Kuid ei väike tüdruk ega ta mõtted häirinud proua Medlockit sugugi. Ta oli naine, kes ei lase lastel endaga naljatada. Vähemalt oleks ta nii vastanud, kui temalt oleks küsitud. Ta polnud sugugi tahtnud minna Londonisse just ajal, mil ta õe Maria tütrel pidi olema laulatus, ent tal oli mugav, hästimakstud koht majapidajana Misselthwaite’i mõisas ning ainus tee selle alalhoidmiseks oli täita täpselt söör Archibald Craveni käske. Ta ei tohtinud kunagi ainsatki küsimust esitada.

      „Kapten Lennox ja ta naine surid koolerasse,” oli söör Craven öelnud oma tavalisel järsul, külmal toonil. „Kapten Lennox oli mu naise vend ning mina olen nende tütre hooldaja. Lapse peab siia tooma. Te peate Londonisse minema ning ta isiklikult ära tooma.”

      Niisiis oli proua Medlock oma väikese kohvri pakkinud ja reisi ette võtnud.

      Mary istus vaguninurgas ning näis inetu ja pahur. Tal polnud midagi lugeda ega vaadata ja ta väikesed mustades kinnastes käed lebasid kokkupandult süles. Musta kleidi tõttu näis ta tavalisest veel kollasem, sirged heledad juuksed paistsid välja musta kreppmütsi alt.

      „Rohkem hukkaläinud välimusega last pole ma veel kunagi oma elus näinud,” mõtles proua Medlock. (Sõna „hukkaläinud” tarvitatakse Yorkshire’is ning see tähendab „rikutud ja kiusakas”.) Ta polnud kunagi näinud last, kes istub nii vaikselt, midagi tegemata. Lõpuks väsis ta vaatlemast ning alustas juttu oma elava, karmi häälega.

      „Usun, et võiksin jutustada sulle midagi kohast, kuhu lähed,” ütles ta. „Kas sa tead midagi oma tädimehest?”

      „Ei,” vastas Mary.

      „Pole kunagi kuulnud oma isa ja ema temast rääkivat?”

      „Ei,” vastas Mary kulmu kortsutades. Ta kortsutas kulmu, sest talle meenus, et ta isa ja ema polnud kunagi temaga millestki erilisest rääkinud. Tõepoolest, nad polnud kunagi talle midagi kõnelnud.

      „Hm,” pomises proua Medlock, vahtides tütarlapse veidrat, osavõtmatut nägu. Pisut aega ei rääkinud ta sõnagi, siis alustas jälle:

      „Arvan, et sulle võiks öelda midagi… ettevalmistuseks. Sa lähed imelikku kohta.”

      Mary ei lausunud midagi ning proua Medlock paistis kaunis hämmeldunud ta näilisest ükskõiksusest, ent hinge tagasi tõmmates jätkas ta:

      „Ei midagi muud, kui et see on üks uhke, määratu suur loss ning söör Craven on sellele omal moel uhke – loss on ka küllalt sünge. Maja on kuussada aastat vana, asub nõmme serval ja sääl on umbkaudu sada tuba, kuigi osa neist on kinni ja lukustatud. Ning sääl on pilte ja kena vana mööblit ning asju, mis asuvad sääl ammust ajast. Ja maja ümbritseb suur park, sääl on aiad ja puud, mille oksad – mõningad neist – ulatuvad maani.” Ta peatus, et jälle hinge tõmmata. „Muud pole seal midagi,” lõpetas ta järsku.

      Tahtmatult oli Mary kuulama jäänud. See kõik kõlas hoopis teisiti kui India ning midagi uut võlus teda kaunikesti. Kuid ta ei soovinud näidata, nagu oleks ta huvitatud. See oli üks ta õnnetuid, ebameeldivaid omadusi. Ta istus niisiis vagusi.

      „Noh, mis sa sellest arvad?” küsis proua Medlock.

      „Ei midagi,” vastas Mary. „Ma ei tea midagi sellistest kohtadest „

      Proua Medlock naeris selle peale lühidalt.

      „Eh!” ütles ta, „Sa oled ju nagu mõni vana naine. Kas sa ei hooli siis sellest?”

      „Pole tähtis, kas hoolin või ei hooli,” vastas Mary.

      „Selles on sul üsna õigus,” sõnas proua Medlock. „See pole tähtis. Milleks sind tahetakse hoida Misselthwaite’i mõisas, seda ma tõesti ei tea, olgu siis, et niiviisi on kõige kergem. T ema juba sinu pärast ennast ei vaeva, see on ometi kindel. Tema ei vaeva ennast kunagi kellegi pärast.”

