lehed vaaruvad ja langevad.
Inimesed on põldudel tööl, ja kõnnivad sajatades ning tuimalt õhates katkilõigatud viljakõrtel. Sääl on ka loomterved, aga nürida näoga külatüdrukud. Nende elu on juba mitu tuntavat aastat sääl all sopas mööda saatnud, sääl kus koitunud jahudest kõrte keedetakse, kus leib must, silgud sagedasti on lõpul.
Neil tüdrukutel on suured inetud kõhud ja jämedad, päris pakkjalad. Kui neid kahe arssina kõrguseid tüdrukuid vaatad, siis tulevad mõne kasvatusmaja elanikud meele: nii ühetaolised tuimad, mitte hariliku kõhuga. Hää et nemad kodust välja ei lähe: naised teeksid vast patujutud pääle. Just nagu tiined lapsed. Natuke inetu ja imelik. Naised ja laste-emad räägivad, et lahja leem seda on teinud, haruldane vesikartul ja katkuvhapu taar.
Neil tüdrukutel on karedatest villadest säärikud, mitmel linased kuued ja mõnikord särkides näotud, aga vabade mõõtude järele augud. Ja sõrmikuid kantakse pakatanud käekorbustel. Nende huuled on tuule lõhutud ja nende palgetel ajavad hullud villid üles.
Tüdrukud tahaksid kenad olla, ka armastada ja armastatuks saada ja isastele inimestele meeldida. Näod kaetakse tuule ja tolmu eest kinni, et inetus ei täieneks. Aga keegi neid ei armasta, ja mispärastki armastada! Ei ole põhjust. Siin nälgade maal