Selleks ajaks, kui Vana Merekaru naasis, järjekordne sigaret alahuule külge kleepunud, olime pool plekkämbrit täitnud limase ja vingerdava kalasöödaga. Vahepeal oli pimedaks läinud, meie võõrustaja paistis olevat vähem lustakas kui varem ning tema nägu oli ootamatult kaame.

      „Kuulge, vabandust,” mõmises ta meile. „Aga mu naine tuleb varsti haiglast töölt koju. Täna on tema õe sõbra nõo sünnipäev või midagi sellist. Ma olen sel nädalal juba kolm ööd käinud kala püüdmas. Kui ma temaga sellele sünnipäevale ei lähe…” Ta tõmbas oma sigaretist mahvi.

      „Mis asja?” Epp viskas labida maha ja tõusis püsti. „Tõsiselt või? Aga oli ju jutt, et mille kinni püüame, sööme ära!”

      „Me oleksime võinud varem minna, aga ta töötab haiglas õhtuses vahetuses, saate aru küll. Tal lõpeb vahetus tunni aja pärast.”

      „Võib-olla saame siis natuke hiljem minna,” astus Epp lähemale. „Siis, kui te sealt peolt tagasi jõuate? Ma nii ootasin seda.”

      „Tõesti, kahju küll,” palus Vana Merekaru jälle vabandust, puudutas ühe käega rinda ning teisega tõstis suitsu suule ja tõmbas uue mahvi. „Mina tahtsin ka minna, aga naine…”

      „Pole viga,” tõusin ma püsti ja rapsisin püksid puhtaks. „Ma saan aru küll.”

      „Jah?” vaatas Epp mulle otsa, käsi pettunult puusas.

      „Noh, ta ju ütles,” kehitasin ma õlgu. „Naine töötab haiglas.”

      „Hm,” kortsutas Epp jälle kulmu. „Aga mida me kõigi nende ussidega teeme?”

      „Ma ei tea. Paneme tagasi?”

      Kuulnud, et ma üritan eesti keelt purssida, hakkas Vana Merekaru naeru kõkutama. „Te meeldite mulle, lapsed. Te olete head lapsed,” ütles ta. „Tulge sisse, räägime juttu, enne kui ma ära lähen.”

      Vana Merekaru väikese puitbangalo sisemus pärines otsekui mõnest vanast Jaapani filmist. Kõik seinad olid puust ning ehkki maja oli väike, oli kõige vahel ruumi: paberist ja bambusest sirm eraldas elutuba Vana Merekaru magamistoast, kraanikausi kõrval kükitas vann ning ühelt kaugelt riiulilt paistis vana telekas näitavat mustvalget jalgpallimängu. Meremees vaatas seda, kui ta pani kastruli ja teekannu pliidile sooja.

      „Kohvi?” mühatas ta oma karedal häälel.

      „Ikka,” ütles Epp. Vana Merekaru lõikas ühe kilekoti lahti ja kallas selle sisu potti.

      „Kas sulle krevetid maitsevad?” küsis ta minult, osutades roosade mereelukate kotile.

      „Okei.”

      „Hästi, sest me hakkame sööma. Olete näljased?”

      „Alati.”

      „See mulle meeldib!” mühatas ta jälle, sigaret huule küljes rippumas.

      „Ta meeldib mulle,” sosistas Epp, kui ootasime kohvi ja krevettide valmimist. „Mõnus tüüp!”

      „Valmis!” hõikas Vana Merekaru, kurnas krevetid ära, puistas sinna pisut tilli ja paar lusikatäit võid peale, segas need paar korda läbi ning asetas poti väiksele ja lihtsale pruunile lauale.

      „Ning kohv,” kallas ta endale kruusitäie musta vedelikku ning valgendas seda siis koorega. Epule pakkus ta väiksemat tassi.

      „Sa pole Eestist, eks?” küsis Vana Merekaru, tõmbas oma tooli lauale lähemale ja koukis potist ühe võise kreveti. Lõhnas tilli ja sigarettide ning ohtra puidu järele, millest siin paistis peaaegu kõik olevat valmistatud. Tõmbasin sõrmedega üle sileda puust laua. See rahustas mind.

      „Ta on New Yorgist,” vastas Epp.

      „Ahaa, jänki. Aga sa ei näe välja nagu ameeriklane,” vehkis ta oma pruuni sigaretiga mu tumedate juuste suunas. „Sa näed välja nagu portugallane või midagi sellist.”

      „Itaallane,” ütlesin ma.

