Tundmatu peig. May Agnes Fleming
Читать онлайн книгу.
viimsegi kübeme südamest, kui paljud oleksid andnud kogunisti mõlemad kõrvad pea küljest, et viivukski viibida selle kena peigmehe Landry Barbeaud’ osas.
Katus kippus aplausi tormis lendu tõusma, kui eesriie viimaks langes ning Carl Walraven tõusis koos teistega, tundes peapööritust ja uima meeltes.
“Taevane vägi!” mõtles ta mööda pimedaid külmi tänavaid hotelli poole komberdades, “missugune vapustav väike nõid ta küll on! Kas on enne olnud ilmas teist sellist sädelevat, hullutavat haldjakest?”
Mister Walraveni öö möödus kannatamatuse palavikus. Ta kuulus säärasesse inimtüüpi, kes olles kord miskit südamesse võtnud, ei leia enne rahu, ei leia puhkust, kuni on saanud, mis tahtis. Ta oli tulnud siia osalt uudishimust, osalt hirmust Miriamile ära öelda; oli näinud Mary Dane´i, ja ennäe! ta oli esimesest pilgust lummatud ja ära tehtud.
Hommikusöögi ajaks oli mister Walraven juba hankinud kogu nõutava informatsiooni miss Mollie Dane´i kohta. Hotellis peatus umbes pool tosinat näitlejat, kes olid üpris varmalt valmis edastama, veega brändi mõjul, sellele helde käega võõrale miss Dane´i elulugu, niipalju kui neile sellest teada oli.
Väljaspool lava olevat ta täpselt sama kütkestav, sama kaunis, sama nipsakas, sama hurmav. Ta on metsik ja krutskitest tulvil nagu taltsutamata varss, ent kõige selle juures läbi ja lõhki hea südamega tüdruk, ei koonerdanud rahaga, kui abi vajati, liiga agarad austajad kutsus karmilt korrale. Praegu elab ta samal tänaval võõrastemajas ning kõige lihtsam oleks teda kohata keskpäeva aegu.
Kehval järjel rändnäitlejad rüüpasid lahjendatud brändit, tossutasid sigareid ja pajatasid mister Walravenile kõike, mida too kuulata tahtis. Kuid selja taga nad pigem itsitasid selle New Yorgi miljonäri üle. See oli ju kõrvuni armunud tollesse eresiniste silmadega Molliesse, pole kahtlustki, ning neile elutarkadele näitlejatele polnud sellistes lugudes juba ammuilma midagi uut.
Saabus keskpäev ning mister Walraven, veatu ja austusväärne, esitles end tolles teises võõrastemajas ning käskis portjeel oma nimekaardi miss Dane´ile viia.
Portjee juhatas ta hotelli ootetuppa, mis oli külm ja ebamugav nagu niisuguste võõrastemajade ootetoad ikka. Mister Walraven istus, vahtis hajameelselt tapeediga kaetud seinu ning oli üpris nõutu, teadmata, mida peaks sellele tujukale Molliele õieti ütlema, ning mis tunne tal siis oleks, kui tüdruk peaks ta välja naerma.
“Ja naerab kindlasti,” mõtles mister Walraven kuuldamatult ägades, “ta on sedasorti tüdruk, kes pilkab kõike ja kõiki. Ja ütleb mu pakkumisest ära, seda ka. Naiste puhul ei saa kunagi kindel olla. Mida ütleb seepeale Miriam?”
Siinkohal ta mõttelõng katkes, sest trepilt kostsid kärmed sammud, viimased kaks trepiastet ületati ühe hüppega, siidkleidi kahin, pahvak parfüümi, ja siis, kirkana nagu välgulöök, seisis eresinisilmne Mollie tema ees. Näpu vahel hoidis neiu mehe nimekaarti ning blondid juuksed langesid kosena ümaratele õlgadele nagu merevaigune päikesesära lumele.
“Mister Carl Walraven?” küsis miss Dane naeratuse ja kerge graatsilise reveransiga.
Mister Walraven tõusis, kummardas ning vastas sellele väikesele auavaldusele puise ja kohmetu tervitusega.
“Jah, miss Dane.”
“Arvatavasti tahtsite mulle istet pakkuda, mister Walraven, teie loaga.” Ta lehvitas väikest valget kätt. “Millele võlgnen teie külaskäigu au?” Kõneldes laskus ta kergelt nagu lind suurde musta tugitooli, pani tillukesed valged sõrmed vaheliti ning vaatas meest erksalt ootaval ilmel.
“Küllap arvate, et ühe võhivõõra pöördumine teie poole on üsnagi tavapäratu, miss Dane,” alustas mister Walraven mõnevõrra kohmetult.
Miss Dane naeris.
