Euroopa sügis. Dave Hutchinson

Читать онлайн книгу.

Euroopa sügis - Dave Hutchinson


Скачать книгу
pandi mind sellesse jubedasse Heathrow’ hotelli,” ütles Fabio.

      Iga õpilane vajab õpetajat, oli Dariusz Ruudile öelnud, ja Fabiost pidi saama tema oma. Fabio oli lühike ja töntsakas ning riietatud nii, et oleks igal Lääne-Euroopa tänaval juba paari minutiga taskuvargad ligi tõmmanud. Ta ülikond oli Armani Taassünni värskeimast kollektsioonist, kingad aga õmmeldud Cordova kiprasnäoliste käsitööliste poolt. Ta pagas maksis rohkem kui korter Krakovi kesklinnas. Ruudi mõtles, et pole kunagi näinud vähem konspiratiivse välimusega inimest. Talle tundus imena, et Inglise ametivõimud polnud Fabiot kõigepealt arreteerinud ning alles hiljem sobiva süüteo otsimisega tegelenud, sest mees nägi välja nagu karikatuur Kesk-Euroopa „ärimehest”.

      Krakovi hotellidest polnud Fabio kuigi heal arvamusel. Cracovia polnud tema jaoks piisavalt hea. Ta keeldus astumast üle Europa lävepaku. Ta kinnitas, et Bristoli peakokk on süüdimõistetud mürgitaja. Lõpuks jäi ta peatuma Ruudi korterisse.

      „Unusta kogu see neetud idealism, mis Schengeni juurde käis,” ütles ta esimesel õhtul, kui oli kõhtu lükanud Ruudi valmistatud õhtusöögi. „Selles äris hoolivad inimesed ainult kahest asjast. Rahast ja mainest. Raha saad sa oma töö tegemise eest ja prestiiž tuleb hullumeelsete riskide võtmisest.” Ta jõi veiniklaasi ühe lonksuga tühjaks ja võpatas. „See on õudne.”

      „See on Mouton Rothschild ’41,” ütles Ruudi.

      „Või nelikümmend üks,” ütles Fabio ja vaatas silmi kissitades klaasi, nagu oleks see teda isiklikult solvanud. „Mis vastik aasta.”

      „Seda peetakse veinide jaoks heaks aastaks.”

      „Minu jaoks polnud selles vähimatki head. Kas sul midagi muud juua ei ole? Ja muuseas, liha oli üleküpsenud.”

      Enda kohta ütlesid nad Les Coureurs des Bois4 ja nad toimetasid posti kohale.

      Juba enne seda, kui Euroopas hakkasid õilmitsema uued riigid, oli seal toiminud heal järjel kulleriteenistus – osa sellest oli seaduslik, ent suurem osa pigem mitte. Mõned asjad olid selleks lihtsalt liiga tundlikud või tähtsad või otseselt ebaseaduslikud, et neid avaliku postiteenistuse või elektroonilise ülekande hoolde usaldada. Neil vanadel aegadel võis kaval kuller nihverdada endale odavlennu ükskõik kuhu maamunal ja nad oskasid endale ülesandeid valida.

      Nüüd olid asjad keerulisemad. Piiritülide tõttu võis saadetise ametlik toimetamine riigist A riiki B osutuda võimatuks. Nii võtsid inimesed ühendust Les Coureurs’iga ja saadetis jõudis kohale. Vahel koosnes saadetis inimestest, kelle jaoks pääs riigist A riiki B oleks muidu osutunud võimatuseni komplitseerituks. Vahel oli tegemist esemega, mida riik B pidas oma väikluses ebaseaduslikuks.

      Teisisõnu olid nad salakaubavedajad, ent kui Ruudi sellise arvamuse valjusti välja ütles, rõhutas Fabio, et nagu paljude muudegi asjade puhul sõltub kasutatav termin suuresti su enda vaatenurgast.

      Keegi ei teadnud, kes nad on. Tavamõistus ütles, et nad olid läbi aegade ulatuv nähtus, väiksed kullerifirmad olid arenenud üksuseks, millel oli sarnasusi nii Luure Keskagentuuriga kui ka postkontoriga. Nendega ühenduse võtmine käis samamoodi kui esimene arglik kontakt narkoärikaga: oli vaja tunda kedagi, kes tundis kedagi, kes tundis kedagi.

      Ruudi leidis, et kollane ajakirjandus on probleemi ülemäära suureks puhunud. Nad olid lihtsalt kullerid ning kulleriteenistus oli Euroopas toiminud juba vähemalt keskajast peale, salakaubavedu aga veel märksa kauem. Ning kui Fabio oli nende tüüpiline esindaja, siis olid nad külalistena lausa kohutavad. Muude väikeste veidruste seas oli Fabiol kalduvus mööblit ümber paigutada. Igal õhtul oma korterisse tagasi jõudes leidis Ruudi, et mööbel on kuidagi teisiti, Fabio seisab aga keset elutuba ja vaatab seda. Algul ta mõtles, et tüse väike kuller harrastab feng shui mingit veidrat šveitsi varianti, aga umbes nädala pärast hakkas ta kahtlustama, et Fabio on ehk õige pisut segane.

