Väsimatu kurjus. Ann Granger
Читать онлайн книгу.
Seekord see õnnestus.
„Kellega ma ühendan?” küsis operaator.
„Politseiga,” vastas Guy. Kontide omanikku ei saanud kiirabi enam aidata.
Teda ühendati politseiga. Ta ütles oma nime, koduse aadressi, selgitas, et matkab ja rääkis, et leidis nõlvakust alla kukkudes inimese jäänused – kondid.
Nüüd küsis teine, plekine ja natuke ettevaatlik hääl, kus ta asub. Ta ütles, et Stovey metsa servas.
„Ja need luud, söör,” küsis hääl, „te kukkusite neile otsa?”
„Ei,” selgitas Guy. „Ma liigutasin kukkudes uruava varjavat taimestikku.”
„Uru?” küsis hääl. „Siis on tõenäolisem, et need on loomakondid, kas te ei arva?”
„Ei, ei arva,” ütles Guy. „Kui ma oleksin nii arvanud, poleks ma teile helistanud.”
„Inimesed arvavad tihti, et on leidnud inimluud,” ütles hääl. „Aga peaaegu alati osutuvad need loomade omadeks, rebase õhtusöögi jäänusteks. Kas need on väikesed nagu jänesel?”
„Ei,” kähvas Guy. Talle hakkas tunduma, et see on kõige ärritavamalt enesega rahulolev hääl, mida ta on eales kuulnud. „Mõned on kahjustatud ja mõned ainult tükid, osa puudub. Aga on olemas rangluu, kaks poolikut roiet, kolm või neli seljalüli, näritud sääreluu ja terve lõualuu säilinud hammastega. Mõned hambad on parandatud. Sellest võib tuvastamisel abi olla. Kahjuks pole ülejäänud koljut. Muidugi võib sügavamal urus veel midagi leiduda.”
Järgnes vaikus. Guy arvas kuulvat omavahelist vestlust. Siis hakkas temaga rääkima teine, sügavam ja autoriteetsem hääl. Vähemalt polnud see üleolev. Aga see oli kahtlustav.
„Olete kindel, söör?”
„Absoluutselt!” Guyl oli raske nördimust varjata. „Ma tahan ainult küsida, mida ma peaksin edasi tegema. Kas ma toon need lähimasse politseijaoskonda või ootan, kuni keegi siia tuleb? Ma ei oska teid juhatada,” lisas ta. „Ma olen vana karjatee juures.”
„Me oskame sinna tulla, aga saage aru, me ei taha tühja tuult taga ajada. Mitte et ma teid milleski süüdistaksin, härra, aga te võisite eksida. See hammaste asi, mida te mainisite, võib olla värvi muutusest. Vanad kondid võivad olla mõnikord väga kummalist värvi. Kas seal on veel teisi tunnuseid, mis sunnivad teid arvama, et need on inimluud?”
„Miks ma arvan, et need on inimluud?” oigas Guy. „Mitu kord ma pean seda ütlema? Sellepärast, et ma tundsin need ära!”
„Vähesed inimesed võivad seda öelda, härra. Miks te olete nii kindel?
„Sellepärast,” vastas Guy raskelt hingates, „sellepärast, et ma olen arst!”
„Siin see on,” ütles Alan Markby jahmatust varjates.
Tema kõrval autos istuv Meredith Mitchell lappas kinnisvarakatalooge, kuni leidis otsitu.
„Endine kirikla,” luges ta valjult. „Üheksateistkümnenda sajandi algusest. Viis magamistuba, kolm vastuvõtutuba, kivipõrandaga köök. Kõrvalehitised. Vajab mõningast remonti.”
Mõlemad silmitsesid maja läbi tuuleklaasi.
„Vajab põhjalikku remonti,” lausus Meredith kõhklevalt.
„Ilus suur aed,” märkis Markby.
Nad ronisid autost välja ja avasid kriiksuva värava. Kunagi kruusatatud ja nüüdseks rohtu kasvanud veelombiline teerada viis ukseni, mis oli imelikult täksitud, just nagu oleks keegi seda tagunud või kraapinud. Markby vajutas kellanupule.
Sees hakkas koer raevukalt haukuma. Kostis küünekrabinat parketil ja naise häält. Mingit sagimist. Siis paukus kuskil uks ja lõpuks avanes välisuks raske hingamise saatel.
Lävele ilmunud naine oli isegi madalates kingades, mille kohal vilksatasid tumedad villased sukkpüksid, väga pikk. Ta hallid sugemata juuksed ulatusid õlgadeni ning tema kandiline nägu oli meikimata. Ent ta polnud loobunud ehetest – viinamarjakobaraid kujutavatest värvilistest klaashelmestest kõrvarõngastest, mis tundusid olevat käsitöö.
