Tundmatu peig. May Agnes Fleming
Читать онлайн книгу.
igatseda oskab.”
Hiilgavad silmad lõid sädemeid, roosatavad põsed õhetasid vaimustusest.
“Ma ei usu seda, see on liiga hea, et tõsi olla. Oh, te ei mõtle seda ometi tõsiselt, mister Walraven. Mitte keegi ei ole oma kõige metsikumaid fantaasiavälgatusi julgenud niimoodi teoks teha.”
“Teie jaoks see kõik teostub, kui teist saab minu tütar. Kui mu lubadused ei osutu tõeks, kas ei ole te siis vaba, et minna tagasi endise elu juurde? Tänapäeval ei ole enam inimsööjaid koletisi, kes noori neide röövivad, et neid oma nõiutud paleedes nahka pista. Tulge koos minuga minu koju New Yorki. Kui mul ei õnnestu oma lubadusi teoks teha, siis milles küsimus, tulge siia tagasi.”
Vaimustusest elevil Mollie väikesed kitsad käed lõid plaksu.
“Seda ma teen, mister Walraven! Ma tean, et see kõik on vaid unenägu ja unistus, aga ikkagi vaatan just selle unenäo lõpuni; see tähendab ainult juhul, kui suudate nõusse rääkida mister Harkneri, meie trupijuhi.”
“Muidugi saan ta nõusse!” hüüatas mister Walraven. “Raha suudab kõike siin päikese all. Temal, nagu igal teiselgi inimesel on oma hind, ja mina suudan seda maksta. Kui olen mister Harkneriga kokkuleppele jõudnud, kas olete siis valmis koos minuga homme teele asuma, Mollie?”
“Täiesti valmis. Aga ärge olge nii enesekindel. Ta ei lase mul minna, küll näete.”
“Mina nii ei arva. Ma lähen otsemaid tema juurde ja pärast meie vestlust teatan teile tulemuse. Ta viibib siin majas, eks ole?”
“All baaris, väga tõenäoliselt. Ootan teid siin.”
Mister Walraven võttis kaabu ja läks, edust joobunud.
Impressaario istus baaris nagu miss Dane oli ette näinud ning seiras mister Walravenit kahtlustavalt pealaest jalatallani, kui ärialane jutuajamine puudutas tema primadonnat.
Ta oli harjunud, et džentelmenid Molliesse armuvad ning meelsasti võttis ta neilt väikest altkäemaksu vastu; ent mees jäi vihaselt jõllitama, kui Carl Walraveni ettepanekut kuulis.
“Mollie ära viia!” röögatas mister Harkner. “Ja lapsendada ta oma tütrena! Kelleks te mind peate? Kas arvate, et hakkan säärast muinasjuttu uskuma?”
Mister Harkner oli elunäinud mees ja oma kogemuste põhjal kaldus ta seda enam kõike kahtlustama. Mister Walraven mõistis seda, kuid samas teadis, et pealtnäha räägivad kõik asjaolud tema vastu, niisiis neelas ta alla endas kerkiva viha.
“See on tõsi, minu au nimel. Miss Dane usaldab mind ja on andnud nõusoleku. Mingeid probleeme ei ole, tuleb vaid teiega kokkuleppele jõuda.”
“Ei mingeid kokkuleppeid! Ma ei taha sellest kuuldagi! Ma ei anna ära oma parimat näitlejannat!”
“Annate ikka, õiglase hinna eest. Kuulge, nimetage summa ja ma tasun selle.”
Mister Harkner jäi teda liikumatult põrnitsema. Carl Walraven sõrmitses samal ajal tšekiraamatut.
“Kas te mõtlete seda siis ikkagi tõsiselt?”
“Kas pole siis näha, et mõtlen tõsiselt? Tehke kähku! Kui te küllalt kiire poiss ei ole, võtan ta ilma igasuguse hinnata!”
“Ta on hindamatu aare!” kõõksus impressaario. “Kaaluge teda kullakaaluga, siis tuleb välja, et…”
Ta nimetas summa, mis pani isegi Carl Walraveni võpatama, kuid temas oli piisavalt hasarti, et mitte nüüd enam taganeda.
“See on kõige külmaverelisem väljapressimine,” ütles ta, “aga te saate selle raha. Ja vaadake ette, kelm, et teil edaspidi minu lapsendatud tütrega mitte mingit tegemist poleks.”
Mister Walraven kirjutas tšekile alla, viskas selle trupijuhile, keeras selja ja marssis välja, jättes mehikese hämmeldusest tummana endale järele vahtima.
Kuldlokiline Mollie sammus kärsitult hotellisaalis edasi-tagasi, kui mister Walraven võidurõõmsast elevusest särades taas sisse astus.
