Salaaed. Frances Hodgson Burnett
Читать онлайн книгу.
Kuid ta hakkab sulle meeldima.”
„Kas ta sulle meeldib?” küsis Mary.
„Ojaa, mulle ta meeldib,” vastas Martha, pühkides rõõmsalt kaminavõret. „Mulle meeldib sääl väga. Ta ei ole sugugi paljas. Ta on kaetud igasuguste taimedega ja lõhnab magusasti. Sääl on väga armas kevadel ja suvel, kui õitsevad leetpõõsad ja kanarbik. Sääl lõhnab siis mee järele ja õhk on nii värske – ning taevas paistab nii kõrge, mesilased sumisevad ja lõod lõõritavad nii ilusti. Eh! Ma ei tahaks miski hinna eest elada eemal nõmmest.”
Mary kuulas teda tõsisel, hämmastunud ilmel. Pärismaalastest teenijad, kellega ta oli Indias harjunud, ei sarnanenud vähemaski asjas Marthaga. Nad olid alandlikud ja teenistusvalmid ega söandanud härrastega rääkida nõnda, nagu oleksid nad nende sarnased. Nad tegid kummardusi ning nimetasid neid „vaeste kaitsjaiks” ja teiste sääraste nimedega. India teenijaid käsutati, neid ei palutud. Polnud kombeks öelda „palun” ja „tänan” ning Mary oli alati, kui ta oli vihane, löönud hoidjat näkku. Teda huvitas veidi, mida teeks küll see tüdruk, kui teda näkku löödaks. Martha oli ümmargune, roosiline, näiliselt heasüdamlik olend, kuid temas oli midagi jõuküllast, mis pani Mary mõtlema, et kas ta ei löö isegi vastu – kui lööja on vaid väike tüdruk.
„Sa oled imelik teenija,” ütles Mary oma patjadelt kaunis kõrgilt.
Martha kükitas poleerimisharjaga maas ja naeris, ilma et oleks näinud vähematki pahandavat.
„Eh! Ma tean seda,” ütles ta. „Kui Misselthwaite’is oleks suursugune proua, ma ei oleks siin isegi alamaks toatüdrukuks. Mind oleks peetud ehk köögitüdrukuna, kuid poleks kunagi tubadesse lastud. Olen liiga lihtne ja räägin väga palju jorkširi murret. Kuid see on naljakas maja, sest ta on nii suur. Näib, nagu poleks siin üldse härrat ega prouat pääle härra Pitcheri ja proua Medlocki. Söör Craven, tema ei hooli millestki, kui ta siin asub, ja ta on änamasti ära. Proua Medlock andis mulle koha ainult oma lahkusest. Ta ütles mulle, et poleks saanud seda kunagi teha, kui Misselthwaite’is oleks kõik nii, nagu teistes suurtes majades.”
„Kas sa jääd minu teenijaks?” küsis Mary ikka veel oma käskivas indialikus toonis.
Martha hakkas jälle kaminavõret pühkima.
„Olen proua Medlocki teenija,” ütles ta julgelt.
„Ning tema on söör Craveni teenija – kuid mina pean täitma ka toatüdruku kohustusi siin üleval ning pisut sinu eest hoolitsema. Aga ega sinul ei lähe palju teenimist tarvis.”
„Kes mind riidesse paneb?” küsis Mary.
Martha tõusis istukile ning vahtis üllatunult. Oma imestuses ütles ta laias jorkširi murdes:
„Kas sa esi ei saa ennäst rõivile pantud?”
„Mis see tähendab? Ma ei saa su keelest aru,” ütles Mary.
„Eh, ma unustasin,” sõnas Martha. „Proua Medlock ütles, et pean olema ettevaatlik rääkimises, muidu sa ei saa must aru. Ütlesin, et kas sa ise siis ei saa ennast riide panna?”
„Ei,” vastas Mary üsna pahaselt. „Ma ei ole end kunagi elus ise riidesse pannud. Seda tegi muidugi mu ayah.”
„Noh,” ütles Martha, kel polnud nähtavasti vähematki aimu, et ta on häbematu, „on aeg, et seda õpiksid. Sa ei saanud sellega varemalt alustada. On sulle kasuks, kui õpid pisut ka iseennast teenima. Minu ema ütles alati, et ta ei taipa, kuidas rikaste inimeste lapsed ei muutu päris lollideks – need, keda lapsehoidjad pesevad, rõivastavad ja viivad välja jalutama, nagu oleksid nad narrid!”
„Indias on teisiti,” ütles Mary põlglikult. Ta suutis vaevu seda välja kannatada.
Kuid Marthat ei heidutanud see sugugi.
„Eh! Näen, et sääl on teistmoodu,” sõnas ta peaaegu kaastundlikult. „Arvan, see on seepärast, et sääl on nii palju musti korralikkude valgete inimeste asemel. Kui kuulsin, et tuled Indiast, siis arvasin, et ka sina oled must.”
