Väsimatu kurjus. Ann Granger
Читать онлайн книгу.
varju. Ka tema silmad otsisid varjualust. Umbes miili või poolteise kaugusel üle põldude oli farm – liiga kaugel. Ta võiks minna tagasi pubisse, kuid Guyle ei meeldinud tuldud teed pidi tagasi minna ja veel vähem tahtis ta näha kõrtsmiku irvitavat nägu. Ära tunnista iial kaotust!
Guy ajas kaardil punktiirjoont pidi näpuga järge, kuhu oli märgitud vana karjatee. Uuest risti-põiki maad läbivast asfaltkattega teedevõrgust eemal, polnud see muud kui kivirada, kuid sirge kui nöör. Räägiti, et selle ehitasid roomlased, kes olid kuulsad teeehitajad, sel ajal kui nende leegionid Britanniat vallutades põhja poole rühkisid. Aga nii kaugele kui kohaliku ajaloo ülestähendused ulatusid, oli seda alati vanaks karjateeks kutsutud. Kunagi oli siin tihe liikumine, seda mööda aeti eluskarja linna tapamajja, talusaadustest tulvil korvidega maarahvas vooris turule, ajades ees lambaid; koormahobuste read vedasid kaugetesse küladesse kaupa või sealt villapalle linna. Siis jäi villatööstus soiku. Paljud turuplatsid kadusid või võtsid uue kuju, kus enam loomadega ei kaubeldud. Karjatee muutus kasutuks. Praegu liikusid sellel Guy-taolised matkajad, jalgratturid, nagu need, keda ta oli pubis kohanud, ja mõnikord ratsanikud.
Vahetevahel – nende kolme liiklejategrupi pahameeleks – sattus mõni mitte just teretulnud mootorratas kõikepõrmustavalt möirates üle küngaste sõitma. Laiemates kohtades oli karjatee laius umbes kümme jalga. Kitsamates mahtus ainult paar jalakäijat kõrvuti.
Guy voltis kaardi lahti. Tuul, mis üritas ikka veel oma vägevust näidata, tegi lugemise võimatuks, ähvardades kaarti käest kiskuda. Guy kükitas ja laotas kaardi maapinnale. Vihmapiisk lartsatas selle keskele, kui ta seda oma pihkudega paigal hoidis. Lower Stovey oli lähim küla, seegi oma kahe miili kaugusel ja teest eemal. Ja pealegi elas seal Cheryl. Guy ei teadnud, mis kell ta töö lõpetab, ent ilmselt oli tal õhtupoolik vaba ja Guy ei tahtnud temaga enam kokku trehvata. Ta mõtles endamisi, millega tüdruk tööl käib ja talle meenus pubi kõrvale pargitud väike motoroller.
Ja pealegi oli olemas ka teine varjupaik. Tõusu harjalt peaks näha olema all laiuv Stovey mets.
Guy voltis kaardi kähku kokku ja toppis tagasi seljakotti. Ta viskas koti õlule, tõmbas vihmakeebi sellele peale ja kapuutsi pähe. Vihm oli muutunud ägedamaks ning peksis torkivalt nägu ja paljaid sääri. Kuhu piisad teele langesid, sealt kerkis tolmu. Aeglaselt segunesid piisad maapinnal üha uutega, kui kuivanud maapind oma janu kustutas. Varsti muutuvad piisad lompideks ja tolm mudaks. Guy lisas sammu.
Jõudnud künkaharjale ja alustanud laskumist eemal maastikul paistva tumeda metsalahmaka poole, kuulis ta kõuemürinat. Nagu lapsena, hakkas ta mõttes numbreid lugema. Üks… kaks… kolm… neli… Silmipimestav välgunool sähvatas äkitselt üle taevavõlvi. Neli miili eemal. Guy tundis põgusalt näol kuumust ja mõtles: pagan võtaks, see on hulga lähemal!
Ta hakkas mäest alla sörkima. Vana tarkus ütles, et äikese ajal ei tohi puu alt varju otsida. Guy lootis, et see kehtib üksiku puu kohta lagedal väljal. Metsas on võimalus, et välk tabab just sinu puud, väga väike.
Mida lähemale ta laanele jõudis, seda tumedama ja läbitungimatuma müürina see paistis. Guy tundis mingit ürgse hirmu sööstu. Metsad olid alati olnud pelutavad paigad, haldjate, nõidade röövlite ja ohtlike metsloomade pärusmaa. Aga mitte praegu, lohutas Guy ennast. Mitte meie päevil, mil me ei usu enam keskaegseid koledusi. Pole haldjaid, pole nõidasid, loodetavasti pole seal ka maanteeröövleid ja…
„Kurat ja põrgu!” hüüatas Guy. „Mis pagan see veel on?”
Metsaservas pikas rohus lamas midagi, mis näis olevat loom. Guy lähenedes ajas see ennast püsti. Alguses arvas Guy, et see on suur koer, kuid selle siluett ei sarnanenud koeraga. Kits? Võimatu. Ei, see oli väike hirv. Guy puhkes kergendusest valjult naerma. Häiritud hirv punus, kõrvad lidus, metsa.
Guy järgnes talle. Puude vahel oli rada, mis osutus vanaks teeks. See osa metsast kuulus metsamajandile, kus kasvatati mände. Rajast mõlemal pool oli rohtunud teeserv ja seejärel sügav kraav enne metsaserva. Guy ronis kraavist üle paremale ja sukeldus pimedusse – ja vihmavarju, mille moodustasid rügement sirgeid puid.
