Kes kardab Aafrikat?. Anna-Maria Penu
Читать онлайн книгу.
pähkli suuruse nätsuga oskab neiu alles akrobaatikat teha. Ta voolib oma lopsakate huultega mulli, puhub selle katki, seejärel venitab aeglaselt roosa närimiskummi, mis on end nüüd üleni keele ümber mässinud, pikalt ette välja. Müüja keel ulatub lõuani! Ma olen hüpnotiseeritud. Vaatan üllatunult ringi, et oma imetlust kellegagi jagada, ent Ouma ei näi seda kõike märkavatki. Ta uurib hoopis soodsaima telefoni kohta, mis maksab 40 000 šillingit ja mis näeb välja nagu mängutelefon. Kogu neiu olemus näitab, et ta tegelikult ei viitsi müüa. Kohe üldse ei viitsi, palavus, tüütud kliendid ja muu, kuid tõukab end siiski toolilt püsti, haarab klaasi tagant hallikassinise telefoni ja seletab aparaadi paar kõige olulisemat funktsiooni: siit saab helistada ja siit lõpetada.
Plaff! põrkub roosa närimiskumm vastu ta lillakaid huuli.
Tagasi tänaval valitsevas kuumuses, keerab Ouma vasakule, siis paremale, uuesti paremale, kust saame internetiühenduseks modemi, astub mõnikümmend sammu edasi, sealt ostame pistiku ning järgmise nurga taha kadudes jääb ta noore, mitte rohkem kui kolmeteistaastase tüdruku ees seisma. Nad naeravad, Ouma itsitades, tüdruk häbelikult silmi maha lüües, vestlevad, arutavad. Pehme, lobe luganda keel2. Tüdruk osutab erinevatele rippuvatele rätikutele ja me valime välja hiiglasliku päikesekollase saunalina.
„12 000 šillingit,“ hüüab Ouma võidurõõmsalt ja lisab, et nüüd võime talle lubatud õlle välja teha.
Suundume mäkke, kus rahvamass ja liiklus pisut hõreneb. Paremale jäävad linna üksikud kõrged ehitised: siniste klaasidega pangamaja, helehall hotell ja akendeta, aastakümneid pooleli olev beež ehitis, mille eesmärki keegi enam ei mäleta. Vasakul hakkab silma tontlik, nõukogude raskepärast arhitektuuri meenutav postkontor. Jalutame mööda pargist, kus seisavad kümned reisijaid ootavad matatu’t3, kostab taksojuhtide hüüdeid. Sajad inimesed puhkavad, lesivad, tukuvad sealsamas lähedal rohelisel murul ja nende peade kohal tiirutavad koletud mustad linnud.
Laua leiame kulunud „Grand Hoteli“ terrassil, kust avaneb vaade tihedale ristmikule. Näha on ka „Mamma Mia“ restoran, kus pidavat olema linna kalleim, aga maitsvaim pitsa, ning jäätisevanker, mille ees saavad Ouma sõnul homoseksuaalsed mehed teada oma salajasteks kohtumisteks määratud numbritoa „Speke“ hotellis. Just sel hetkel seisabki seal umbes kolmekümneaastane helesinise särgi ja portfelliga mees. Asjade selline korraldus on ju lausa filmilik, poetan muiates, mille peale Ouma lisab, et „Speke“ hotelli ja „Mamma Mia“ omanik on küll homo, aga väga rikas ja seetõttu kohalikud võimud temaga midagi ette ei võtagi. Jah, homoseksuaalsus on Ugandas küll keelatud, ent raha mitte.
Tellime parajasti ettekandjalt kaks õlut ja külma vee, kui helesinise särgiga mees suundubki „Speke“ hotelli poole. Tema asemele ilmub aga sekundiga teab kust noormees, kes hakkab, piibel käes, silmad kinni, sealsamas jumalasõna kuulutama. Ta kisendab, lausa röögib, kaelasooned pingul, taeva poole, vahepeal justkui tihuks nutta, kuid liiklus ta ümber ei peatu, kuulajaid tal pole. Jeesus, Jeesus, jumal, jumal! Pool tundi hiljem nooruk väsib ja kaob Niiluse avenüü rohelusse.
„„Bell“ on Uganda parim õlu,“ ütleb Ouma naerdes ja kulistab veerandi kõrist alla.
„Pärast tänast päeva olen veendunud, et ma ei jõua Daily Monitori kontorisse eales kohale,“ ohkan teda jälgides murelikult.