Naine toetas tuge otsides käe uksepiidale ja teatas Markbyle silma vaadates hingeldades: „Roger.”
„Ei, ma olen Alan Markby,” vastas Markby jahmunult. „Ma helistasin maja asjus.”
„Jah, ma tean, kes te olete!” sähvas naine. Tema hingamine oli natuke taastunud ja ta võttis käe uksepiidalt. „Ma pidasin silmas oma koera Rogerit. Ta teeb hirmsat lärmi, aga on tegelikult üks vana tohman. Ei tee kellelegi häda. Talle meeldivad külalised ja tahab nende najale püsti karata. Mõnele see ei meeldi. Sellepärast panin ma ta sinna kinni.” Naine osutas seinakapi suletud uksele.
Selle tagant kostis kaeblikku ulumist.
„Rogerile ei meeldi, kui teda asjasse ei pühendata,” ütles perenaine. „Kas tulete sisse?”
Nad astusid üle läve. Roger vingus ja kraapis ust, mis teda vangis hoidis. Uks rappus hingedel.
„See on minu jaoks nüüd liiga suur,” ütles naine.
„Kas maja või Roger?” sosistas Meredith Alanile õelalt kõrva.
Alan kutsus teda kulmukortsutusega korrale, ent majaomanik polnud midagi kuulnud.
„Ma ei suuda seda kuramuse kohta enam korras hoida. Sellepärast ma tahangi selle ära müüa ja sellepärast odavalt.”
Markby püüdis küsitud hinnale mõeldes mitte skeptiline näida ja päris viisakalt: „Kas teie olete proua Scott?”
„Muidugi olen. Aga teie ei või ju teada, eks ole? Ma võiksin olla majapidajanna. Noh, seda ma ei ole!” Proua Scott tõi kuuldavale üllatavalt sügavahäälse naerumöirge.
Markby tabas Meredithi pilgu ja nad vahetasid vargse muige. Proua Scott purjetas ees, pikk lohmakas seelik lehvimas. Tal oli seljas käsitsi kootud sviiter. Markby arutses endamisi, kas selle kudumisel on üldse mingit mustrit järgitud. Ta polnud säärastes asjades asjatundja, ent selles rõivaesemes oli näha kummalist improvisatsioonipuhangut. Muster koosnes roosakaspunastest, meresinistest ja oranžidest lappidest. Kohtades, kus üks värv asendus teisega, jäi mulje, justkui oleks kudujal lõngast puudu tulnud. Esija tagatükk olid neljakandilised, raglaankäised kohmakalt külge õmmeldud. Need olid nagu torud ja ilma kätisteta. Seesuguse sviitri ja kõrvarõngastega naine oli kahtlemata värvikas kuju.
„See on suur salong,” ütles proua Scott ust hoogsalt lahti lükates. Ta astus kõrvale, et teised saaksid siseneda.
Tuba oli avar, kaunite laekarniisidega ruum, kuid seda polnud aastaid remonditud. Valge uksevärv oli kollaseks tõmbunud ning lingi ümbert tume ja määrdunud. Seinatahveldis kriibitud. Kõikjal lamas paks tolmukord. Mõned üsna kenad antiiksed hõbeesemed laual olid unarusse jäetuna mustaks tõmbunud. Vana sohva oli veidratest kohtadest mügerik, peaaegu nagu proua Scott ise, ja selle aukudest turritasid karedad läikivad hobusejõhvitordid. Kõikjal leidus koerakarvu. Roger oli siia oma märgi jätnud. Tunda oli vänget läppunud lehka, natuke sedamoodi, nagu oleks kerkivasse tainasse segatud märga lambavilla.
„Teil on keskküte,” märkis Alan. Ta silmitses kahtlevalt suurt vanamoelist radiaatorit.
„Oli, aga see ei tööta,” tunnistas proua Scott ausalt. „Uut boilerit on vaja.”
Teised toad olid enam-vähem samasuguses seisukorras. Väike kitsas ruum, mida proua Scott kutsus suurejooneliselt kabinetiks, oli kuhjatud täis tolmunud Victoria-aegset mööblit, millest osa tundus olevat toodud teistest tubadest jalust ära. Meredith, kes oli alati raamatutest huvitatud, laveeris, külg ees, suure klaasustega riiuli juurde, mis oli täis tuubitud nahkköites väljaandeid. Markby heitis üle kummargil Meredithi raamatuselgadele põgusa pilgu. Suurem osa raamatutest olid usualased. Ent alumisel riiulil leidus ruumi ka Victoria krahvkonna ajaloo sarjale ja üks paks köide kandis nimetust „Inimene ja müüt: Eelajalooline pärand.” Kaugemale seinale tammepuust laua kohale oli kinnitatud