Salaaed. Frances Hodgson Burnett
Читать онлайн книгу.
jooksis mööda alleed tagasi rohelise väravani, kust ta oli esimesel hommikul sisse astunud. Siis jooksis ta mööda teed alla teise väravani ja selle kaudu viljapuuaeda. Kui ta nüüd peatus ja üles vaatas, siis nägi ta sama puud teisel pool müüri ning seal oli ka leevike, kes oli äsja oma laulu lõpetanud ja hakkas nüüd nokaga sulgi kohendama.
„See on see aed, olen veendunud,” ütles Mary.
Ta käis ringi ja vaatles hoolikalt viljapuuaia müüri, mis asus vastu saladuslikku aeda, ent nagu esimeselgi korral leidis ta, et seal pole ühtki väravat. Siis jooksis ta läbi köögiviljaaedade tagasi alleele väljaspool luuderohuga kaetud müüri, kõndis selle lõpuni ja vaatles aeda, kuid polnud ühtki väravat. Seejärel läks ta tagasi teise otsani, vaatles jälle, kuid väravat polnud ikkagi.
„See on väga imelik,” ütles ta. „Ben Weatherstaff ütles, et sellel ei ole ühtegi väravat, ja tõepoolest ei ole. Kuid värav pidi olema kümne aasta eest, sest härra Craven mattis ju võtme maha.”
See andis talle nii palju mõtlemist, et ta hakkas asjast päris huvituma ega kahetsenud sugugi, et oli Misselthwaite’i mõisasse tulnud. Indias oli tal alati palav olnud, ta oli liiga roidunud, et palju millestki hoolida. Värske nõmmetuul oli puhunud minema ämblikuvõrgud ta noorest peast ja teda virgutanud.
Ta viibis peaaegu kogu päeva väljas ja õhtul sööma asudes oli näljane, unine ja väsinud. Ta ei pahandanud ka Martha lobisemise üle. Talle isegi meeldis Marthat kuulata, ning lõpuks otsustas ta midagi küsida. Ta tegi seda pärast õhtusööki, kui oli istunud kamina juurde tule ette.
„Miks söör Craven vihkab seda aeda?” küsis ta.
Ta oli palunud Marthat tuppa jääda ja Marthal polnud midagi selle vastu. Ta oli veel väga noor, harjunud elama õdede ja vendadega kuhjatud onnis ning tundis end ebamugavalt all suures teenijatetoas, kus teenrid ja toatüdrukud kohtlesid teda nagu tavalist väikest tüdrukut, nokkisid teda jorkširi keelemurde pärast, istusid ja sosistasid isekeskis. Martha armastas rääkida, ning too kummaline laps, kes oli Indias elanud ja keda olid teeninud „mustad”, oli omast kohast uudis, mis teda huvitas.
Ta istus kamina ette, ootamata, et teda oleks palutud.
„Sa mõtled seda aeda?” küsis ta. „Seda ma teadsin. Just samasugune lugu oli ka minuga, kui ma esimest korda sellest kuulsin.”
„Miks ta vihkab seda aeda?” nõudis Mary.
Martha tõmbas jalad enda alla ja seadis end mugavalt istuma.
„Kuula, kuidas tuul marutseb maja ümber,” ütles ta. „Sa püsiks vaevalt jalul, kui kõnniks praegu nõmmel.”
Mary ei teadnud, mis tähendab „marutseb”, kuid ta kuulatas ning siis mõistis. See pidi tähendama seda õõnsat, kohutavat kohinat, mille saatel tuul tormas ringi ümber maja, nagu taoks ja põrutaks mingi hiiglane, keda keegi ei võinud näha, maja seintele ja akendele, et sisse murda. Kuid oli teada, et ta sisse ei pääse, ning seepärast tundus toas punase leegitseva tule juures nii julge ja soe.
„Kuid miks ta vihkab seda nii väga?” küsis Mary, kui oli Martha jutu ära kuulanud. Ta tahtis järele uurida, kas Martha teab seda.
Siis avas Martha oma teadmistetagavara.
„Pea meeles, proua Medlock ütles, et sellest ei tohi rääkida,” alustas ta. „Siin on palju asju, millest ei tohi rääkida. Nii on söör Craveni käsk. Tema mured ei puutuvat teenijaisse, ütleb ta. Kui poleks olnud seda aeda, siis poleks ta selline, nagu on praegu. See oli proua Craveni aed, mille ta oli ise rajanud, kui nad abiellusid. Proua armastas väga seda aeda ja nad ise hoolitsesid sääl lillede eest. Ühtki aednikku ei lastud iial sinna sisse. Härra ja proua läksid sinna tavaliselt kahekesi, panid värava kinni ja jäid sinna mitmeks tunniks, ajasid juttu ja lugesid. Proua oli üsna nooruke tütarlaps ja aias kasvas vana puu, mille üks oks oli istmekujuliselt lookas. Proua laskis roosidel kasvada selle üle ja armastas sääl istuda. Kuid ühel päeval, kui ta oksal istus, murdus oks, proua kukkus maha ja sai nii haiget, et ta järgmisel päeval suri. Arstid arvasid, et härra läheb hulluks ja sureb ka. Seepärast ta vihkabki seda aeda. Keegi ei ole sääl sestsaadik käinud ja härra ei luba kellelgi sellest kõnelda.”