Okkavaip jala all oli pehme ja vetruv. Vaigulõhn õhus oli tugev nagu viiruk pärast missat. Seal oli vaikne, justkui kirikus ilmutust oodates hinge kinni pidades. Hirvest polnud kippu ega kõppu. Guy ei kuulnud teda liikumas. Ta ei kuulnud ka iseenda samme. Ta ei kuulnud midagi peale vihmapiiskade langemise männiokstele.
Puutüvede vahel oli väike rada ja Guy astus masinlikult mööda seda edasi. Rada oli kitsas, mitte inimeste, vaid kitsede tallatud. Erinevalt roomlaste teedest, lookles see käänuliselt, pööras vasakule ümber puu, siis paremale, sundides Guyd sooritama haake, mis sarnanesid rahvatantsuga. Vahetevahel oli kuulda ülal puuokstes sahinat, mida ei tekitanud vihm. Võib-olla metstuvi või rähn. Linnud olid vakka nagu temagi, nad oodates, et vihm läheks üle ja algaks taas tavapärane elutegevus.
Ees oli väike lagendik. Guy läks selle suunas puhtalt uudishimust, et vaadata ainult, mis seal on, tal polnud kavatsust vihma kätte astuda. Lagendiku serval jäi ta seisma.
Ta astus vallile, mis nägi välja nagi mingi kaitseehitis. See laskus üsna sügavale ja selle põhjas vohasid põldmarjad, nõgesed, oblikad, tulikad ning loomade ja lindude väljaheidetega siia kantud seemetest võrsunud noored puuvõsud. Teisel pool alustassi-taolist lohku oli samasugune tõus. Guy mõtles äärmise puuderea all seistes, et see kõik näeb välja nagu looduslik amfiteater. Otsekui vaataks ta mingit etendust. Tahtes teada, mida vall endast õieti kujutab, kaapis ta seda kingakontsaga. Selle väljakaevamine oleks suurem arheoloogiline ettevõtmine. Koju jõudes uurib ta raamatukogus järele. Kas seda paika on kuskil ära märgitud, püstitatud mingeid oletusi.
Vihm andis järele. Uudishimu võitis ohu märjaks saada. Ta hakkas kallakust alla ronima. Siin pidi olema ettevaatlik. Jalgealune oli pude ja ebakindel. Kõverad puujuured tungisid reetlikke lõkse moodustades maapinnast välja. Nõgesed kõrvetasid paljaid sääri. Põldmarjad kriimustasid kaitsetut nahka. Loodus moodustas ta vastu ühisrinde, tõrjus sissetungijat eemale.
Ilmselt oli hirv siit varju otsinud, kuid ta polnud teda märganud. Nüüd hirv kas nägi või haistis Guyd. Loom sööstis ette hoiatamata rohust välja, hüples kallaku vastasservast üles ja kadus puude vahele. Ehmunud Guy – isegi teades, et see on hirv – peatus järsult, libises, kaotas pinna jalge alt ja kukkus.
Ta veeres üha allapoole, püüdes asjatult millestki kinni haarata, põldmarjaväädid ihu rebestamas, kuni jäi lõpuks pidama, kõhuli maas, nägu kõdunevas taimestikus. Maa haises ebameeldivalt seisnud vee järele, mis oli süvendi põhja kogunenud. Guy liigutas end ettevaatlikult, jäsemeid ükshaaval järele kontrollides, kas luudkondid terved. Kõik tundus olevat korras. Tal oli vedanud, kuigi selg oli vastu seljakotti tagumisest valus.
Ta tõusis püsti ja pöördus, et tee peale tagasi minna. Ja siis nägi ta, et oli kukkumisel rebinud taimkatte ühe loomauru suudmelt, mis nüüd künkanõlval silma paistis. Jäneseuruks liiga suur. Küllap rebase või isegi mägra oma. Guy põlvitas, lükkas mõned oksaraod kõrvale ja piilus sisse. Talle paiskus vastu läppunud õhk. Ta pomises: „Vastik!” ja oli valmis pead tagasi tõmbama, kui ta pilk langes koopasuu läheduses lebavale asjale.
Guy seda hetkeks jõllitama. Võttis kätte, uuris seda lähemalt, lasi kuuldavale vaikse vile ja asetas eseme ettevaatlikult maha tagasi. Ta istus, võttis keebi ja koti seljast ning otsis kotist välja taskulambi. Siis heitis ta kõhuli ja hakkas nõgesekupladest ja sinikatest hoolimata uru sisemust valgustama. Tunnel kõverate puujuurte vahel ulatus tükk maad edasi ja pööras siis paremale, ent taskulambi valguses oli selgesti näha mitmesuguse kuju ja suurusega esemeid, mis vedelesid pilla-palla uru sissepääsu lähedal.
Guy pani lambi maha ja ajas käe nii sügavale kui ulatas, kobas sõrmedega, kuni puutus millegi väikese ja kuiva vastu. Ta pea oli surutud vastu ava ümbritsevat niisket läpatanud maad. Juustele ja silmile pudenes mulda. Guy ei märganudki seda. Lõpuks õnnestus tal käeulatuses olevad esemed välja õngitseda. Need oli pruunikaskollased ja paistis, et juba pikemat aega urus olnud. Mõned olid katkised. Paari oli näritud, kuigi hambajäljed olid vanad. Guyl polnud kahtlust, mis need on. Need olid inimese luud.
Rahul, et sai