Minu Eesti. Justin Petrone
Читать онлайн книгу.
peakorterist Thornton Heathil polnud eestlaste korter Victoria jaama lähedal sugugi närune. Priidu tuba oli sisustatud uue valget värvi kontorimööbliga. Tema raamaturiiuleid asustasid kriitpaberil kohvilauaraamatud. Tema lauaarvuti tundus olevat tehnika viimane sõna ning selle külge oli ühendatud üksjagu muljetavaldavaid skännereid ja printereid. Teisel pool tuba rippus peegli kõrval neli passipilti. Sain järsku aru, kust tolle noormehe jõukus pärines: Priit valmistas võltspasse ega hoidnud oma seisukohti vaka all.
„Ma pean saama minna igale poole, kuhu tahan,” selgitas ta, ise pidevalt arvutihiirt väristades ja klikkides, ega uut e-posti ole saabunud. „Mis asjamehed nemad on, et saavad mulle öelda, kuhu ma siin planeedil minna tohin ja kui kauaks?”
Mul polnud Priidule head vastust. Ehkki mulle meeldisid sedasorti filosoofilised vaidlused, olid nood Inglise ja Soome passikontrollijad tõsiselt heidutavad. Priidu argument oli veenev ja seda pealegi suurepärases Londoni inglise keeles. „No igatahes,” kõkutas ta, veel kord postkasti värskendades, „on passe väga lihtne teha.”
„Kas sa kinni kukkuda ei karda?” küsisin ma.
„Noh, see on üks äririsk, aga ega ma suvaliste tüüpidega tänavalt ka asju ei aja,” seletas ta. „Loodetavasti need värdjad ei saa minust kunagi teada.” Seejärel tegi ta, nagu sülitaks kolm korda üle õla. Ptüi-ptüi-ptüi.
„Mis see nüüd oli?!” küsisin ma üllatunult.
„Mis oli misasi?” küsis Priit vastu.
„See heli. Sa ju sülitasid endale õlale!”
„Mis heli?” muigas Priit.
„See tähendab head õnne,” segas Epp vahele. „See on nagu teil soola viskamine üle õla. Sedamoodi: ptüi-ptüi-ptüi.” Seda öeldes tõmbas ta õhku kopsu.
Ma proovisin neid järele teha, ent Priit ütles, et ma sülitan valesti – pean veel harjutama.
Enamik Epu ja Priidu vestlusest toimus eesti keeles, mis ei kõlanud ühegi senikuuldud keele moodi. Kuulda polnud peaaegu ainsatki germaani või ladina tüve, millest oleks võinud kinni hakata ja sedaviisi mõista, millest jutt.
Kogenud ajakirjanik Epp pommitas küsimustega Priitu, kes vastas neile eksperdi enesekindlusega, käed rinnal risti. Kujutasin ette, et Epp küsib talt, kuidas käib passivõltsija elu, ning Priit seletab, et dokumentide võltsimine on üks kaunitest kunstidest.
Nende vestlus oli vaid harva sosinast valjem. Vahel hämmastasid nad mind sellega, et hingasid rääkides sisse, mis andis häälele kuidagi tuulise kõla. Ma polnud kunagi varem näinud inimesi, kes sülitaks õhku või hingaks rääkimise ajal sisse.
Äkitselt paukus taamal Thamesi kohal ilutulestik. Valjud plahvatused kajasid majaseintelt vastu nagu püssilasud.
„Mis see oli?” hüüatasin ma.
„Neegrid teiselt poolt jõge,” urises Priit ärritunult. „Kohe on Guy Fawkesi päev, neegrid kõmmutavad sel puhul pidevalt ilutulestikku taevasse.”
Noogutasin, ent mind jahmatas, kuidas Priit julges pruukida seda, mida ameeriklased kutsuvad „n-sõnaks”. Ühendriikides polnud ma seda eriti kuulnud, ent mõnedel eurooplastel paistis too inetu sõna päris kergesti huultelt pudenema. Ausalt öeldes olin pettunud, kui kuulsin Priitu seda sõna kasutamas, sest seni olin pidanud teda karismaatiliseks ja meeldivaks. Ta oli nagu Eesti Robin Hood, kes jagas dokumente dokumenditutele, et nood saaksid oma naistele ja lastele koju Tallinnasse raha saata. Mis õigus oli passikontrolli-tolvanil seista pereinimese Valdeku ja tema töötasu vahele?
„Briti passikontrolli perse lakkumine,” seletas Priit, „on minu põhimõtetega vastuolus.”
„Priit,” küsisin ma vestluse soikudes, „mis su perekonnanimi on?”
„Kõrvits,” vastas ta.
„Korvits,” proovisin mina.
