Tume inimeselaps. Jaan Oks
Читать онлайн книгу.
ei kutsu kedagi abiks… eila veel tõid paargust üksi Maarjapäevase nõu ära. Hoia ikka ka oma tervist… kes ilmatöö lõpetab… Jääd veel kidevamaks, kes mindki vanaduses aitab… ”
„Eks jumal aita, eks lapsed aita… Eks nii kaua, kui ise veel töötegijad oleme, läbi saa… aga siis ei tea, kuidas… ”
Rääkimist oleks nagu nii palju, et pääle voolavad mõtted sõnad kinni köidavad.
„Hää nüüd küll! Aitäh! Ole terve!”
„Oota, ma puserdan veel kaelasooni.”
Unenägu on jutustatud. Perenaine mõtleb tähenduse üle järele: kas ei tule mitte õnnetust loomade, inimeste sekka… Kas ei jää lapsed haigeks…
„Sooh, mul pole enam kauem aega, katsu, ehk saad ise ka veel vähe aidata, ja nad lähevad pehmemaks. Ole veel nii kaua voodis… ma toon vähe liikvori… see paneb vere jooksma… või teeks õige salpeetri-õlut?.. ”
„Olgu pääle, hakka nüüd õlle soendamisega mässama… Sul muidugi palju tööd…
Oleks olevat, et noored ka pühapäeva hommikulgi sind vana inimest aitaks… Ehk saaks vähe liikvori… teeks rinnad lahkemaks… veri saaks jooksma… tahaksin ka kiriku minna.”
Eit seob pika vöö ümber keha, otsib ahjukartsalt seeliku ja läheb toidukapi juure rohtu otsima.
Vaheajal on ahjukurus maganud lapsed üles ärganud. Nad virisevad igaüks oma keeli.
Tagakambri uksest astub noor naine sasis juustega sisse. Väike laps jääb kambri nutma, mehe hääl katsub seda asjata vaigistada.
„Mis te karjute siin, ma näitan teile, kui vait ei jää… kus need vitsad jäid – oot!” ähvardab noor ema lastekarja.
Elli on haigeks jäänud. Ta nutab: pää haige, pää haige… Ema on kannatamatu, loobib vanemat poega, otsib ahjuaugust, kus märjad riided kuivavad, laste kehakatteid, enese ette nurisedes.
„Kus sa nüüd nii kauaks jääd,” kuuldub tagakambrist mehe hääl. „Ei mina saa teda vait panna, karjub mis hull… ”
„Ellil on vist leetrid,” räägib noor ema, „kõik ihu punaseid plekke täis.”
Tuimalt kuulavad seda ümberseisjad: leetrid on ju perekonnas tuntud lastehaigus. Mis siin imestada, kui nad jälle ilmuvad: kaovad iseenesest ära, või kui ei kao, siis sureb muidugi see, kelle jumal on määranud.
Vana peremees on puhtaks pestud söögilaua lähedale istunud ja vahib tuimalt lauluraamatusse. Ta nägu on elutu, aga pää mõtleb, silmad mõtlevad. Ta nagu ei kuulekski kisa, mis lapsed sünnitavad. Vana inimene, aga ta mõtleb alati, kuidas pääseda. Hommikul, lõunal ja õhtul ta loeb, palub jumalat, laulab. Käib sagedasti kirikuteed, viletsa tee ning kehva tervise pääle vaatamata. Aga abi ei näe, ei kuule! Ta imestab, mõtleb ja mõtleb, tõstab oma haige rinna laua äärelt eemale ja räägib kulunud häälel perekonna inimestega mõne igapäise sõna.
Pereema hakkab pääd sugema, – seda saab ta jooksvate päevade talituste pärast ainult pühapäeva hommikul teha. Aga päähari on kadunud. Lapsed on vist välja viinud, õues ära kaotanud. Poe kammiga on halb pikki juukseid sugeda: käristab, kratsib vanunud juukseid, „ei too maha.”
Talu tuba on juba sootu teise näo omandanud: vokid on rohkem seina poole nihkunud, riided ripuvad varnas, kanad-kukke kõnnivad mööda tuba ja tülitavad siin-sääl teisi elanikke.
Lapsed käratsevad juba sepikutüki kallal, üks hädaldab voodis süüa-juua nõudes. Ainult parred seisavad niisama sirgelt-kõveralt nagu ennegi omal kohal.
„Kas läheme ikka lauakiriku,” pöörab taat eide poole, kui teine omad vanad juuksed nõeltega laele on köitnud.
„Muidugi ikka,” vastab eit traatnõela huulte vahelt võttes.
Kaks perekonda: isa ja poeg oma naisega. Mõlemad on armastanud, elanud ja lootnud, kõik kaotanud ja kõik jälle leidnud. Nüüd läheb elu igapäiselt, tüütavalt, hoopis lõbusalt – nagu unes, nagu ilmsi. Mis see elu õieti on, on see mõistatus, või ainult perioodiline söömine, see ei huvita enam. Elatakse ainult, – sellest on küll.
Vanad eit-taat räägivad omakeskes, võib olla, südameasjast. Kes teab. Nemad lähevad ju lauakiriku, paastuvad, ei söö. Mispärast nad ei söö, seda ära küsi, kui ei taha neid pahandada.
Leel leegitseb tuli. Väikene titepudru katel on esimesena koogu otsa seatud. Selle järele tuleb rõõsapiima soendamine vanematele lastele. Poisikesed ootavad juba, käivad ema ümber, teda tülitades.
Suits tõuseb tule kohal üles, keerab kommi alt toaruumi ja jääb õhku hõljuma. Nagu vesi virvendavad sinised suitsu viirud parte all ja lahkuvad siis rehealuse ukse poole purjetades. Kus noor ruun elab, kus lehmad mäletsevad, sääl kaob ta.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.