Euroopa sügis. Dave Hutchinson
Читать онлайн книгу.
Paraku oli ta ka suurepärane kokk. Ruudil polnud kavas hakata temast puudust tundma, kuid Maxi kliendid võisid hakata küll.
„Ma helistan Tomekile,” ütles Ruudi ja lükkas oma koti tööpinna alla varjule. Tomekil olid omad probleemid, enamasti olid need seotud tarnijate ja töötajate ja altkäemaksudega. Restoraniäri sarnanes suuresti rahvusvaheliste suhetega, seal oli õudselt palju diplomaatiat, aga enamasti sellist, mida sai relvadega toetada. Ta võttis jope seljast. „Kas sa tundsid minust puudust?”
„Parem, kui sa oleksid siin olnud,” tunnistas Max.
„Kas see toob mulle palgakõrgenduse?”
Max viipas tõrjuvalt kirjutamisalusega.
Ruudi riputas jope kappi ja hõõrus silmi. Tundus absurdne, et nii lühikese reisi järel oli tekkinud vööndivahetusväsimus. „Ma klaarin Mirekiga asjad ära.”
„Ma pidin eile õhtuks vahendusbüroost koka võtma,” ütles Max.
Ruudi ja Maxi maailmas oli see kõige hullem asi, mis võis restoranis juhtuda. Ruudi mõtles, kuidas tal tuleb nüüd oma meeskonna sulgi siluda, ja küsis: „Kes see oli?”
„Paweł Grabian´ski.”
See polnud kõige hullem õnnetus, kuigi Ruudi kamp oleks tegelikult pidanud ka ilma tema ja Mirekita hakkama saama. Ta oli arvanud, et on nad paremini välja õpetanud. Nokkimisjärjekorras oleks pidanud toimuma muutus. Keegi oleks pidanud vastutuse enda peale võtma. Ruudi mõistis, et peab nad läbi sõimama, kuigi oli kord endale lubanud, et oma köögis ta seda kunagi ei tee.
„Paweł on päris hea kokk,” ütles ta kõheldes.
„Aga ta näeb kogu aeg nii kurb välja,” ütles Max. „Nagu hakkaks kohe nutma.”
„Mul on endalgi selliseid päevi olnud,” ütles Ruudi ja võttis paberid Maxi tõrkumatute sõrmede vahelt. Max oli jõudnud üle vaadata ainult mõned neist asjadest, mis seisid keset kööki taaskasutatud plastikust kastides.
„Sa paistad väsinuna?”
„Ma klaarin siin kõik ära ja tukastan siis mõne tunni, sobib?”
„Sa peaksid koju minema ja korralikult välja magama,” ütles Max. „Ma helistan päevase eine asjus büroosse.”
„Nad võivad jälle Pawełi saata.”
Maxi näol peegeldus raske otsuse tegemise valu.
„Ma saan hakkama,” ütles Ruudi. Ta pistis kirjutamisaluse kaenla alla ja läks kohvi võtma – tal oli õnnestunud sundida Maxi kööki espressomasinat hankima.
Max ilmselt pingutas, et mitte küsida, kuidas Hindenbergis oli läinud. „Ma nägin teda,” ütles Ruudi.
„Ja kuidas ta paistis?”
„Oli pime ja ta nägu oli varjus.” Ruudi mõtles, kui kaua nad peavad jätkama teesklemist, nagu oleks tegemist olnud Maxi nõoga. „Ma pean Dariusziga rääkima,” ütles ta.
„Ja seda pead sa saama,” ütles Dariusz, astudes sisse koridoriuksest, mille kaudu pääses Restauracja Maxi tagahoovi. „Ja maagiline number on?”
„Viiskümmend seitse,” vastas Ruudi.
„Oled kindel?” küsis Dariusz.
„Viiskümmend seitse,” kordas Ruudi.
„Sa said väga hästi hakkama,” ütles Dariusz, pööras ringi ja läks tagasi koridori. Ruudi kuulis, kuidas õueuks avanes ja sulgus. Nad vaatasid Maxiga teineteisele otsa.
„Kas ta paistis hea tervise juures olevat?” küsis Max.
Ruudi täitis oma kohvitassi. „Ma ütlesin sulle, et pime oli.” Sellest aga Maxile ilmselt ei piisanud, nii et Ruudi lisas: „Ta hääl tundus igatahes terve inimese omana.”
Max noogutas. „Hästi,” ütles ta Ruudi meelest pisut ebalevalt. Pööras ringi ja hakkas söögisaali ukse poole minema. „Hästi.”