“Oh taevake, ei ole! Mitte sinnapoolegi. Kinnitan teile, et olen niisuguste asjadega harjunud! Kas tohin küsida, mis teil mõttes on?”
“Miss Dane, te peate mulle andeks andma,” ütles mister Walraven, meeleheitlikult pea ees oma ettevõtmisse sööstes, “aga ma nägin eile teie etendust ja ma olen – jah, ma olen –, ma olen teie mängust täiesti lummatud.”
Miss Mollie Dane ei liigutanud oimugi. Kelmikates silmades tantsiv säde muutus ehk veidi üleannetumaks, aga see oli kõik.
“Jah,” ütles ta tasakaalukalt, “edasi.”
“Te võtate seda külmalt,” märkis džentelmen, nagu tunnetaks ise tarvidust taganeda. “Teid ei üllata see üldse.”
“Otse loomulikult mitte! Ma ju ütlesin, et olen sellega harjunud. Ma pole kohanud ühtki sellist hea maitsega džentelmeni, kes on minu mängu näinud ja kellele see ei oleks täiesti lummavalt mõjunud. Palun teid, rääkige edasi.”
Kui miss Dane oma kurikavaluses oleks tahtnud selle keskealise austaja täielikku segadusse ajada, oleks ta sihikindlamalt rünnanud. Sest tervenisti viis minutit istus mees vaikides ja lootusetul ilmel tühjusse vahtides.
“On teil veel midagi öelda?” päris kannatamatu Mollie viimaks, kohendades käekella. “Sest kui on, siis palun öelge seda otsekohe. Minu aeg on kallis, olgu see teile teada. Proov toimub kell kolm, pärast proovi on vaja mu kleidile litreid õmmelda, pärast seda…”
“Palun väga vabandust, miss Dane, mul on teile paljugi öelda, ja kui te suvatsete mind ära kuulata, poleks teil iialgi enam tarvis proovile minna ja iialgi poleks enam vaja teie kleidile litreid õmmelda.”
“Kas tõesti?”
Sinisilmad läksid pärani, pilk keskendus, olles liikumatu.
“Te meeldite mulle väga, miss Dane, nii väga, et minu meelest oleks tuhandekordselt kahju, kui peaksite raiskama oma nooruse, ilu ja vaimu tühja tuule peale. Nii et…”
“Jajah,” ütles Mollie Dane, “nii et olete minusse esimesest pilgust armunud. Seda te püüate mulle öelda?”
“Ei” pahvatas mister Walraven ägedalt. “Ma pole ülepea mitte teisse armunud ega kavatsegi mitte kunagi… mitte selles mõttes.”
“Oo. Ja millises mõttes siis, mister Walraven?”
“Ma olen rikas mees, miss Dane, ja üksildane mees, tihtipeale, ja mulle oleks väga meele järele, kui mul oleks tütar, kes valgustaks mu vanaduspäevi, tütar nagu teie, armuline miss Tirtsuke, teravmeelne ja lõbus ja nii kaunis, et juba üksnes tema nägemine teeb rõõmu.”
“Ja teist saaks ülimalt kiiduväärne papa. Kas teil siis endal tütreid polegi, mister Walraven?”
“Ei ühtki, miss Mollie. Mul nimelt õnnetuseks ei ole naist.”
“Ja teil pole plaaniski abielluda?”
“Seda ma ei oska öelda. Kunagi vast ikka.”
“Ja te olete päris kindel, et ei taha mind kunagi seda auväärset tühja kohta täitma?”
“See on üks mis kindel, mu armas neiu, ma soovin vaid, et saaksite ainult minu lapsendatud tütreks.”
“Ja te pole mind enne eilset õhtut kordagi näinud?”
“Mitte kordagi,” vastas Carl Walraven surmtõsiselt.
“Olete väga rikas mees, ütlete?”
“Väga rikas, miljonär, ja pärast minu surma saab teist minu pärija.”
“Karta on, et sellisel juhul tuleb mul üsna kaua oma pärandust oodata. Igatahes on see üllatus, ja teie olete kõige kummalisem džentelmen, keda viimasel ajal olen kohanud. Lubage, et tõmban veidi hinge! Kas olete ikka päris kindel, et seekord ei ole teil mõttes minu kulul halba nalja teha?”
“Ei! Minu sõna ja au olgu pandiks, ei! Ma mõtlen täpselt seda, mida ütlesin.”
“Ja oletame, et ma vastan jaatavalt, oletame, et ma nõustun teiega kaasa tulema, kuna see mulle lõbu pakub, siis mida te mõtlete minuga teha, mister Walraven?”
“Kohelda teid nõnda nagu üht seitsmeteistkümneaastast miss Walravenit,