„Ei, ei, Kõrvits,” ütles Priit uuesti ja rõhutas esimest täishäälikut, mis kõlas natuke kitsamalt.
„Kööörvits,” ütlesin mina, proovides taas seda kummalist täishäälikut esile manada. Priidu hämmingus näoilmest sain aru, et seegi kord ei tulnud see mul välja.
„Pole midagi, kui sa seda öelda ei oska,” sõnas Epp lohutuseks. „Sa hääldad nagu meie kõige suurema saare Saaremaa rahvas. Nemad ütlevad ka õ asemel ö.”
Minu jaoks kõlasid need kaks häälikut praktiliselt ühesuguselt, ent mõte sellest, et kõlan nagu mõne kauni Läänemere saare poeg, tõi mu enesekindluse tagasi.
„Kuidas eesti keeles öelda mister?” küsisin Priidult.
„Don,” kõkutas Priit vastuseks.
„Nii et sinu isa on don Körvits?” küsisin uskumatult. See tundus vägagi filmi „Ristiisa” moodi olevat, ent Epp ei seganud vahele ega parandanud Priitu.
„Täpselt nii,” naeris Priit valjemini ning pühkis silmast pisaraid. „Ja mina olen ka don Kõrvits.”
„Seega, don Körvits,” ütlesin mina nüüd samuti naerdes ja sirutasin käe välja. „Meeldiv teiega tutvuda.”
Väljas selgitas Epp mulle asjalood ära.
„Priit tegi pisut nalja,” ütles ta. „Me ei ütle don, me ütleme härra.” „Noh, Priit ütleb ka neeger.”
„Eesti keeles on sellega väike mure tõesti,” ohkas Epp. „Mustanahaline inimene on meil neeger.”
„Miks te siis seda lihtsalt ära ei muuda ega kasuta sõna „must”?”
„Must?!” ütles Epp. „Ei, ei, see on veel hullem. See tähendab räpast. Võrreldes mustaga on neeger kompliment.” „Aga see teine sõna, inglise keeles on African?”
„Aafriklane?”
„Kõlab ju hästi küll. Kasutage seda. See meenutab mulle üht reggae-lugu: „Kust sa ka pärit pole, kui oled must mees, oled aafriklane”.”
Epp vaatas mulle otsa kui poolearulisele ja kehitas apaatselt õlgu. „Ma ei usu, et eestlased lakkaksid ütlemast neeger! Nad pole nii poliitkorrektsed.”
PAKISTANI KÖÖK
Kui kaks inimest peavad olude sunnil elama ühes toas Lõuna-Londonis leedukate majas, õpivad nad kindla peale üsna lühikese ajaga teineteist väga hästi tundma.
Olime Epuga õhtuti kaua üleval, kõik leedukad olid juba magama läinud. Enamasti lebasime põrandal, vaatasime lakke ja arutlesime tuleviku üle. Võib-olla sõidame Tšiilisse või Hiinasse või Indiasse. Ja ärgem Austraaliat ka päris maha tõmmakem. Kui plaanitsemisest küll sai, kritseldas Epp midagi märkmikku ning mina lugesin Jack Kerouaci „Dharma parmude” viimaseid peatükke.
Hommikud olid teistsugused. Oktoobrilõpu ilm oli tõmbunud halliks ja Inglismaal hommikuks kvalifitseeruva piimja hämaruse ajal oli vaevu võimalik aimata, mis kell parajasti on.
Mina magasin meie pisikeses ja külmas toas tihedasti teki sisse mähkununa, Epp aga avas silma, vaatas reisiäratuskellalt, palju kell on, ning kargas siis voodist nagu püssist lastud, tormas kööki ja keetis siis kannus (mis nägi välja, nagu seda poleks ealeski pestud) vett kahe „tudengikohvi” jaoks. Lusikatäis kohvipuru tassipõhja, sellele keev vesi peale, törts piima juurde ja tudengikohv oli valmis.
Seejärel purjetas Epp tagasi tuppa ning aitas kohvi mu väsinud kurku kallata. Ma arvasin, et üks tass päevas oli kuldreegel, ent Epp jõi ühe tassi hommikul, ühe lõuna ajal ja võib-olla ühe õhtulgi. Ta oli täielik sõltlane.
„Ma üritan natuke koomale tõmmata, aga meie kandis on see täitsa harilik,” rääkis ta. „Eestlastele meeldib kohv väga, meie ja soomlased oleme maailma suurimad kohvijoojad.”
Pärast esimest kohviannust kuulutas ta tavaliselt välja võimalikud päevaplaanid. Epul olid alati plaanid käepärast ja ta sattus masendusse, kui ei saanud