Ja see tunduski olevat Ruudi väikese seikluse lõpp. Max ei maininud seda enam ja Dariusz ei tulnud restorani tagasi. Näis, nagu poleks midagi juhtunud – nagu poleks ta kunagi Hindenbergi rongile istunud. Ta kokkas, ta nägi kastmekokkasid saabumas ja siis mõne päeva pärast miinimumpalga ja sobimatu töögraafiku peale karjuvatena jälle lahkumas. Max raputas nukralt pead ja nad läksid oma eluga edasi.
Jahedast Poola kevadest sai vähehaaval lopsakas, rusuv Poola suvi. Köögis läks konditsioneer rikki ning töötajad hakkasid närbuma, mõnedel juhtudel ka minestama. Krakov hakkas kuumuses küpsema. Linn kubises turistidest.
Ühel töörohkel juulikuu õhtul tahtis üks klient peakokka isiklikult tänada ning Ruudi läks söögisaali tänusõnu vastu võtma.
Klient oli pikk paberõhuke mees geeliga üle pea kammitud juuste ja morsavuntsidega, millesarnaseid Kesk-Euroopas neil päevil väga tihti ei kohanud. Ta kandis kallist Saksa ülikonda ning tema naine kandis põrutavat, õlgu paljaks jätvat, napi seljaosa ja peaaegu niisama napi esiosaga purpurpunast õhtukleiti.
Ruudi istus ning võttis vastu mehe pakutud joogi ja õnnitlused. Naine naeratas, kiitis tema toitu, kummardus ettepoole, et teda põlvele patsutada ja tema bigos’i3 retsepti küsida, ning ta avastas, et kleidi alt avanev vaade ulatub häbemekarvadeni välja.
Ta vaatas kõrvale ja nägi, et restorani ühes pimedamas nurgas seisab Max mingi mehega peaaegu ninad vastamisi. Nad paistsid millestki väga vaikselt, väga pingsalt vestlevat. Ruudile tundus, et mehe kogus ja kehakeeles on midagi tuttavat. Siis ta mõistis, et see tundus tuttav, kuna ta polnud mehest kunagi muud peale kogu ja kehakeele näinudki.
Siis Max ja teine mees embasid teineteist. Õigupoolest just nii, nagu üle pika aja kohtuvad nõbud.
Mõne nädala pärast – hiljem arvas Ruudi, et talle oli meelega järelemõtlemisaega antud – tuli Dariusz restorani ja tahtis temaga rääkida.
„Ma mõtlesin, sa peaksid teadma, et Maxi nõbu on sulle väga tänulik,” ütles väike mafiooso.
„Max mainis seda,” vastas Ruudi.
Dariusz seadis end mugavalt istuma, süütas sigareti ja vaatas restoranis ringi. „Kuidas sulle meeldiks selliseid asju palga eest teha?” küsis ta.
„Palga eest olen ma kokk,” ütles Ruudi.
Dariusz tõmbas sigaretisuitsu alla ja hoidis seda kopsudes kauem, kui oleks Ruudi meelest olnud meditsiiniliselt soovitatav või füüsiliselt võimalik, puhus siis välja hõreda aromaatse udu.
„Kuidas sulle meeldiks selliseid asju hobina teha?” küsis ta.
„Hea küll,” ütles Ruudi. „Kui see on hästitasutud hobi.”
VÕLURI ÕPILANE
Fabio jäi Londonist tulles viisteist tundi hiljaks.
„Neetud inglased,” ütles ta, kui Ruudi temaga lõpuks Balice Johannes Paulus II nimelises lennujaamas kohtus. „Kõigepealt kulub neil umbes tuhat aastat otsustamiseks, kas nad tahavad Liiduga ühineda või mitte, ja kui nad seda lõpuks teevad, saavad neist absoluutsed fanaatikud. Ma tahan öelda, see on ikka totaalselt solvav. „Näe, tassi seda.”
Ruudi võttis Fabio käsipagasikoti, mis osutus märksa raskemaks, kui pealtnäha paistis, ning järgnes väiksele Šveitsi itaallasele läbi saabuvate reisijate saali.
Teekonnal saabujate väljapääsust ootavate taksode reani selgus, et inglasi oli tabanud järjekordne paranoiline hoog – polnud selge, kas seoses narkootikumide, terrorismi, immuniseerimise või millegi muuga – ning Fabiolt oli pass ära võetud, et seda koos muude reisidokumentidega põhjalikult kontrollida.
„Ma ütlen, ma saan aru, kui kedagi ei taheta sisse lasta,” tigetses ta. „Aga kedagi mitte välja lasta. Mis kuradi mõistus küll sedapidi töötab?” Ta vaatas terminali ette kogunenud autode kirjut rida
Jahimehe hautis (poola k). Tlk.