Kes kardab Aafrikat?. Anna-Maria Penu
Читать онлайн книгу.
mõnes Euroopa Liidu asutuses. Ta on isegi korra Euroopas käinud, kuid elada ta seal ei tahaks. Eelistab Ameerika Ühendriike. Miks, ei oska öelda, tunne on selline. Mina omakorda jutustan, et olen sündinud Eestis, kuid viimased üheksa aastat elanud Hispaanias. Eesti kõlab tema jaoks ilmselt mõne valesti hääldatud sõnana, midagi kiviga11 seotut, ja see lipsab tal ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Pealegi on Hispaaniaga lugu hoopis teine, Hispaaniast on ta kuulnud küll: Barcelona jalgpalliklubi! Me mõlemad noogutame kõiketeadvalt ja loobime nimesid nagu pingpongis, küll Puyol ja Xavi siin, Messi ja Busquets seal. Siis aga Mateebe tõsineb ja tunnistab, et tegelikult kuulub ta süda Arsenalile ja ennekõike Cesc Fabregasele. Tal on kahju, kehitab ta õlgu, nagu võiks see mind kuidagimoodi liigutada, et ühe ugandalase süda kuulub inglise jalgpalliklubis mängivale katalaanile. Ma olen elus palju imelikumaid asju näinud. Näiteks keset teed seisvat sõiduauto kõrgust marabud, kellel on inimpea suurune pea…
„Meie kõigeväeline Issand! Täname sind kõige eest, mis sa meile oled andnud, sinu piiritu armastuse, valguse ja tugevuse eest! Palume sinult rohkem jõudu, tarkust ja õnne meie valitud teel ka edaspidiseks. Aamen!“
Toterebuka Bamwenda avab silmad, sõlmib lahti palveks seotud peod, kohendab prille ja jääb malbelt naeratades saalis istuvate ajakirjanike poole vaatama. Sama teeb tema paremal käel istuv ümar Wafula Oguttu, kelle rasvunud sõrmed trummeldavad närviliselt laual. Pressikonverents toimub väikeses valges majas, mille kahes küljeseinas laiuvad kandilised avad. Väljas on palav, kuid sellest katusealusest vihiseb aeg-ajalt läbi õrnalt jahutav tuuleiil. Mööda tsementpõrandat jooksevad kaks jämedat pragu, mis kaovad seina äärde asetatud linaga kaetud laua alla. Selle taga ongi kohad sisse võtnud FDC pressiesindaja Wafula Oguttu ja tema asetäitja Toterebuka Bamwenda. Viimane on ainuke siin saalis ja ilmselt üks vähestest terves riigis, kelle hallisegused juuksed on lühikeseks pöetud, kellel üldse on juuksed peas. Päevinäinud beež pintsak on talle paar numbrit suur, Bamwenda kaob sinna sisse peaaegu ära, kuid temast õhkuv rahu, isalik pilk mõjub tõhusamalt kui ta ülemuse semulikkuse taha varjatud kõrkus. Ajakirjanike jaoks on ruumi sätitud viis toolirida, iga tool isesugune, mõnel puudub seljatugi, mõnel on neljast jalast järel vaid kolm. Mateebe tutvustab mind enne pressikonverentsi algust paarile meie lähedal istuvale reporterile, kuid nende nimed ja töökohad on juba mõni minut hiljem mul meelest läinud. Sisenejate pilk libiseb minust üle, nagu minu kohalolek ei üllataks ega huvitaks neid vähimalgi määral, ja see rahustab mind. Hoolimata sellest, et olen siin ainuke valge, ei ärata ma liigset uudishimu ega satu tähelepanu keskpunkti.
„Kas oleme valmis?“ küsib Bamwenda, lastes pilgul libiseda üle saali. „Kell on kaksteist ja võime pressikonverentsiga alustada. Palun, sõna on härra Wafula Oguttul!“
„Tere päevast kõigile! Ka välispressi esindajale, keda, nagu ma näen, huvitab meie arvamus,“ naeratab mulle tumeda šokolaadi värvi nahal eretavate õrnroosade huultega mees. Kõigi muigel näod pöörduvad mind vaatama ja sekundiga värvub mu nägu tulipunaseks. „Niisiis, täna huvitab meid nädalavahetusel Kyengera linnas toimunud intsident, kus politsei lasi maha neli varguses kahtlustatavat kodanikku. Teatavasti polnud nad vargust veel toime pannud, politseil oli vaid kahtlus, et need neli meest on teel röövimispaika, ja seetõttu jälitati neid Kampalast Kyengerani. Nagu teada, olid tunnistajate sõnul kahtlusalused autost välja astunud, alla andnud, relvad maha pannud ning seisid, käed üleval, kui politsei neid surmavalt tulistas. See on juba teine sarnane juhtum viimase kümne päeva jooksul ja taoline jõhker inimeste tapmine politseinike poolt on meie meelest rohkem kui ärevusttekitav… Juba küsimus? Hea küll! Palun, noorhärra, ma kuulan teid!“
„Jude Observerist. Rääkisin äsja politsei pressiesindaja Judith Nabakoobaga ja tema väidab, et me ei saa teie juttu uskuda, sest… ja tsiteerin: „Sest neid FDC inimesi ei olnud sündmuskohal. Te ei saa uskuda, mida nad teile räägivad, sest see toimus väga hilja õhtul. Isegi mind ei olnud seal. Me peame ootama politsei uurimistulemusi.“ Mida te sellest avaldusest arvate?“
„Meie seisukoht on see, et politseil pole autoriteeti inimesi tänaval valimatult maha lasta. Neil tuleb nad enne arreteerida ja kohtu alla saata. Me ei ütle, et tegemist polnud varastega, kuid me mõistame hukka viisi, kuidas nad tapeti,“ võtab priske pressinõunik teema kiirustades kokku ja jääb väljakutsuvalt saali vaatama. On veel küsimusi? Keegi köhatab, keegi kribab sahinal märkmikusse, kuid rohkem käsi ei tõuse.