      Ta peatus järsku, nagu oleks tal just õigel ajal veel midagi meelde tulnud.

      „Tal on küür seljas,” sõnas. „See tegi ta õnnetuks. Ta oli pahur noormees ning tal polnud mingit kasu oma rahast ja suurest mõisast, enne kui abiellus.”

      Mary silmad pöördusid tahtmatult proua Medlockile, kuigi ta kavatses näidata, nagu ei hooliks ta millestki. Ta polnud kunagi mõelnud, et küürakas oleks abielus, ning oli veidi üllatatud. Proua Medlock märkas seda, ja kuna ta oli jutukas naine, jätkas suurema innuga. See oli vähemalt üks võimalus pisut aega veeta.

      „Ta naine oli armas, kena olend ning mees oleks kogu maailma läbi käinud, et muretseda kas või rohukõrt, mida naine soovis. Keegi ei uskunud, et ta abiellub selle mehega, kuid ta tegi seda, ning inimesed rääkisid, et ta abiellus mehega raha pärast. Kuid ta ei teinud seda raha pärast – ei, tõepoolest mitte. Kui ta suri…”

      Mary võpatas tahtmatult.

      „Oh! Kas ta on surnud?” hüüdis ta, ilma et oleks kavatsenud seda teha. Talle oli äsja meenunud muinasjutt „Küürakas Richard”, mida ta oli kord lugenud. See jutustas vaesest küürakast ja ilusast printsessist, ning Maryl hakkas äkki kahju söör Archibald Cravenist.

      „Jah, ta suri,” vastas proua Medlock. „Ning seetõttu muutus mees veel kummalisemaks. Ta ei hooli kellestki. Ta ei taha inimesi näha. Suurema osa ajast veedab ta mujal, ent kui ta on Misselthwaite’is, siis lukustab ta end tubadesse läänepoolses tiivas ega lase enda juurde kedagi peale Pitcheri. Pitcher on vanapoiss, ta hoolitses härra eest juba siis, kui härra oli laps, ning Pitcher tunneb ta harjumusi.”

      See kõlas nagu mõnes raamatus ega rõõmustanud Maryt. Maja, kus on sada tuba, aga peaaegu kõik lukustatud… maja, mis asub nõmme serval… kes teab, milline see nõmm ise võib olla… See kõik kõlas kohutavalt. Mees küürus seljaga, kes paneb end samuti luku taha! Mary vahtis kokkusurutud huulil aknast välja, ning näis täitsa loomulik, et vihma hakkas valama hallide längus jugadena, mis pladinal voolasid alla mööda aknaklaasi. Oleks lõbusam olnud, kui oleks elanud veel too kena naine, kes, nagu Mary ema, oleks jooksnud sisse ja välja ning käinud seltskonnas, rõivastatud kleitidesse „täis pitse” nagu emagi. Kuid teda ei olnud enam.

      „Sul pole vaja oodata, et näed teda, kümme ühe vastu, et sa teda ei näe,” ütles proua Medlock. „Ning ei maksa loota, et leidub inimesi, kes räägivad sinuga. Pead üksi mängima ning ise enda eest hoolitsema. Sulle öeldakse, millistesse tubadesse võid minna ning millis tesse mitte. Sääl on palju aedu. Kuid majas ei tohi sa ringi kõndida ja kolistada. Söör Craven ei taha seda.”

      „Ma ei tahagi ringi kolistada,” vastas väike Mary. Ning sama äkki, nagu tal oli hakanud kahju söör Archibald Cravenist, niisama äkki läks see tunne üle, ning ta mõtles, et tädimees on ebameeldiv ja küllap ära teeninud selle, mis talle oli juhtunud.

      Ta pööras näo vaguni nõretavate aknaruutude poole ning vahtis välja halli vihmasattu, millest paistis, nagu kestaks see igavesti. Ta vaatles seda nii kaua ja püsivalt, et hall vihm muutus üha raskemaks ta silmade ees – ning ta uinus.

      3

      Mary magas kaua, ja kui ta ärkas, oli proua Medlock ühes jaamas toidupoolist ostnud ning nad sõid kanapraadi, külma liha, võileibu ja sooja teed. Vihm näis voolavat veel ägedamini ja kõik jaamas kandsid märgi, läikivaid vihmamantleid.