Mary ei küsinud enam. Ta vaatas punasesse tulle ning kuulas, kuidas tuul „marutseb”. See näis „marutsevat” veel valjemini kui enne.
Sel hetkel sündis Marys väga hea muutus. Neli head muutust oli toimunud temaga sestsaadik, kui ta Misselthwaite’i mõisasse tuli. Ta oli tundnud, nagu oleks ta leevikest mõistnud ja nagu see oleks teda mõistnud; ta oli jooksnud tuules, kuni ta veri soojaks muutus; ta oli esimest korda elus olnud tõsiselt näljane; ta oli avastanud, mida tähendab kellelegi kaasa tunda. Ta tegi edusamme.
Ent tuule kohinat kuulates hakkas ta kuulma midagi muud. Ta ei teadnud, mis see oli, sest algul suutis ta seda vaevalt tuulest eristada. See oli kummaline hääl – näis peaaegu, nagu nutaks kusagil laps. Hetketi sarnanes tuule vingumine kaunikesti lapse nutuga, kuid nüüd taipas Mary selgesti, et see hääl tuleb maja seest, mitte väljast. See oli kaugel, kuid siiski majas. Ta pöördus ja vaatas Martha otsa.
„Kas sina ka kuuled, et keegi nutab?” küsis ta.
Martha näis äkki segasena.
„Ei,” vastas ta. „See on tuul. Mõnikord see kõlab nii, nagu oleks keegi nõmmel ära eksinud ja nutaks. Tuules on igasuguseid hääli.”
„Kuid kuula,” ütles Mary. „See on majas… all, ühes pikas koridoris.”
Samal hetkel avati kuskil all uks, sest tugev tuulehoog puhus koridori ja Mary toa uks prahvatas mürtsudes avali. Nad hüppasid mõlemad jalule, lamp kustus tuuletõmbuses ning nuttev hääl kostis pikas koridoris veel selgemini kui enne.
„Noh!” hüüdis Mary. „Ma ütlesin sulle! Keegi nutab – ning see pole täiskasvanud inimene.”
Martha jooksis, pani ukse kinni ja pööras võtit, kuid enne kui ta jõudis seda teha, kuulsid nad mõlemad, kuidas kuskil kaugel koridoris langes uks paugatades kinni ning siis jäi kõik vaikseks, sest isegi tuul oli veidiks ajaks lakanud „marutsemast”.
„See oli tuul,” ütles Martha kangekaelselt. „Ning kui see polnud tuul, siis oli see väike Betty Butterworth, köögitüdruk. Ta kaebas kogu päev hambavalu.”
Kuid Martha olemises paistis midagi rahutut ja piinlikku, mis sundis Maryt talle väga tõsiselt otsa vaatama. Ta ei uskunud, et Martha tõtt räägib.
6
Järgmisel päeval sadas vihma nagu oavarrest, ja kui Mary aknast välja vaatas, nägi ta, et nõmme polnud halli auru varjus peaaegu nähagi. Täna ei maksnud väljaminekust mõteldagi.
„Mida teie teete oma onnis, kui niiviisi sajab?” küsis ta Marthalt.
„Püüame päämiselt hoiduda üksteisele jalgu jäämast,” vastas Martha. „Eh! Meid paistab olevat siis nii palju. Ema on küll kannatlik inimene, kuid ka tema tüdib siis. Suuremad lapsed lähevad lehmalauta ja mängivad sääl. Dickon ei hooli vihmast. Ta läheb välja niisama, nagu paistaks päike. Ta ütleb, et näeb vihmaseil päevil palju asju, mida ilusa ilmaga pole näha. Ta leidis kord väikese rebasepoja peaaegu uppununa oma augus ning tõi ta särgipõues koju, et teda soojas hoida. Rebaseema oli tapetud seal lähedal, auk oli vett täis ja teised väikesed kõik surnud. Dickonil on see rebasepoeg nüüd kodus. Teinekord jälle leidis ta peaaegu uppunud noore varese, kelle tõi ka koju ja õpetas taltsaks. Vares hüppab ja lendab temaga nüüd igal pool kaasa ning ta nimi on Nõginukk, sest ta on väga must.”
Maryle ei tulnud enam meeldegi pahandada Martha koduse jutlemise pärast. Ta isegi leidis, et see on huvitav, ning tal oli kahju, kui Martha ei rääkinud või kui ta ära läks. Lood, mida oli talle jutustanud ayah, kui ta veel Indias elas, olid sootuks teistsugused kui need, mida Martha jutustas nõmmemajakesest, kus neljas väikeses toas elas neliteistkümmend inimest, kellel polnud kunagi küllalt süüa. Lapsed näisid karglevat ja lõbutsevat seal nagu heatahtlikud noored kutsikad. Maryle meeldisid kõige rohkem ema ja Dickon.