Wafula tõukab end laua tagant püsti ja vabandab, kuid pole midagi teha. Ta peab tõttama ühele äärmiselt tähtsale kohtumisele partei rahastajatega, kes on tulnud kaugelt põhjast, sealt viikingite maalt, ning neid ei sobi ootama jätta, sest me teame ju kõik, et valgete järgi võib kella täpseks keerata, aga kui sa sedasama ei tee, kui jõuad õige pisut hiljem, siis nad vihastavad ning see pole otse loomulikult partei pangakontole just parim lahendus. Ja seda öelnuna kaob Wafula välklampide sähvatuste ja naerukärgatuste saatel koguka mehe kohta üllatavalt kiiresti saalist välja. Jutujärje võtab enda kätte Bamwenda, kes on hoolimata tõusnud suminast kui rahu ise. Ta räägib partei sisevalimistest ja neile valimistele kandidaatide esitamisest, ütleb paar kuupäeva, rõhutab korduvalt sõnu „demokraatia“, „vabadus“ ja „kohusetunne“. Seejärel on ta nõus ka küsimustele vastama.
„Andrew Red Pepperist. Kas on teada, kes peale Kizza Besigye veel kandideerivad?“ küsib minu ees istuv noormees. Red Pepper on meie Õhtuleht, riigi skandaalseim väljaanne, mida Mateebe ennist kõkutades luges. Ajalehe paarikümnest leheküljest moodustab vähemalt kolmandiku kuulsuste piinlike piltide galerii, mille all ilutsevad sarkastilised ja peamiselt seksistlikud kommentaarid. Üle päeva avaldatakse ka eksklusiivseid lugusid ning salajasi dokumente, mis igal teisel korral osutuvad tühiseks kuulujutuks, lennuka kujutlusvõimega hämamiseks või otseselt valeks. Kuid lugejate arv aina kasvab. Red Pepperi Uganda on palju riukalikum ja põnevam kui Daily Monitori või mõne teise väljaande oma.
„Info on teada siis, kui lõpeb kandidaatide esitamistähtaeg. Pean täpsustama ka seda, et kolonel Kizza Besigye pole oma kandidatuuri veel esitanud,“ vastab Bamweda ja kohendab end lohvaka pintsaku sees.
„Aga seda teeb ta ju kindlasti? Siin pole kahtlustki,“ käib Andrew peale.
„Sellele, härra Red Pepper, ei oska mina küll vastata. Kuigi võib-olla on teil mingit salajast siseinfot kolonel Kizza Besigye kandidatuuri kohta, mida meie parteiliikmed veel uneski pole näinud,“ lennutab Bamwenda iroonianoole, ise malbelt naeratades. Andrew istub vaikides oma kohale tagasi.
„Tina New Visionist. Millised on kandidaadile esitatavad nõuded?“ Käe on tõstnud pikkade juustega neiu, kelle keha on alles päris lapseohtu.
New Vision on valitsuse ametlik häälekandja. Valitsuse kontrollitavale meediagrupile kuulub Ugandas viis ajalehte, sama palju raadiojaamu, kolm ajakirja ning kaks telekanalit. Juttude järgi on nad üritanud ära osta ka suurimat iseseisvat päevalehte Daily Monitori ja erapooletuks tituleeritud nädalalehte The Observer. Kui see kõik peaks ühel päeval õnnestuma, kuulub valitsusele kogu Uganda tõsiseltvõetav meedia.
„Kandidaat peab esitama haridust tõendava dokumendi, parteiliikmete toetusallkirjad ning väljavõtte sellest, et tal on kampaania läbiviimiseks olemas omafinantseering 20 miljoni šillingi ulatuses.“
„No peale kolonel Besigye ja kindral Muntu ei küündi nende nõudmisteni küll keegi,“ hõikab vahele Andrew Red Pepperist. Bamwenda vaatab teda pikalt, naeratust näolt hetkekski kaotamata: „Red Pepperi informeerituse, analüüsivõime ning arukate järelduste asukoht on minu jaoks siiani saladuseks jäänud. Oskate ehk teie mulle öelda, kus nad olla võiksid? Ja kas meil on lootust neid peagi kohata?“
Kogu saal kihiseb naerust ja vaimukustest, esineja unustatakse sootuks. Bamwenda tänab kohaletulnuid, tõuseb pabereid korrastades püsti ning astub majakesest välja. Mateebe tormab talle järele, mina Mateebe kannul.
„Härra Bamwenda, oodake üks hetk!“ hüüab Mateebe. Järgnev küsimus kõlab umbes „kzzllkzzzvmmlkkthhhha intervjuu mgshhhaanntga“.
„Mateebe, ma ju ütlesin sulle juba eelmine nädal, et kindralmajor Mugishu Muntu tuleb siia ehk alles jaanuari keskel ja võib-olla saad
Kivi on inglise keeles