„Miks sa nii arvad? Oh, see on väga lihtne! No problem!4 „La Fontaine’i“ lähedal, umbes sada meetrit paremale, asub ebaseaduslike taksode peatus…“
„Ebaseaduslike taksode peatus…?“
„Nojah, need on kindla trajektooriga sõiduautod, mis ootavad, kuni nad neli-viis inimest peale saavad ja igaüks maksab juhile tuhat šillingit. Seaduslikud taksod on ju hirmkallid, neid pole mõtet kasutada! Keegi ei sõida nendega… Sina aga istud ühte libataksosse, võib-olla läheb õnneks ja sa oled neljas-viies, saate kohe minema, võib-olla pead ootama pool tundi või niikaua, kuni auto täitub, ja siis lähed Akamba Stage’i juures maha…“
„Nii, väga hea, ja mis asi on Akamba Stage?“
„Bussijaam, kust väljuvad bussid Keeniasse ja Rwandasse, kuigi samuti alles siis, kui buss rahvast täis saab, mitte kellaaja järgi nagu teil seal. Akamba asub päris kesklinnas, rahvusteatri ja parlamendi juures. Pärast võime sealtkaudu matatu’le jalutada… See on ka taksost kohe näha. Ja siis sealtsamast võtad boda-boda või hakkad paremale, suure ristmiku poole astuma, kus neid on ka kuhjaga…“
„Ja kas boda-boda’d on need motikad, mida linn täis on?“
„Muidugi, mis need siis veel olla võivad? Näed,“ ja ta osutab möödakihutavale mootorratturile, kelle selja taga istuvad ühele kaasreisijale mõeldud istmel kaks noort naist. Mu pilk sõidab nendega kaasa. „Bodaboda’d viivad su sinna, kuhu soovid, aga nad on kohutavad petised, eriti sinusuguste muzungu’dega, seega, kui sa võtad Akamba Stage’ilt või ristmikult boda-boda, siis ära üle viiesaja šillingi küll maksa. Ei, sul on keeruline nii vähesega pääseda… Seega, üle tuhande pole vaja anda. Ja istud boda-boda peale, ütled, et lähed Monitori kontorisse ja nad viivad su sinna. Nagu näed, no problem! Sõit kestab viis minutit. Aga kindlasti manitse neid aeglaselt sõitma, sest nad on püstihullud ja kimavad nagu meeletud. Liikluseeskirju nad ei tunne ja seega neid ei järgi, kuidas nad saaksidki, eks ole?, sõidavad suure lauluga punase tule alt läbi, sinkavonka autode vahel… Kohutav! Põhimõtteliselt, öeldes seda, et kõige rohkem õnnetusi ja surnuid ongi just boda-boda’dega liiklejatel, olen vist öelnud kõik,“ selgitab Ouma kui rahu ise ja joob pika lonksu õlut.
„Jumal, mina küll elusana ajalehetoimetusse ei jõua!“ Ja ma mõtlen seda täiesti tõsiselt. Mul hakkab juba ainuüksi seda sõitu ette kujutades pea valutama.
„Oh, mis ei jõua? Ma ju seletasin sulle! See on imelihtne,“ lööb Ouma käega.
„Ouma, kas sa ikka nägid, mis liiklus siin linnas on?! Muidugi, elus on pea kõik lihtne, aga alles siis, kui oskad…“
„Ah, no problem,“ lõkerdab Ouma ja lubab vähemalt korra minuga tee külalistemajast toimetuseni kaasa teha. Pealegi on tal seal palju sõpru, keda pole ammu näinud, nii et ta teeb seda hea meelega. Ja mul hakkab kergem. Alles hiljem taipan, et kui Ouma kinnitab sulle suurte silmadega otsa vaadates no problem, no problem, siis on selle asjaga kindlasti probleem ja mitte väike.
„Muide, mis leping sul Monitoriga on? Palju nad sulle maksavad?“ uurib Ouma nagu muuseas, pilgus vaevu varjatud uudishimu.
„Hetkel pole mingit lepingut. Lähen sinna kui praktikant ja eks paistab. Anyango ütles otse, et neil ei ole kombeks praktikantidele sentigi maksta.“
Fred Anyango, Daily Monitori uudistetoimetuse juhataja, vastas mu soovile töötada kohaliku ajalehe juures üsna ruttu. „Jah, tore, miks mitte,“ seisis üherealises meilis. Seejärel kadus ta kui vits vette. Septembrist sai oktoober, oktoobrist november, minu väljalennu kuupäev muudkui lähenes, aga vähemalt minul polnud sugugi selge, kas mul on ajalehes töö või mitte. Lõpuks kirjutasin Anyangole uuesti ja ütlesin otse, et ma ei soovi temaga sõbraks saada ega ajatäiteks juttu veeretada, tegemist on tööasjaga ja nii ei saa seda ajada. Sest mul jääb tänu temale Daily Monitorist ja ugandalaste professionaalsusest äärmiselt kehv mulje. Süütunde tekitamine andis ka seekord, nagu peaaegu alati, soovitud tulemuse. Vastus saabus viie minutiga. Nad ootavad mind 4. jaanuaril, töövahetus kestab kümme päeva järjest, siis jääb neli puhkamiseks, tööaeg ei ole piiritletud, oleneb ülesannetest, kuid kell 8 hommikul tuleb kontoris olla. Ja muidugi, andku ma andeks, aga see oleks tal äärepealt ununenud, et palka ega kulude katmist pole praktikantidele ette nähtud. Minu meelest oleks see võinud tal ununeda… Kirja all seisis kaunis „Tere tulemast Ugandasse!“.
„Jajah, muidugi võtavad nad su tööle praktikandina, siis ei pea nad sulle palka maksma ega sinu ajakirjanikuloa eest tasuma,“ noogutab Ouma mõistvalt, pisut rahulolevaltki. Talle võib valgetele palga mittemaksmine tunduda väga õiglase asjana.
Sel
Luganda keel – üks Uganda riigikeeltest. Räägitakse kunagise Buganda kuningriigi aladel, kuhu kuulub ka Kampala ja pealinna lähiümbrus.
Pole probleemi! (inglise k)