“Kõik on korras, Mollie. Ma ju ütlesin, et saan teie ülemusest jagu. Niisiis, lavalaudu tallasite viimast korda.”
“Andestust, mister Walraven, ma tallan neid lavalaudu täna õhtul veel ühe korra. Ikka seesama Tirtsuke. Kas teie ei soovi, et ma teid veel kord ära võluksin?”
“Nagu soovite. Üks kord veel ei muuda midagi. Aga homme kell kaheksa olete valmis rongile minema, eks, Mollie?”
“Ma olen lubaduse andnud, mister Walraven, ja ma pean alati sõna. Niisiis, mister Harkner jäi nõusse? See ei saanud olla mõni lihtlabane meelitus, ega? Mis jõudusid te võite küll käsutada, et kõik teie tahtmist teevad!”
Mister Walraven näitas oma kukrut, mille siidise koe vahelt välkus kuld.
“Siin on võluvõti igasse südamesse, Tirtsuke! Võtke, teie olete nüüd minu varahoidja.”
Ta heitis koti tüdrukule sülle. Mollie sinised silmad lõid särama. Temal, vaesel lapsel, oli vanust kõigest seitseteist aastat ning ta armastas raha kõige pärast, mida raha võimaldas.
“Ma jätan teid nüüd omapäi,” ütles mister Walraven kella vaadates. “Kell on kolm, Mollie, proovi aeg. Ma tulen ja vaatan Tirtsukest täna õhtul ja homme hommikul peab Tirtsuke olema valmis koos minuga tulema. Seniks, mu lapsendatud tütar, adjöö!”
Tol õhtul, kui roheline eesriie kerkis, istus seesama kummaline džentelmen teist korda esireas ning vaatas Tirtsuke Fanchoni tembutusi.
Tüdruk mängis hästi, kuna ta mängis ju iseennast – jonnakat ja tujukat piigat –, ta saatis vaimustatud publikule õhusuudlusi ning tal oli kahju, et see pidi olema viimane kord.
Järgmisel hommikul, vaikne ja vagane nagu väike nunn oma hallis reisikostüümis, istus miss Tirtsuke oma vastleitud eestkostja kõrval ja kihutas New Yorgi poole.
“Kuidas ma pean teid kutsuma?” küsis Mollie kõrval istuvalt mehelt. “Kas pean aupaklikku distantsi hoidma ja ütlema “mister Walraven” või tütre kombel “papa”?”
“Noh, Tirtsuke, isiklikult poleks mul midagi selle viimase vastu, aga “papa”… kas sa ei arva, et “papa” võib mõnel inimesel vastavaid küsimusi tekitada, või mis?”
“Täitsa õige, ja mõni nupukas inimene võib uurima hakata ning avastada, et sa oledki minu papa.”
“Mollie!” oigas mister Walraven võpatades.
“Niimoodi käib see igas melodraamas, saate aru, ja teie oletegi täitsa sedamoodi nagu üks viie vaatusega melodraama kangelane. Niisiis, mister Walraven, otsustage, kuidas ma pean teid hüüdma.”
“Oletame, et ütlete mulle hooldaja. See oleks täpne, minu meelest. Ja inimestele, kes ebamugavaid küsimusi esitavad, ütleme, et sa oled minu surnud onupoja orvuks jäänud tütar. Kuidas oleks?”
“Kuidas aga teile meeldib, mõistagi. Mulle on see ükspuha.”
Rong saabus parajasti kõuemürinal vaksalisse ning ümberringi käis harilik tunglemine ja kära. Mister Walraven kutsus troska ja poole tunni kivistel tänavatel rappumise järel peatusid nad Walravenite lossi ees.
Mollie Dane, kes oli eluaeg harjunud kolmanda järgu võõrastemajade ja üüritubadega, vaatas võimsat laia treppi ja imposantset halli, uskumata oma silmi. Elegantne madame Walraven seisis ja ootas.
“Siin on sulle lapselaps, ema,” lausus mister Walraven, “kaaslane, kes muudab rõõmsaks ja päikeseliseks su edaspidise elu. Minu lapsendatud tütar, Mollie Dane.”
Väärikas vana daam kummardas ja puudutas huultega seda kirgast noort nägu.
“Olen väga õnnelik teid siin vastu võttes, mu armas, ja ma püüan südamest teie uut kodu meeldivaks muuta. Olete kindlasti veidi väsinud? Margaret, näita miss Dane’ile tema elamist.”
Vana daami kutsel ilmus kombekas toatüdruk ning juhatas miss Dane’i läbi vaipadega kaetud galeriide õdusamast õdusamasse