Oma meilide ja telefonikõnede käigus olime Epuga rääkinud ka tõsisematest asjadest. Epp kavatses Londonisse minna ning arvas, et see meeldiks ka minule. „Aga kui sa Londonisse tuled…” – nii alustas ta korduvalt oma lauseid. Londonisse?!

      Kolm nädalat pärast meie reisi kolis Epp Londonisse ja rääkis mulle õhtul telefoni teel oma maailmaränduri elust. Ta rääkis eesti ehitajaist, kellelt ma vajadusel tööd saaksin, ja pakistanlastest, kellega ta oli tänaval tutvunud ning kel võib olla taksoäris ja vürtspoes abi tarvis. Voodis mõtlesin sellele pikemalt ning vaatasin aknast välja, kus oli kõle oktoobrikuu. Kusagil minu sisemuses liigahtas 007.

      KUIDAS NEED TEISED ELAVAD?

      „Passige peale, härra, seal on ju silt!” hüüatas paar rastapatsidega jamaicalannat meist perroonil möödudes.

      „Ma lõin pea ära!” hüüdsin neile läbi punase udu.

      „Härra, paistab, et teie pea on leiba täis. Jaahah, leiba täis,” kätsatasid Jamaica tulehargid unisoonis.

      „Kas sul salvrätti on?” küsisin Epult uimasena. Veri voolas endiselt mööda pead allapoole.

      „Ei,” vastas ta kiiresti taskuid kobades.

      „Olgu,” ütlesin ma ning küünitasin oma koti poole, otsides midagi, mis verejooksu kinni võtaks. Viimaks leidsin ühe musta soki ja surusin haavale. Nii ma siis seisin seal Lõuna-Londonis jamaicalasi täis perroonil ja surusin sokki vastu pead. Olin enam kui ööpäeva magamata.

      Jaama kõrval oli Whitehorse’i tänav, mida ääristasid soodsat India toitu pakkuvad supermarketid ja bangladešlaste köögiviljaärid. Teadsin Thornton Heathi linnaosast ainult nii palju, et see oli Brixtoni lähedal ning et The Clashi ood gangsteritele „Guns of Brixton” oli selle jäädvustanud ajalooürikuisse sõnadega „when they kick in your front door / how you gonna come? / with your hands on your head or on the trigger of your gun?”.4

      Kujutasin ette, et läheduses on kanepist sigareid pahvivad ohtlikud rastafarilased, kes vaid ootavad võimalust mõni ameeriklane seibideks lõigata.

      Thornton Heathil elasid nimelt läbisegi Kariibi mere saartelt pärit tüübid, töölisklassist inglased ning ebaselge õigusliku staatusega Ida-Euroopa töölised. Minu pangakonto kesise jäägiga ei paistnud siin probleeme tulevat, sest ühinesime viimasesse gruppi kuuluvate kohalikega: Epp oli meile leidnud odava öömaja hoones, kus enamik üürilisi olid Londonis kelnerite või kolijatena töötavad leedulased. Majaperemees oli venelane, kes paistis olevat umbes 20. ja 30. eluaasta vahel. Hoolimata sellest, mida olin lugenud leedukate ja venelaste vahel valitsevast vihavaenust, paistsid kõik majaasukad sõbralikult läbi saavat.

      Ma ei saanud leedukatest eriti hästi sotti. Nad hoidsid omaette ning suhtlesid Epuga vene, mitte inglise keeles, ehkki olime Inglismaal, William Shakespeare’i kodumaal.

      Mõtisklesin elu keerdkäikude üle. Vaid mõne kuu eest oli mul Washingtonis ühine kemps ülikooli majandustudengitega. Nüüd, Lõuna-Londonis, käisime vetsus kordamööda kamba leedu ehitajatega.

      Vaid üks naabreist polnud leedulane. Tema oli Venemaalt, ehkki võis minu poolest vabalt olla ka ukrainlane või valgevenelane. Ta oli pikka kasvu ja meenutas Dolph Lundgrenit, Rocky Balboa vastast filmist „Rocky IV”. Ükspäev koputas ta meie uksele.

      „Nužna nož,” käristas ta läbi nina, hoides kätt väljasirutatuna enda ees.

      „Mõh?” jõllitasin talle otsa ja küsisin inglise keeles: „Mida sa tahad?” „Nužna nož,” kordas ta. „Nož!”

      Epp astus toa teiselt poolt lähemale. Me olime just hommikusöögi lõpetanud.

      „Ma arvan, et ta tahab seda nuga, mille me köögist võtsime,” ütles ta ning siristas mehele midagi vene keeles. Venelane tänas meid noži eest naeratusega ja läks oma teed.

