Minu Eesti II. Justin Petrone
Читать онлайн книгу.
peas rätikut.
„Mõtle, kõik meie koos selles pisikeses korteris! Vaene ema. Tema elu polnud küll lihtne.”
„Aga sina sünnitad siin haiglas.” Vaatasime ümberringi. Vaatepilt oli tuttav: peaaegu valged seinad, märkmekaustadega edasi-tagasi saalivad õed, koridorisügavusest kajav vanade telefonide korisev helin. „Kas sa kardad, et jääd pärast haigeks nagu tema?”
„Praegu peaks asjad teisiti olema kui siis,” vaatas Epp üles. „Sünnitus peaks olema loomulikum. Ja sina saad mulle toeks olla. Nüüd lastakse ka isad haiglasse sisse.”
Plurts! Õde pritsis Epu kõhu peale peotäie selget silikoongeeli ning manööverdas plastist andurit tema kõhu peal edasitagasi, kuni ultrahelimasin hakkas rütmiliselt tuksuma: tukstuks-tuks-tuks-tuks.
Vaatasin õe masina ekraanile ja otsisin sealt mingitki jälge meie lapsest, ent kogu selle mustvalge supi sees nägin vaid ringi keerlevaid mulle, mingeid tähenduseta kujundeid, mis põrkasid edasi-tagasi ilma igasuguse mõtte ja suunata.
„Ta on üsna aktiivne,” naeratas meile eakas õde ning Epp tõstis pea haiglavoodilt, et ka ise etendust näha. Siis sain aru, mida ma vaatasin. Meie laps lasi emaüsas kukerpalle, veeres ringi ja pritsis nagu laps rannas. Kõigepealt oli näha tema õlgu ja siis jalgu, mis liikusid üles-alla ja ringiratast nagu võimlev kriidijoonistus.
Kiikasin seadme poole: see oli beež ja suurte mustade nuppudega ning kõik kirjad olid saksa-, mitte eestikeelsed. Kui vana see võis olla? Masin nägi välja tugev, kuid luitunud, nagu oleks seda kasutatud juba mõnda aega, ent kui see kõlbas ülejäänud Tallinnale, miks ei peaks see siis meile kõlbama?
„Tal on ka tugevad südamelöögid,” ütles eakas õde. „160 lööki minutis.”
„Aga kas te seda oskate öelda, kas ta on poiss või tüdruk?” küsis Epp uuesti pead tõstes ning lasi selle siis taas padjale.
„Ma siin proovin juba mõnd aega aru saada, aga see laps muudkui liigutab,” ütles õde ja sättis andurit. „Ei, hästi ei ole näha. Võib-olla on tüdruk, aga kindel ei saa olla. Üks asi on küll selge: tal on keskmisest pikemad jalad.”
Pikad jalad! Meie lapsel on pikad jalad. Tal on ka kaks kätt ja pea. Eakas eestlannast õde istus seal päev päeva järel ning tõlgendas oma päevinäinud seireseadme abil meiesugustele isadele ja emadele nende veel sündimata laste ühevärvilisi kujutisi. See oli tema elu. Need kujutised olid tavalised ja mitte midagi erilist. Minule oli aga see ultraheli nagu maavärin. Meie laps oli aktiivne, elus ja kasvas. Tal olid pikad jalad. Ta oli seal sees ja kasvas üha suuremaks. Varsti tahtis ta välja saada. Selleks ajaks pidin ma valmis olema.
„Miks Eesti Telefonile uus nimi pannakse?” küsis Epp, kui me teel koju üle Liivalaia tänava läksime.
„Piret Mürk ütles, et neil on umbes kuus kaubamärki ning nad tahavad neid ühe katuse alla koondada… mida see ka ei tähendaks,” vastasin. Taevas oli hall ning oli hakanud sadama seenevihma.
„Kahju, et meie pole veel katuse all,” turtsatas Epp.
„Piret ütles seda ka, et talle see uus nimi meeldib, sest Elion on naiselikum kaubamärk. Kas sina teadsid, et on olemas mehelikud ja naiselikud brändid? Piret rääkis mulle. Ta ütles, et Elion on õrnem ja naiselikum, aga näiteks Selver on mehelik bränd, kujutad sa pilti?”
„Justin, kas sa tõesti tahad sellist asja eluaeg teha?”
„Millist?”
„Kirjutada naiselikest ja mehelikest brändidest.”
„Mitte eriti,” kehitasin ma õlgu, „aga sellest mul paluti kirjutada. See on mu töö.”
„Jah. Aga miks sa üldse hakkasid ajakirjanikuks?”
„Mida muud ma siis õppima oleksin pidanud? Sotsioloogiat? Astronoomiat? Milleks? Mulle öeldi, et ma kirjutan hästi, ning see tuli mul kergesti välja. Ma mäletan, kuidas mu toakaaslane halas, sest ta ei teadnud, mida ta tahab teha.”