      „Ahaa, itaallasest jänki. Jah. Palun, palun, võta ise,” lükkas ta krevetid minu poole. Võtsin ühe, libistasin selle suhu ning nautisin liha, või, soola ja tilli maitset.

      „Aga ütle mulle, jänki, mis sulle Eestis meeldib?”

      „Noh, siin on väga ilus ja rahulik,” vaatasin hämaras ruumis ringi ja otsisin eestikeelseid vastuseid. „Palju rahulikum kui New Yorgis.”

      „Mhmh,” mühatas ta ja puhus suitsu välja.

      „Mulle meeldib Saaremaa ka.”

      „Oled siin varem käinud?”

      „Ei, aga mulle meeldib Saaremaa õlu ja Saaremaa viin.”

      „Mulle meeldiks ka, kui see oleks siitkandist,” pahvis ta suitsu. „Kahju kohe sulle öeldagi, aga kõik Saaremaa-nimeline kaup, mida Eestis müüakse, on tõenäoliselt kusagil mujal tehtud.”

      „Ei ole nii?! Mina arvasin Saaremaa õlut juues, et joon osakest Saaremaad.”

      „Kahju küll, jänki. See on arvatavasti Tartu õlu, mida sa jood. Mina põhimõtteliselt ei joo seda!”

      „Tartus tehtud Saaremaa õlu? Blöäk.”

      „Ma olen sinuga nõus, jänki,” kraaksatas ta. „Tähendab, seda peaks siin valmistatama. Vähemalt saaksid mõned inimesed tööd. Kõik lähevad saarelt minema, välismaale. Vaata mu poega.” Ta rüüpas kohvi ja jõllitas krevette. „Aga ütle mulle, jänki, mida sa Eesti juures ei salli?”

      „Tõsiselt räägid?”

      „Lase käia,” pilgutas Epp silma.

      Millest alustada? Verivorstist? Soolasest pudrust? Süldist? Oleksin võinud kõiki neid asju mainida, ent üks probleem oli pakilisem. „Läksin täna kõrtsi ja seal mängiti kogu aeg mingit paganama akordionimuusikat meremeestest,” nõjatusin ma lauale. „Ainult meremees seda ja meremees teist!” Vehkisin käega. „Kurat küll, see ajas mind marru!”

      „Ma saan aru küll, kuidas see võib tüütuks muutuda,” naaldus Vana Merekaru tooli seljatoele.

      „Aga mina räägin kogu aeg, et Justin võiks olla saarlane,” segas Epp vahele. „See on kant, kus paljud inimesed näevad tema moodi välja. Piraatide pärast.”

      „Mis piraatide?” kergitas mees kulmu ja rüüpas oma suurt kohvi.

      „Põletamine ja röövimine, tead küll,” muigasin ma.

      „Justin, see polnud nii!” pani Epp käed rinnale risti. „Tema mõtleb, et nad rüüstasid Kuressaaret, noh, et panid linnale tule otsa ja vägistasid kõik tüdrukud ära.”

      „Mis asja? Ei, ei. Mina arvan, et midagi sellist küll ei juhtunud,” ütles Vana Merekaru järgmist krevetti mugides. „Kui keegi midagi sellist tegi, siis olime need meie. Kas sa viikingitest oled midagi kuulnud?”

      „Noh, jah.”

      „1187. aastal põletasid Saaremaa viikingid Rootsis Sigtuna linna maatasa,” rüüpas ta taas oma tohutut kohvi. „Maatasa! Siis vaatasid rootslased nukralt ümberringi ning otsustasid samuti viikingiteks hakata. Nad astusid meie jälgedes. Nad kopeerisid meid, vehkisid meie idee maha. Olime õiged viikingid, õiged piraadid! Meie panime kõigele sellele alguse. Aga viikingite rünnakud siinkandis? Saaremaal? Ei usu. Piraadid ei oleks siia tulnud. Me oleksime nad mättasse löönud!” Ta kõhistas naerda. „Aga mul on üks saare sõber, kes näeb natuke sinu moodi välja. Ta on kindla peale natuke hispaania või araabia verd – tõmmu nagu sina, jänki!”

      Vana Merekaru tõmbas järjekordsel krevetil saba otsast ja kastis selle võisesse vette. Siis pistis ta selle suhu. „Ärge unustage, et meie rannas jooksid paljud laevad karile ning sageli jäi paar või paarkümmend meest ellu ka,” lasi ta hea maitsta. „Nad leiti üles, poputati elule tagasi, võib-olla anti poisile siin siis tööd ja ta abiellus kohaliku tüdrukuga,” kehitas ta õlgu. „Nii see läks. Ja ta ei läinud saarelt enam kuhugi.”

      „Meri