      „Nužna nož?” ütlesin ma.

      „Palju õnne,” lausus Epp. „Õppisid pisut vene keelt. See tähendab „mul on nuga vaja”.”

      „Seda lauset läheb kunagi veel vaja,” arvasin, „ja seda ka, mida Jevgeni õpetas. Mis see oligi?” „Zatknis?”

      „Just. Zatknis! Nužna nož!” tegin ma meie naabrit järele.

      „Haa, väga kasulikud laused,” naeris Epp. „Jää vait ja mul on vaja nuga!”

      Samal hommikul sõitsime rongiga põhja poole Londoni kesklinna, kus saime kokku kahe eestlasega, kellega Epp oli sõbrunenud, nimelt ehitajate Janeki ja Margusega.

      Kesklinnas nägime Big Beni, parlamendihoonet ja Toweri silda. Olin neid maamärke korduvalt filmides näinud ning lõpuks seisin oktoobrikuu päikese all nende kõrval. Suudlesime Epuga Briti merekangelase Horatio Nelsoni mälestusmärgi jalamil ja ostsime Buckinghami palee kõrval Kõmri pirukaid.

      Epp oli Janeki ja Marguse heaks töötades teeninud pisut lisaraha. Ta levitas nende Proffesionaalse Ehitusteenuse lendlehti.

      „Ma ütlesin neile küll, et professionaalne kirjutatakse ühe f-iga, aga nad ei uskunud mind,” vangutas Epp pead.

      Kohtusime nendega Victoria jaama ees. Nii Janek kui ka Margus olid minuga ühepikkused, ent Janek oli umbes kaks korda nii lai ja umbes tuhat korda tugevam kui mina. Tema pea oli sama suur kui postkast. Kui ta naeratas, märkasin, et pooled hambad olid tal puudu, ehkki mees oli kõige rohkem 30-aastane. Tema nahk oli kahvatu ning silmad heledad meresinised.

      Margus oli kleenukesem, tumedate juustega ning tundus olevat liikuv, otsekui kõigeks valmis. Mõlemad mehed elasid kaksikelu: Inglismaal olid nad võõrtöölised, Eestis aga tavalised kutid, kes teinud igasugust tööd. Londonis ehitamisega teenitud raha saatsid nad koju oma Eesti kallimatele elatustaseme parandamiseks tulevikus. Janek ja Margus olid Londonis seepärast, et seal oli tööd ning nad olid nõus seda mõistliku tasu eest tegema. Vaat nemad olidki n-ö kahtlased tüübid, kes kahtlemata Briti passikontrollis huvi äratasid. Nüüd olid nad minu Londoni tuttavad.

      Pärast „tere-tere” ütlemist arutlesid Janek ja Epp rahulikult – tundus, et eestlased ei vaidle kunagi – Proffesionaalse Ehitusteenuse rahaprobleemide üle, Margus aga informeeris mind, et oli eelmisel õhtul kõrvaltänavas kõigi eestlaste, rastafaride ja töölisklassi inglaste silme all murul kaht suguühtes inimest näinud. Ta oli sellest siiani vaimustuses.

      Jalutasime üheskoos läbi paari elamurajooni, kuni jõudsime tellistest korterelamutega palistatud kena tänavani. Sõitsime liftiga ühe maja ülakorrusele, keerasime koridori, astusime uksest sisse ja olimegi korteris, kus vist pooled Londoni eestlased istusid laua taga ning sõid spagettidest ja võist koosnevat õhtueinet. Itaalia päritolu ameeriklasele oli eestlaste pastaroim täielik pühaduseteotus, ent me olime Londonis, kus seda kutsutakse „pästaks” ning tõenäoliselt leotatakse ketšupis või majoneesis või äädikas või pagan teab mis jälkuses veel.

      Eesti seltskonna peakokk, kes küürutas kraanikausi kohal ja nõrutas järjekordsest makaronipotist vett välja, oli tohutult suur mees Valdek. Ta oli sama suur kui kaks Janekit kokku. Ka tema nahk oli peaaegu läbipaistev ning silmad hele-helesinised. Tundus, et need eestlased olid mingit masti albiinod või viikingid. Viktor nägi vanem välja, pärastpoole kuulsin, et tal olid kodus Eestis naine ja lapsed.

      Surusin kätt umbes poole tosina inimesega, kelle nimed mulle mitte kunagi ei meenu – seal oli noori naisi, kes töötasid hotellides, ja noormehi, kes rabasid ehitustel – ning siis juhatati mind tagatuppa,