„Halas?”
„Oo jaa. Ta tahtis teatrit teha ning ta oligi hea näitleja, ent ta oli ka informaatikas tugev. Mina soovitasin tal saada kraad informaatikas, sest see toob rohkem sisse. Tema ütles, et see polevat tema kirg. Aga just niimoodi Ameerika ülikoolid end turustavadki. „Su unelmad täitugu”, otsekui inimesed unistaksid statistikast või geograafiast. Ma küsisin temalt: „Mis kirg? Su kired võivad üheainsa nädalaga muutuda.” Sellepärast hakkasingi ajakirjanikuks. Teistel kulub terve päev selle peale, mille mina teen ära kahe tunniga. Mõtlesin, et miks mitte selle eest raha saada.”
„Aga isegi kui sa selle eest raha saad, kuhu sa sellega jõuad? Sa kulutad oma energiat, raiskad oma elu brändidele ja uutele praamiterminalidele,” lasi Epp edasi. „Ma olen aastate viisi kirjutanud ning mõtlen nüüd tagasi kõigile neile artiklitele. Mõned neist olid head, isegi väga head, aga enamik? See on energia raiskamine. Me raiskame oma energiat, me pillame oma elu. Me peaksime energiat panema olulistesse asjadesse, näiteks raamatute kirjutamisse.”
Ma mõmisesin vastuseks „jah”, ent tegelikult mõtlesin „ole sa neetud”. Ole sa neetud, Epp, et sa lõid pilbasteks mu mugava, süütu ja mõttetu brändisugude ja praamiterminalide maailma. Ole sa neetud, Epp, et sa jälle selle suure pildi lagedale kraamisid. Ja mida see siis endast kujutas? Tõika, et me kõik oleme surelikud? Et me peame oma aega targalt kasutama? Lihtsalt liigutav.
„Inimesel on üksainus elu, üksainus,” jätkas Epp oma tiraadi. Kodu polnud enam kaugel, vihm meie ümber aina tugevnes. „Saad sa aru, see üksainus võimalus võib iga hetk lakata olemast. Ma olen seda näinud. Me kõik võime lihtsalt…”
„Haihtuda?”
„Jah!” Tema hääl oli väsinud. „Ja me peame seda üksteisele iga päev meelde tuletama.”
„Sul on õigus,” ohkasin. Tal oligi õigus, aga mida sellise teabega peale hakata?
„Mõtle mu ema peale,” vaatas Epp mulle tuliselt otsa, kui ma maja välisust avasin. „Mõtle, kuidas ta suri. Kas tema teadis, et talle on antud ainult 41 aastat?”
Vastasin ta pilgule ega öelnud midagi.
VANA MEREKARU
Bussisõit Saaremaale oli inspiratsiooni- ja sündmustevaene.
Eesti tundus mulle ühe suure looduskaitsealana. Igal pool olid kase- ja männimetsad ning ei midagi muud, monotoonset rohelist tärkisid vaid pisikesed poeetiliste nimedega külad, hingematvad vaated aasadele ja sadamatele ning maaliliste kivimüüride, mõisahoonete ja kirikutornidega paigad. Kuid vaid väga elava kujutlusvõimega inimene suutis neid Läänemaa külasid armsateks pidada, sest vanamoeliste kollastes ja punastes toonides puitelamute ning igivana koolimaja taga laiutas vaesus, värvimata fassaadid, lõhutud aknad ning kössi vajunud pehastunud ja lagunenud hooned, mis kukkusid üksteisele otsa nagu vanad joodikud.
„Mis siin toimunud on?” küsisin Epult. „Miks on siin nii palju varemeis maju? Kuidas saab terve küla olla lagunema jäetud?”
„Noored läksid ära linna ning küladesse jäid ainult vanad alles,” vaatas Epp bussiaknast välja. „Siis hakkasid vanad ära surema.”
Sellal, kui Tallinna, Tartu ja Pärnu masti linnades kiiskasid uued kaubanduskeskused, hotellid, butiigid, spaad ja ilusalongid, tossasid Lääne-Eesti külad, noored kolisid sealt minema, vanad surid ära, kuni järele jäid vaid üksteisele otsa kukkuvad vanad joodikud, kes kakerdasid koidust ehani mööda tänavaid edasi-tagasi, kuni nemadki ühel päeval surid ning jätsid endast maha surmakuulutuse, plassi näo ajalehe tagaküljel ning luukere külaliste magamistoas.
See oli Mandri-Eesti lugu. Vaatasin saarte poole lootusrikkalt. Uskusin, et vesi on neid kuidagi teistsuguseks muutnud, et meri on neid ülejäänud Eesti saatusest säästnud. Lootsin, et Muhumaal ja Saaremaal on olukord