      Nad võtsid ikka ja jälle masendava üksikasjalikkusega läbi tema reisi Hindenbergi. Mida ta mäletas, kellega ta oli rääkinud, kus ta oli käinud, mida ta oli märganud nende inimeste juures, kellega ta oli suhelnud – alates piirivalvuritest kuni Breslau taksojuhini ja kelnerini, kes talle Pension Adleris järgmisel hommikul hommikusööki serveeris.

      „Sa hoidsid kõik lihtsana, see on hea,” ütles Fabio. „Lihtne on sageli kõige parem, aga mitte alati. Vahel on hädavajalik ajada asjad nii segaseks kui võimalik. Ja vahel ei jää üle muud kui improviseerida.” Ta võttis tassist lonksu ja ajas huuled torusse. „Kuidas sa seda asja nimetad?”

      Ruudi vaatas tassi. „Kohviks,” ütles ta.

      Fabio asetas tassi tagasi alustassile. „Ei, seal, kust mina pärit olen, seda nii ei nimetata.”

      „Sa oled seda nädal aega joonud.”

      Fabio raputas pead. „Ma ei kannata seda „kontinentaalset rösti”. Mida see üldse tähendama peaks? „Kontinentaalne röst”.”

      Ruudi tõusis püsti. „Mul on värsket õhku vaja.”

      „Ta on väga hea,” mõtiskles Dariusz.

      „Ta ajab mu hulluks,” ütles Ruudi.

      Dariusz süütas sigareti. „Mis sind õieti tema juures häirib?”

      „Kui palju sul on aega kuulata?”

      Dariusz itsitas.

      Ruudi ohkas. Nad olid Senatorska tänaval Pani Halinas. Kuna Ruudi tundis Halina peakokka ja kuna Dariusz oli see, kes ta oli, oli neile antud üks restorani eraldatud laudadest, eemal päevasel tipptunnil restorani täitvatest üliõpilastest, turistidest ja töötutest näitlejatest.

      „Ta pole rahul ühegi toiduga, mida ma talle valmistan,” ütles Ruudi.

      Dariusz mühatas heatahtlikult. „Minu arvates, Ruudi, tuleb sul arvestada, et inimestel on omad maitse-eelistused.”

      „Seal, kust mina pärit olen, ei peeta võõrustaja toitude kritiseerimist viisakaks.”

      „Võib-olla on see Šveitsis teisiti.” Väike mafiooso kehitas õlgu. „Ma ei tea, ma pole seal kunagi käinud. Mis veel?”

      „Ta tõstab mu mööblit ringi.”

      Dariusz vaatas teda silmi kissitades. Kehitas siis uuesti õlgu. „Fabio on harjunud teguderohke eluga, mitte sinu korteris kükitamisega. Tundub, et ta on rahutu.”

      „Rahutu?”

      „Kuule.” Dariusz tõrjus käeviipega Ruudi eelaimused. „Ta on siin, et sind õpetada. Ta on nagu… Kui sina oled Arthur, siis tema on su Merlin. Kui sina oled Anakin, siis tema on su Obi-Wan. Me peame geeniuste suhtes leplikud olema.”

      „Kas me peame laskma neil oma mööblit ümber paigutada?”

      „Kui mööbli ümberpaigutamine teeb nad õnnelikuks.”

      „Dariusz, tal on midagi viga.”

      Dariusz raputas pead. „Lepi temaga, Ruudi. Kuula ja õpi.”

      Kes see iganes ka oli, kes Les Coureurs’i tööle oli pannud, Ruudi meelest oli ta end kahekümnenda sajandi lõpu spioonikirjandusest liialt mõjutada lasknud. Fabio esitatuna kõlas kullerite tööžargoon nagu midagi John le Carré romaanidest. Legendid olid fiktiivsed isikulood. Vabakutselised ei kuulunud kullerite hulka või olid kõige alama astme kullerid, nende ülesandeks oli välitööde toimumispaikade eelnev jälgimine või legendide korrashoidmine. Pianistid olid häkkerid, rätsepad tagasid tehnilise toe, kingsepad võltsisid dokumente – Ruudi teadis, et seda eufemismi oli spiooniringkondades kasutatud juba 1930. aastatel. Tema meelest oli see naeruväärne.

      Lugu Maxi nõbuga oli olnud eksami eest, see oli nüüd selge. Nagu Dariusz seletas, oli Maxi nõbu juba kulleritega ühendust võtnud ja talle oli esitatud menüü Hindenbergist pääsemise võimalustega. Ruudil tuli vaid edasi anda, millist võimalust ta eelistab. Seda oleks võinud teha iga vabakutseline; kui kirjad ei liikunud, telefoni- ja raadioühendusel olid segajad peal


Скачать книгу

<p>4</p>

Metsades jooksjad (pr. k). Tlk.