Mary tõusis vihaselt voodis istukile.
„Mis!” hüüdis ta. „Mis! Sa arvasid, et olen pärismaalane. Sina – sina sea tütar!”
Martha vahtis teda ning paistis olevat ärritatud.
„Keda sa sõimad?” ütles ta. „Sul poleks vaja nii vihastada. Nii ei räägi ükski noor daam. Mul ei ole midagi mustade vastu. Kui lugeda neist misjoni kirjades, siis on nad alati väga usklikud. Võib alati lugeda, et mustad on inimesed ja vennad. Ma ei ole kunagi näinud ühtki musta ja olin väga rõõmus mõeldes, et nüüd näen ühte lähedalt. Kui tulin hommikul kaminasse tuld tegema, siis hiilisin sinu voodi juurde ja nihutasin teki ettevaatlikult tagasi, et näha sind. Ning sääl sa olid,” lisas ta pettunult, „mitte sugugi mustem kui mina – ainult pisut kollasem.”
Mary ei püüdnudki enam oma viha ja alandust valitseda.
„Sa mõtlesid, et olen pärismaalane! Sa julgesid seda! Sa ei tea midagi pärismaalastest! Need polegi inimesed – need on teenijad, kes peavad meid kummardama. Sa ei tea midagi Indiast. Sa ei tea üldse midagi!”
Ta oli nii metsikult vihane, nii abitu tüdruku lihtsa, imestunud pilgu ees, ja järsku tundis ta end nii üksikuna ning kaugel kõigest, millest ta aru sai ja mis temast aru sai, et ta viskus näoga patjadele ja puhkes ägedalt nutma. Ta nuuksus nii taltsutamatult, et heasüdamlikul Yorkshire’i Marthal hakkas pisut hirm ja päris kahju temast. Ta läks voodi juurde ja kummardus tema kohale.
„Eh! Ära ometi nuta nii!” palus ta. „Tõesti, ära nuta. Ma ei teadnud, et see sind haavab. Ma ei tea midagi millestki – just nii, nagu sa ütlesid. Anna mulle andeks. Ära nuta enam.”
Oli midagi lohutavat ja tõeliselt sõbralikku ta sõnades ning julges toonis, mis mõjus Maryle hästi. Vähehaaval lakkas ta nutmast ja jäi rahulikuks. Martha näis olevat kergendatud.
„Nüüd on aeg üles tõusta,” ütles ta. „Proua Medlock ütles, et pean tooma eine, tee ja lõunasöögi kõrvaltuppa. See muudeti lastetoaks sinu jaoks. Ma aitan sind rõivastumise juures, kui voodist välja tuled. Kui su kleidi nööbid on selja taga, sa ei saa neid ise kinni panna.”
Kui Mary lõpuks otsustas üles tõusta, märkas ta, et rõivad, mis Martha kapist tõi, polnud needsamad, mida ta oli kandnud eelmisel õhtul pärale jõudes.
„Need pole minu omad,” ütles ta. „Minu omad on mustad.”
Ta vaatles paksu valget villast jakki ja kleiti ning lisas jaheda heakskiitmisega:
„Need on ilusamad kui minu omad.”
„Sa pead need selga panema,” vastas Martha. „Söör Craven käskis proua Medlockil muretseda need Londonist. Ta ütles: „Ma ei taha, kui laps käib ringi mustades riietes nagu mõni kadunud hing. See muudab paiga veel kurvemaks, kui ta on. Rõivastage ta värvilisse.” Ema ütles, et ta teab juba, mis härra mõtles. Ema teab alati, mida keegi mõtleb. Ta ei kanna ise ka musta.”
„Vihkan musti rõivaid,” ütles Mary.
Rõivastamise protseduur õpetas neile mõlemale midagi. Martha oli „nööpinud kinni” oma väikesi õdesid ja vendi, ent ta polnud kunagi näinud last, kes seisab vagusi ja ootab, et teine teeb tema eest kõik, nagu poleks tal endal käsi ega jalgu.
„Miks sa ise ei pane kingi jalga?” küsis ta, kui Mary rahulikult oma jala välja sirutas.
„Minu ayah tegi seda,” vastas Mary imestunult. „See oli nii kombeks.”
Ta ütles seda väga sageli – „see oli kombeks”. Pärismaalastest teenijad ütlesid seda alati. Kui keegi käskis neil midagi teha, mida nende esivanemad polnud tuhat aastat teinud, siis vaatasid nad sulle lahkelt otsa ja ütlesid: „See pole kombeks.” Ning sellega oli jutul lõpp.
Polnud kombeks, et preili Mary oleks ise midagi teinud, ta oli vaid seisnud ja lasknud end rõivastada nagu nukku, kuid enne kui ta oli eineks valmis, tekkis tal aimdus, et elu Misselthwaite’i mõisas